Viktor Frankl

Allikas: Vikipeedia
Viktor Frankl

Viktor Emil Frankl (26. märts 19052. september 1997) oli holokausti üle elanud Austria neuroloog ja psühhiaater, logoteraapia rajaja. Tema hästi tuntud raamat "...ja siiski tahta elada" (ingliskeelses maailmas Man's Search for Meaning) kirjeldab tema kogemusi kontsentratsioonilaagri asukana ja annab ülevaate Frankli eksistentsialistliku psühhoteraapia meetodisse.

Elu enne koonduslaaagrit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Frankl sündis Viinis juudi perekonnas. Juba varakult avaldus tema huvi psühholoogia vastu – gümnaasiumi lõpueksamina kirjutas ta filosoofilise mõtlemise psühholoogiast. Kui ta oli lõpetanud aastal 1923 gümnaasiumi, läks ta õppima meditsiini Viini Ülikoolis, kus hiljem spetsialiseerus psühholoogiale ja neuroloogiale, eriti depressiooni ja enesetapu teemadel. Oma karjääri algusaastatel mõjutasid teda palju tutvused Sigmund Freudi ja Alfred Adleriga.

Psühholoog arstina[muuda | redigeeri lähteteksti]

1924 sai ta Austria Sotsiaaldemokraatlike Üliõpilaste Liidu presidendiks, kus ta korraldas spetsiaalse nõustamisprogrammi õpilastele. Selle toimumisajal ei teinud ükski Viini õpilane enesetappu. Programmi edu märkas Wilhelm Reich, kes kutsus ta Berliini. 1933-1937 vedas Frankl eest nn Enesetapupaviljoni Viini üldhaiglas, kus ta juhtis enesetapumõtetest eemale üle 30 000 inimese. Alates natside võimuletulekuga Austrias (1938) keelati tal see töö aga ära, kuna ta oli juut. Ta töötas eraviisiliselt kuni 1940. aastani, mil ta proovis töötada neuroloogi ja ajukirurgina Rothschildi haiglas, mis oli sel ajal ainuke, kus olid lubatud juutidest töötajad. Mitmel korral päästsid ta meditsiinialased nõuanded natside eutanaasiaprogrammi ohvrite elu. Detsembris 1941 abiellus ta Tilly Grosseriga.

Psühholoog vangina[muuda | redigeeri lähteteksti]

25. septembril 1942 küüditati tema, ta naine ja vanemad Thereisienstadti koonduslaagrisse, kus ta lubati töötama üldpraktikuna kliinikus. Seal märgati tema psühholoogiannet ning teda paluti eriametisse uute koondatute šokist ja leinast üleaitajana. Hiljem püstitas ta omalaadse enesetapujälgimisameti, mis teatas talle igast laagris toimunud enesetapust. Koos toetajatega proovis ta vangistatuid rusutusest ja depressioonist välja ravida, et enesetappe ennetada. Laagri neuro- ja psühholoogiaalaseid asutusi juhtides suutis ta luua vaimse abi võimalused kõigile, kellel oli elust kõrini. Iseenda terve mõistuse ja tunnete säilitamiseks pidas ta sageli omaette jalutades kujuteldavale publikule loengut psühhoteraapilistest elamustest koonduslaagris. Erinimelisi loenguid pidas ta ka laagrielanikele: näiteks "Keha ja hing", "Mägironimise psühholoogia", "Kuidas hoida korras närve", "Eksistentsiga seotud probleemid psühhiaatrias", "Sotsiaalne psühhoteraapia" jne.

19. oktoobril 1944 viidi ta Auschwitzi koonduslaagrisse, kus teda kuulati mõned päevad üle. Sealt saadeti ta Türkheimi natside töölislaagrisse. Ta veetis kuus kuud ja kaks päeva orjatöölisena. Ta naine saadeti Bergen-Belseni koonduslaagrisse, kus ta mõrvati; ta isa suri haigustesse juba Theiresienstadtis ja ta ema mõrvati Auschwitzis. 27. aprillil 1945 vabastasid ameeriklased Frankli vangistusest. Ainuke ellujäänud sugulane oli tema õde, kes oli põgenenud ja Austraaliasse emigreerunud.

Sellel ajavahemikul jõudis Frankl järeldusele, et isegi kõige absurdsemates, piinarikkamates, ebainimlikes situatsioonides on elul mingi tähendus, seega isegi kannatused ja piin on eluliselt tähtsad. Sellest sai tema logoteraapia tugev põhimõte.

Elu pärast koonduslaagrit[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lõpuks vaba pärast kolme laagriaastat, naasis Frankl Viini. 1945. aasta jooksul kirjutaski ta oma kuulsaima raamatu "...ja siiski tahta elada" (Man’s search for meaning), kus kirjeldab töölislaagri elu psühhiaatri pilgu läbi.

1946 määrati ta juhtima Viini Neuroloogiapolikliinikut. Seda tegi ta kuni 1971ni. 1947 abiellus ta oma teise naise, Eleonore Katharina Schwindtiga, kes oli kohusetundlik katoliiklane. Paar austas üksteise religioosseid vaateid, mõlemad käisid nii kirikus kui ka sünagoogis ja näiteks tähistasid nii jõule kui ka hanukkat. Neil oli üks tütar Gabriele, kes õppis hiljem lastepsühholoogiks. 1955 sai Frankl neurolooiga ja psühhiaatriaprofessoriks Viini Ülikoolis, kust hiljem kolis ümber Harvardisse Inglismaale.

Pärast sõda avaldas Frankl üle 32 raamatu (paljud neist tõlgitud 10-20-sse eri keelde) ning on kõige äramärgitum olnud kui logoteraapia looja. Ta pidas sadu loenguid ja seminare üle maailma ning pälvis 29 aukraadi.

Frankl suri 2. septembril 1997 südameatakki.