Varipangandus

Varipangandus ehk pangandusväline laenuvahendus (inglise keeles shadow banking) on krediidivahendussüsteem, mis hõlmab tavapärase pangandussüsteemi väliseid üksusi ja tegevusalasid.

Termin võeti kasutusele USA-s ülemaailmse finantskriisi ajal, tähistamaks pangandusväliseid finantsasutusi, kes tegelesid pangalaenude väärtpaberistamisega. Need finantsasutused ei kuulunud finantsjärelevalve alla ning seetõttu puudus ülevaade väärtpaberistamise käigus jagatud riskide kaetusest ja hindamisest. Tekkisid kahtlused loodud finantsvarade tegeliku väärtuse suhtes ning see mängis olulist rolli finantskriisi vallandumises. Rahvusvahelised organisatsioonid eesotsas G20 riike esindava finantsstabiilsuse nõukoguga on seetõttu pärast kriisi aktiivselt varipangandusel silma peal hoidnud, hinnanud selle mahte ning uurinud finantsstabiilsust ohustavaid riske ja võimalusi nende vähendamiseks.

Finantsstabiilsuse nõukogu hinnangul oli ülemaailmse varipangandussüsteemi maht 2010. aastal ligikaudu 46 triljonit eurot, mis on oluliselt rohkem kui 2002. aastal (21 triljonit eurot). See moodustab 25–30% kogu finantssüsteemist ja pool pankade varade mahust. USA-s on kõnealune osakaal veelgi suurem, hinnanguliselt 35–40%.  2015. aasta neljandas kvartalis oli laialt defineeritud varipanganduse maht Euroopa Liidus 37 triljonit eurot, mis moodustas 36% kogu liidu finantssektori varadest ning ligikaudu 250% Euroopa Liidu 2015. aasta SKP-st. Võrreldes 2012. aastaga toimus 22-protsendiline kasv. 

Mõistet "shadow banking" on tõlgitud eesti keelde erinevalt. Näiteks Euroopa Komisjoni 2012. aasta rohelises raamatus ja muudes komisjoni avaldatud materjalides kasutatakse mõistet "varipangandus". Eesti Pank on oma 2015. aasta esimeses finantsstabiilsuse ülevaates aga märkinud, et termin "varipangandus" on suhteliselt ebaõnnestunud, sest sarnaneb ebaseaduslikku majandustegevust tähistava "varimajandusega", ning on eelistanud seetõttu kasutada terminit "pangandusväline laenuvahendus".

Varipanganduse määratlus ja osad

Pangandusvälist laenuvahendust on keeruline määratleda, kuivõrd selle olemus ja struktuur võib olla riigiti väga erinev. Pangandusväline laenuvahendus on kiiresti kasvav ja arenev valdkond, mis toimib väljaspool reguleeritud keskkonda. Selle tegevuse kohta pole seetõttu piisavalt andmeid. 

Finantsstabiilsuse nõukogu on määratlenud pangandusvälise laenuvahenduse kui laenuvahenduse, mis hõlmab väljaspool tavapärast pangandussüsteemi tegutsevaid majandusüksusi või aset leidvaid tegevusi. Kõnealuse määratluse kohaselt tugineb varipangandussüsteem kahele omavahel seotud sambale. 

Esiteks tavapärase pangandussüsteemi välised üksused, mis tegutsevad ühel järgmistest tegevusaladest: 

1. Võtavad vastu hoiuselaadseid rahastamisvahendeid.
2. Tegelevad lõpptähtaja ja/või likviidsuse ümberkujundamisega. Tähtaja ümberkujundamine tähendab lühiajaliste hoiuste kasutamist pikaajaliste laenude rahastamiseks. Likviidsuse ümberkujundamine on olukord, kus likviidseid instrumente kasutatakse mittelikviidsete varade rahastamiseks. Näiteks hulk mittelikviidseid laene võib olla madalama turuväärtusega kui likviidne väärtpaber, mis on tagatud selle sama laenude hulgaga, kuna usaldusväärse krediidiagentuuri reiting sellisele väärtpaberile vähendaks informatsiooni asümmeetriat laenuvõtjate ja investorite vahel.
3. Kannavad üle krediidiriski.
4. Kasutavad otsest või kaudset finantsvõimendust. 

Teiseks on tegevusalad, mida võib käsitada pangandussektoriväliste üksuste olulise rahastamisallikana:

• väärtpaberistamine;
• väärtpaberite laenu- ja tagasiostutehingud (repotehingud).

Seda ei tuleks käsitada aga ammendava loeteluna, kuna varipanganduse üksused ja tegevusalad võivad areneda väga kiiresti. 

Finantsstabiilsuse nõukogu on pannud paika kaheastmelise lähenemise varipanganduse defineerimiseks:

• Esmalt käsitletakse varipangandust laialt ja vaadeldakse kogu pangavälist finantsvahendust. Sellega tagatakse, et andmete kogumine ja ülevaade katab kõik valdkonnad, kus võivad tekkida riskid finantssüsteemile.
• Teiseks kitsendatakse fookus pangandusvälistele krediidivahendajatele, kelle tegevus võib suurendada süsteemset riski (eriti tähtaja/likviidsuse ümberkujundamine, mittetäieliku krediidiriski ülekandmine ja/või võimendus) ja/või esinevad tunnused, et eeskirjadest hoitakse kõrvale, mis õõnestab finantsregulatsioonide kasulikkust. Eesti Pank on oma 2015. aasta finantsstabiilsuse ülevaates märkinud, et FSB soovitab kitsa määratluse puhul välja arvata hoiu-laenuühistud, konsolideeritud järelevalve alla kuuluvad finantsasutused, laenuvahendusega mittetegelevad finantsasutused (näiteks mõned investeerimisfondid) ja muud finantsasutused, mis ei tekita süsteemseid riske. Eestis võiks arvata nende hulka pangagruppidesse kuuluvad liisinguettevõtted. Pangandusvälise laenuvahenduse kitsama määratluse alt on raportis välja arvatud ka finantsvahenduse abiettevõtted, kuna need ei tegele üldjuhul laenuvahendusega. 

Varipanganduse üksused

Investeerimisfondid

• rahaturufondid
• riskifondid
• võlakirjafondid
• kinnisvarafondid
• kaubeldavad fondid
• erakapitalifondid

Muud finantsinstitutsioonid

• eriotstarbelised majandusüksused
• väärtpaberite ja tuletisinstrumentide vahendajad
• laenuandmisega tegelevad finantsasutused

Krediidivahenduse protsess varipanganduse süsteemis

Varipanganduse süsteem on üles ehitatud väärtpaberistamise ja hulgifinantseerimise ("wholesale funding") peale. Laenud, liisingud ja hüpoteeklaenud muudetakse väärtpaberiteks ja seeläbi kaubeldavateks instrumentideks. Kapitaliturgudel rahastatakse instrumentide kaudu, nagu kommertsväärtpaberid ja repod.

Nagu traditsioonilised pangadki, viivad varipangad läbi finantsvahendust. Aga erinevalt pangasüsteemist, kus krediidivahendus leiab aset "ühe katuse all", siis varipanganduse süsteemis toimub see mitmete pangandusvaheliste finantsvahendajate kaudu ja mitmeastmelise protsessina. Iga krediidivahenduse samm koosneb varipanganduse tegevusest, millest osa viivad läbi spetsiaalsed varipanganduse institutsioonid, teisi aga traditsioonilised finantsvahendajad, nagu näiteks kommertspangad ja kindlustusfirmad. Need sammud on:

1. Laenu algatamine
2. Laenu hoiustamine
3. Varaga tagatud väärtpaberi väljastamine 
4. Varaga tagatud väärtpaberi hoiustamine
5. Varaga tagatud väärtpaberite põhjal tagatisega võlakirja väljaandmine
6. Varaga tagatud väärtpaberi vahendus
7. Hulgifinantseerimine

Varipanganduse positiivsed küljed

Varipanganduse tegevusalad võivad olla finantssüsteemi kasulik osa, kuna nad täidavad ühte järgmistest ülesannetest:

• pakuvad investoritele pangahoiuste alternatiivi;
• tänu suuremale spetsialiseerumisele suunavad vahendeid teatavate vajaduste rahuldamiseks tõhusamalt;
• pakuvad reaalmajandusele alternatiivseid rahastamisvõimalusi, mis on eriti kasulik juhul, kui tavapärased panga- või turukanalid on ajutiselt halvatud;
• võivad pakkuda võimalust riski hajutamiseks pangandussüsteemist väljapoole.

Arenevates majandustes võimaldavad finantseerimisasutused ja väikelaenuandjad tihti ligipääsu krediidile ja investeeringutele ka kõrge riskitasemega klientidele, madala krediidireitinguga firmadele ja kogukondadele, millel puudub ligipääs pangandusteenustele. Arenenud majanduste puhul on eri tüüpi fondid (tihtipeale vahendajatena kindlustusfirmadele või pensionifondidele) asunud võimaldama pikaajalisi laene erasektorile olukorras, kus pangad on oma bilansse korrigeerinud ja teatud tegevustest tagasi tõmbunud. Lisaks tõstavad varipangad tihti ka finantssektori efektiivsust, võimaldades paremat riskide jagamist ja tähtaegade ümberkujundamist ning süvendades turulikviidsust. Näiteks väärtpaberistamine kaasab raskesti realiseeritavaid varasid ning finantstehnikate abil on võimalik riski ja tulu jagunemist paremini investorite nõudmistele kohandada.

Varipangandusega kaasnevad ohud

Varipanganduse üksuste ja tegevusaladega võivad kaasneda ka mitmed riskid. Varipangandusega seotud süsteemsed riskid hõlmavad finantsvõimendust, mis on eriti oluline riskifondide puhul, kuid ka kinnisvarafondide puhul, samuti süsteemne seotus, mis on eriti oluline rahaturufondide ja pangandussektori vahel. Tähtaja ja likviidsuse ümberkujundamine valmistab samuti probleeme, eriti mõne võlakirjafondi puhul.

Süsteemne risk võib tuleneda otseselt mõningate varipangandusüksuste krediidivahendamise tegevustest. Need tegevused võivad hõlmata tähtaja ja likviidsuse ümberkujundamist, mittetäielikku krediidiriski ülekandmist ning finantsvõimendust. Näiteks tähtaja ümberkujundamine tekitab küll likviidsust hoiustajale, kuid tekitab vahendaja jaoks riski krediidipikenduseks ("rollover") ning kestuse sobimatuseks. Likviidsuse ümberkujundamine on olukord, kus investorile tehakse investeeringust väljumine lihtsamaks, kui on alusvara müük ilma olulise hinnakaota. Sellise võimaluse puhul on risk, et investorid usuvad oma investeeringuid olevat likviidsemad kui need on tegelikult.

Probleemid võivad tekkida ka kaudselt, varipanganduse sektori ja tavapärase pangandussektori süsteemse seotuse tõttu. Krediidiasutused on tihedalt seotud asutustega, mis moodustavad varipanganduse laia määratluse. Umbes 9% euroala krediidiasutuste varadest on laenud euroala investeerimisfondidele ja muudele finantsinstitutsioonidele või nende asutuste välja antud võlaväärtpaberid, osakud ja investeerimisfondi osakud. Euroala investeerimisfondide ja muude finantsinstitutsioonide deposiidid moodustavad 7% krediidiasutuste kohustustest. 

Riske võib rühmitada järgmiselt: 

1. Hoiuselaadse rahastamisstruktuuri puhul võib kaasneda paljude investeeringute tagasivõtmise oht

Varipanganduse tegevusalad on avatud samadele finantsriskidele nagu pangad, samas ei kohalda pangandussektorit reguleerivad asutused ja järelevalveasutused nende suhtes samaväärseid piiranguid. Näiteks kasutatakse teatavate varipanganduse tegevusalade puhul lühiajalist rahastamist, millega võivad kaasneda probleemid juhul, kui kliendid hakkavad järsku ulatuslikult vahendeid välja võtma. 

2. Suure varjatud finantsvõimenduse teke

Suur finantsvõimendus võib suurendada finantssektori haavatavust ja põhjustada süsteemset riski. Varipanganduse tegevusalad võivad olla suure finantsvõimendusega, mille puhul tagatisvara kasutatakse mitmeid kordi, ilma et kohaldataks reguleerivate asutuste kehtestatud piiranguid. 

3. Eeskirjadest kõrvalehoidumine ja õiguslik arbitraaž

Varipangandustehinguid võidakse kasutada tavapankade suhtes kohaldatava reguleerimise ja järelevalve vältimiseks, jaotades tavapärase krediidivahendusprotsessi omavahel tehinguid tegevateks õiguslikult sõltumatuteks struktuurideks. Sellise "õigusliku killustatusega" kaasneb kogu finantssüsteemis madalamate õigusnõuetega kohandumise risk, kuna pangad ja muud finantsvahendajad üritavad jäljendada varipanganduse üksuseid või viia teatavad tehingud üle konsolideerimisvälistesse üksustesse. Näiteks oli 2007/2008. aasta kriisi kujunemisel oluline roll sellistel tehingutel, millega hoiti kõrvale kapitali- ja raamatupidamisnõuetest ning kanti riske üle pangandussektori järelevalve välistesse üksustesse.

4. Korrapäratud pankrotid mõjutavad pangandussüsteemi

Varipanganduse tegevusalad on sageli tihedalt seotud tavapärase pangandussektoriga. Mis tahes suurematel probleemidel võib olla oluline ülekanduv mõju. Kriisiolukorras või väga ebakindlates tingimustes võivad varipanganduse võetud riskid kergesti üle kanduda pangandussektorisse järgmiste kanalite kaudu:

a) otsene laenuvõtmine pangandussüsteemist ja pankade tingimuslikud kohustused (krediidikvaliteeti parandavad kokkulepped ja likviidsusliinid);

b) varade ulatuslik müük, mis oluliselt mõjutab finants- ja reaalvarade hindasid.

Varipangandus Eestis

Laiema käsitluse järgi on varipanganduse üksusteks kõik finantsvahendajad peale kindlustusseltside ja pensionifondide. Selliselt arvestatuna oli varipanganduse maht 2014. aasta kolmanda kvartali seisuga 6,8 miljardit eurot. See moodustas 36% SKP mahust ning 32% pankade finantsvarade mahust.

Kõige rohkem kuulub varipanganduse üksuste hulka muid finantsvahendajaid. Nendeks on mitmesugused laenuandjad, finantsvaldusfirmad ning ka ettevõtted, mis on loodud maksude optimeerimise eesmärgil eraisikute varade haldamiseks. Pangandusväliste laenuvahendajate hulka tuleks lugeda ka laenuvahendusega tegelevad asutused, nagu näiteks kiirlaenufirmad, kuna need võivad tekitada süsteemseid riske. Süsteemsete riskide põhjuseks on finantsvõimenduse kasutamine ning tähtaegade ja likviidsuse ümberkujundamine. Juhul, kui ei väljastata laene ega tekitata süsteemseid riske, ei peaks varipanganduse asutuste hulka lugema finantsvaldusfirmasid ja nn ühemehe investeerimisfirmasid.

Viimastel aastatel on ka Eestis hakatud palju käsitlema ühisrahastamisega seotud küsimusi. Ühisrahastamise puhul kaasatakse üldjuhul väikeseid investeeringuid paljudelt investoritelt ning tehingu osapoolte kokku viimine toimub internetis selle tarbeks loodud platvormide kaudu. Platvorme haldavad ettevõtted leiavad sobilikud projektid, investorid nendele projektidele ning pakuvad ühisrahastamiseks vajalikku tehnilist lahendust. Kuigi võib esmapilgul tunduda, et ühisrahastamise puhul on tegemist varipanganduse ühe vormiga, siis sellisel kujul, nagu seda Eestis tehtud on, ei liigitu ühisrahastamine varipanganduse alla. Praegusel kujul ei tekita ühisrahastamine süsteemseid riske, kuna tähtaegu ja likviidsust ei kujundata ümber, krediidiriski üle ei kanta ning ei kasutata ka finantsvõimendust. Ühisrahastuse platvormi pakkuv ettevõte ise positsioone ei võta ning laenuandjal tekib nõue otse laenuvõtja suhtes. 

Statistikaameti kohaselt liigitati muudeks finantsvahendajateks 2014. aasta 1. detsembri seisuga üle 5000 majandusüksuse, sh mitteaktiivsed üksused. 1. juuliks 2014 pidid kõik finantseerimisasutusena tegutsevad ettevõtted registreerima end politsei- ja piirivalveametis ning 2015. aasta märtsi lõpu seisuga oli selliseid asutusi registris üle tuhande. Vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seadusele on tarbijakrediidiandjatel kohustus taotleda finantsinspektsioonist tegevusluba. See võimaldab paremini hinnata laenuvahendusega tegelevate asutuste varade tegelikku mahtu ja kaasneda võivaid riske. Tegevusloa taotlejaid võiks finantsinspektsiooni hinnangul olla sadakond. 

Varipanganduse kitsama määratluse kohaselt oli varipanganduse hinnanguline maht Eestis 2014. aasta kolmanda kvartali lõpu seisuga umbes 3,9 miljardit eurot. See moodustab 21% SKP ja 19% pankade finantsvarade mahust. Siiski võib see näitaja olla oluliselt ülehinnatud, kuna muude finantsvahendajate hulka kuulub ka palju selliseid ettevõtteid, mida varipanganduse üksuste hulka lugeda ei saa. Seega on varipanganduse tegelik maht tõenäoliselt oluliselt väiksem. 

Suuremates majanduspiirkondades hõlmab varipangandus ka väärtpaberistamist ning väärtpaberite tagatisel laenamist, kuid Eesti finantsturud on väikesed ja vähelikviidsed. Seetõttu neid operatsioone Eestis eriti ei tehta ning varipanganduse moodustab eeskätt laenude vahendamine laenuandjatelt laenuvõtjatele. 

Välislingid

• Finantsstabiilsuse nõukogu (FSB)