Valemälestus

Valemälestus on psühholoogiline nähtus, mille puhul inimene mäletab midagi, mis tegelikult ei juhtunud. 

Valemälestus puudutab tihtipeale lapsepõlve seksuaalse väärkohtlemise kogemusi. Elizabeth Loftus on alates 1974. aastast olnud juhtiv meenutamise ja valemälestuste uurija.

Valemälestuste sündroomi puhul on valemälestused inimese igapäevaelu püsiv osa. Valemälestuse sündroom erineb valemälestustest sellepoolest, et see juhib märgatavalt inimese elu kulgu, valemälestused võivad esineda sellise olulise mõjuta. Sündroom mõjub, sest isik usub, et mõjus mälestus on tõene. Ent selle uuringud on vastuolulised ja sündroomi pole vaimse häirena klassifitseeritud. Valemälestusel on oluline osa psühholoogilistes uuringutes, sest see on seotud suure hulga vaimsete häiretega, näiteks PTSD-ga.

Meenutamisega manipuleerimine keelekasutuse abil

1974. aastal uurisid Elizabeth Loftus ja John Palmer, kuidas keelekasutus mõjutab valemälestuste kujunemist. Eksperiment hõlmas kahte eraldi uuringut.

45 osalejal paluti esimeses uuringus vaadata eri videoid autoavariidega, mis toimusid kiirusel 20 miili tunnis, 30 miili tunnis ja 40 miili tunnis. Hiljem tuli osalejatel täita küsimustik. Küsiti: "Kui kiiresti autod umbes sõitsid, kui nad üksteist purustasid?" Küsimus oli alati sama, kuid erineva tegusõnaga. Teised tegusõnad olid "põrkasid", "põrkusid", "tabasid" või "kokku puutusid". Keskmiseks kiiruseks hinnati 35–40 miili. Kui tegelik kiirus oleks põhitegur, oleksid osalised hinnanud väiksemaid kiirusi väiksemaks. Tegelikult ennustas kasutatav sõna kiirusehinnangut paremini kui kiirus ise.

Teises katses näidati osalistele samuti videoid autõnnetustest. 150 osalist määrati juhuslikult kolme tingimusse. Esimeses tingimuses küsiti samasugune küsimus nagu esimeses katses – kasutades tegusõna "purustasid". Teiselt rühmalt küsiti sama küsimus kasutades tegusõna "tabasid". Viimaselt rühmalt ei küsitud autoavariisse sattunud auto kohta. Uurijad küsisid seejärel osalistelt, kas nad nägid purunenud klaasi, teades, et videos polnud purunenud klaasi. Purunenud klaasi meenutamine olenes palju sellest, millist tegusõna kasutati eelmises küsimuses. Suurem hulk osalisi "purustasid" rühmas ütlesid, et nad nägid purunenud klaasi. Selle uuringu aruteluosas tuuakse esimese asjana esile, et küsimuse sõnastamiseks kasutatud sõnad võivad tuntavalt mõjutada sellele antavat vastust. Teiseks näitab uuring, et küsimuse sõnastus võib anda eelistuse varem ignoreeritud detailidele ja seetõttu meenutamisel mälestus moondub. See näitab, et valemälestus on päriselt eksisteeriv nähtus. 

Umbmäärane ja määrav artikkel pealtnägijate ütluste mõjutajatena

Loftuse metaanalüüs keelega manipuleerimise uuringutest näitas, et see nähtus mõjutab meenutamisprotsessi ja inimmälu saadusi. Isegi väikseimad detailid ja oletatavale mälestusele eelnev artikkel võivad vastust muuta. Kui küsida, kas inimene nägi stoppmärki ja kasutada umbmäärase artikli (ingl "a" või "an") asemel määravat artiklit (ingl "the"), siis vastaja eeldab, et stseenis oli stoppmärk. Määrav artikkel suurendas tõenäosust, et inimene väidab, et ta nägi stoppmärki.

Omadussõna mõju pealtnägija ütlustele

Kindlad tegusõnad võivad objekti omaduste kohta vihjeid anda. Harrise 1973. aasta uuringus vaadati erinevusi vastustes korvpallimängija pikkuse kohta. Vastajad jagati juhuslikult kahte rühma, kus tuli vastata küsimusele "Kui pikk oli korvpallur?" või "Kui lühike oli korvpallur?". Selmet küsida osalistelt vaid korvpallimängija pikkust, kasutasid nad omadussõnu, mis numbrilisi tulemusi mõjutasid. Erinevus pikkuste keskmiste vahel oli 25 cm. Küsimuses peituv omadussõna võib inimesi panna liialdama. 

Sõnaloendid

Valemälestusi võib esile kutsuda ka katseisikutele sõnaloendeid esitades. Kui katseisikutele esitati teist tüüpi nimekiri ja küsiti, kas selles on eelmises nimekirjas olnud sõnu, ei tuvastanud vastajad nimekirja õigesti. Kui kahes nimekirjas esinevad sõnad seostusid üksteisega semantiliselt (nt uni/voodi), oli tõenäolisem, et osalejad ei mäletanud esimest nimekirja õigesti ja lõid valemälestusi.

Lavastatud loomulikud sündmused

Katseisikud kutsuti kabinetti ja neil paluti seal oodata. Pärast seda pidid nad meenutama külastatud kabineti inventari. Katseisikud tundsid ära "kabineti skeemiga" sobivaid objekte, kuigi neid polnud kabinetis.

Vastused metaanalüüsile

Kriitikud ütlevad, et Loftus ja Palmer ei kontrollinud osalisi mõjutavaid individuaalseid välistegureid, nagu nende emotsioonid, alkoholi tarvitamine jpt. Hoolimata taolisest kriitikast on see konkreetne uuring väga tähtis valemälestusi puudutavates õiguslikes kaasustes. Loftuse ja Palmeri uuring võimaldas Devlini komisjonil luua Devlini aruande, milles seisab, et pealtnägijate ütlused üksi pole usaldusväärsed.

Meenutamise usaldusväärsus

Eeldused

Eeldused on meie keelekasutuses peituvad vihjed. Kui inimeselt küsitakse "Mis tooni sinist värvi oli rahakott?", ütleb küsija sellega "Rahakott oli sinine. Mis toonis see oli?" Küsimuse sõnastus annab vastajale oletatava fakti. See eeldus mõjub kahte moodi: tõeefekti ja valeefektina.

Tõeefekt ütleb, et kõnealune objekt, mille olemasolule vihjati, eksisteerib. Sellega tugevneb vastaja meenutamine. Tõeefekti puhul on detaile kergem meenutada. Näiteks vastaja ei pruugi vihjeta mäletada, et rahakott oli sinine. Valeefekt tähendab, et kõnealune objekt, mille olemasolule vihjati, ei eksisteerinud kunagi. Hoolimata sellest veendakse vastajat selle olemasolus ja see võimaldab nende mäluga manipuleerida. See võib järjepidevuse huvides mõjutada ka järgnevatele küsimustele antavaid vastuseid. Vastaja üritab mõlema efekti puhul enda vastust antud infoga kooskõlla viia, sest ta oletab, et see on tõene.

Konstruktsioonihüpotees

Konstruktsioonihüpotees mõjutab tuntavalt mälu ekslikkuse seletusi. Kui küsida vastajalt eeldust sisaldav küsimus, viib vastaja sageli oma meenutuse sellega kooskõlla. Vastaja meenutab objekti või detaili. Konstruktsioonihüpotees väidab, et kui tõene info mõjutab vastaja vastust, siis saab sama teha ka valeinfo.

Raamteooria

Loftus töötas raamteooria välja pärast 150 Washingtoni Ülikooli katseisikuga tehtud eksperimenti. Raamteooria seletab meenutamisprotsessi, jaotades selle kahte ossa: omandamise protsess ja taastamise protsess.

Esmalt valib jälgija stiimuli, millele keskenduda. Info, millele jälgija võrreldes olukorras kättesaadava infoga keskenduda saab, on väga väike. Teisisõnu, meie ümber toimub palju ja me korjame sellest üles vaid väikese hulga. Seetõttu peab jälgija tegema valiku fookuse kohta. Teiseks, meie visuaaltaju tuleb tõlgendada väideteks ja kirjeldusteks. Väited esindavad kontseptsioonide ja objektide kollektsiooni; need on sild toimunud sündmuse ja meenutuse vahel. Kolmandaks, taju on mõjutatav igasuguse välise info poolt, mida antakse kas enne või pärast tõlgendust. Selline info võib meenutust moonutada. 

Meenutusprotsessidel on kaks astet. Esmalt genereeritakse uuesti mälu ja kujundlikkus. See taju on mõjutatav jälgija valitud fookustest ühes enne ja pärast jälgimist saadud infoga. Teiseks, seostamine algab sellest, et püütakse maalida juhtunust pilti. Meenutusprotsessi tulemusena sünnib kas täpne või vale mälestus.

Suhteline töötlemine

Meenutamist on seostatud ka aju suhtelise töötlemisega. Kahe sündmuse seostamisel on mängus (nt valemälestuse puhul tunnistaja ütluse sidumine eelneva sündmusega) sõnasõnalised ja asja olemuse representatsioonid. Sõnasõnalised esindused on seotud eraldi juhtumitega (nt mulle ei meeldi koerad, sest kui olin viieaastane, hammustas mind chihuahua). Asja olemus on seotud üldiste järeldustega (nt "mulle ei meeldi koerad, sest nad on õelad"). Storbeck ja Clore (2005) uurisid, kuidas tujumuutus valemälestuste loomist mõjutab. Pärast sõnaassotsiatsioonide tööriista Deese-Roediger-McDermotti paradigma kasutamist manipuleeriti katseisikute tujudega kas positiivses või negatiivses suunas või jäeti tujuga manipuleerimata. Tulemused näitasid, et negatiivsem tuju muutis olulised asjade olemust puudutavad detailid raskemini juurdepääsetavaks. Seega võivad valemälestused esineda suurema tõenäosusega halvemas tujus.

Teraapia indutseeritud mälu taastamine

Taastamisstrateegiad

On aina raskem eristada, kas teraapia abil taastatud mälestused on lihtsalt allasurutud või pole neid kunagi eksisteerinudki. Terapeudid on kasutanud strateegiaid nagu hüpnoteraapia, korduvküsitlemine ja biblioteraapia. Need strateegiad võivad viia ebatäpsete mälestuste või mittetoimunud sündmuste loomiseni. Hiljutine uuring näitab, et säärased strateegiad on ilmselt varem korduvalt loonud valemälestusi sajand enne selles valdkonnas tänapäevase vastuolu ilmnemist 1980. ja 1990. aastatel. Elizabeth Loftus kirjutab oma raamatus "The Myth of Repressed Memory: False memories and allegations of Sexual Abuse" ("Allasurutud mälestuste müüt: valemälestused ja seksuaalse ahistamise süüdistused"), kui lihtne oli tal terapeudina muuta inimeste mälestusi, mõjutada neid mäletama mitteeksisteerivat purunenud klaasi.

Loftuse sõnul on mitmeid viise, kuidas teraapia abil valemälestusi luua. Üks selliseid on terapeutide mittekavatsuslik sisendamine. Näiteks võib terapeut patsiendile öelda, et tema sümptomite põhjal on tõenäoline, et teda on lapsena kuritarvitatud. Selle diagnoosi järel innustab terapeut vahel raskesti kättesaadavaid mälestusi meenutama. See probleem tuleneb sellest, et inimesel loovad välise info toel oma isiklikku sotsiaalset reaalsust.

Laurence ja Perry korraldasid uuringu, kus nad uurisid meenutamise mõjutamist hüpnoosi teel. Katseisikud asetati hüpnootilisse seisundisse ja äratati hiljem üles. Vaatlejad väitsid, et neid äratas kõva müra. Pea pooled katseisikud järeldasid, et see oli tõde, kuigi see oli vale. Katseisikute seisundi muutmine terapeutilisel teel võis neid mõjutada uskuma, et neile räägitu vastas tõele. Seetõttu esines vastajatel valemälestus.

1989. aasta hüpnotiseerimisele ja valemälestustele keskenduv uuring eraldas õiged ja valed mälestused. Avatud küsimuste puhul meenutas 11,5% katseisikutest vaatlejate poolt sisendatud valesündmust. Valikvastustega küsimuste puhul ei väitnud ükski osaleja, et sündmus juhtus. Tulemusest järeldati, et hüpnootilised sisendamised muudavad fookust, teadlikkust ja tähelepanu. Hoolimata sellest ei aja katseisikud fantaasiat reaalsusega segi.

Teraapia indutseeritud mälestuste taastamine on püsiv meenutamise alakategooria, mis ajendab valemälestuste sündroomi puudutavat diskussiooni. Nähtuse definitsioon on lõtv ja viitab, et valemälestusi saab pidada sündroomiks, kui valemälestused või ebatäpne mälu saavutab sinu elu üle suure mõju. See valemälu võib täielikult muuta sinu isiksust ja elustiili. 

"Poes kadunud" tehnika on teine taastamisstrateegia. See on olemuselt korratav sisendamisprotsess. Inimesele, kelle mälestusi taastatakse, öeldakse korduvalt, et ta koges midagi, mis ei pruukinud juhtuda. See strateegia võib inimese panna meenutama sündmust, mis ei juhtunud.

Kohtuasjad

Teraapia indutseeritud mälu taastamine on sageli kohtuasjadesse puutunud, eriti seksuaalset ahistamist puudutavates mälestustes. Terapeudid suudavad sageli kas kavatsuslikult või mittekavatsuslikult luua ohvri peas valemälestusi. Nad seostavad patsiendi käitumise sellega, et patsient on olnud seksuaalse ahistamise ohver, aidates seeläbi kaasa mälestuse tekkimisele. Nad kasutavad mälu soodustavaid tehnikaid, nagu hüpnoosi unenäo analüüs selleks, et saada ohvritelt seksuaalse ahistamise mälestusi. FMSF-i (False Memory Syndrome Foundation, 'valemälestuse sündroomi sihtasutus') sõnul on need mälestused valed ning need luuakse neid otsides ja elulukku kaasates. Kaasuses Ramona vs. Isabella lõid kaks terapeuti oma patsiendil Holly Ramonal valemälestuse, et isa kuritarvitas teda seksuaalselt. Arvati, et terapeut Isabella lõi Ramonal sellise mälestuse pärast hüpnootilise ravimi naatriumamütaali kasutamist. Peaaegu ühehäälse otsusega leiti, et Isabella oli Holly Ramona vastu hooletu olnud. See 1994. aasta otsus mängis suurt rolli valemälestuste esinemisele tähelepanu juhtimises.

Teises kohtuasjas, kus valemälestusi kasutati, aidati mehel oma süüdistustest vabaneda. Joseph Pacelyt süüdistati naise koju sissemurdmises eesmärgiga teda seksuaalselt rünnata. Naine andis kirjelduse ründajast politseile natuke aega pärast kuritegu. Kohtupidamise ajal kuulati uurija Elizabeth Loftust tunnistajana, et mälu on eksitatav ja naise politseile antud kirjelduses mängisid rolli paljud emotsioonid. Loftus avaldas palju oma ütlustega järjepidevaid uuringuid. Need uuringud näitavad, et mälu võib kergesti ümber kujundada ja vahel pole tunnistajate ütlused nii usaldusväärsed, kui arvatakse. 

Teine tähelepanuväärne juhtum puudutab Maxine Berryt. Maxine kasvas üles oma ema hooldusõiguse all, kes oli selle vastu, et tal oma isaga kontakt oleks (Berry & Berry, 2001). Kui isa soovis oma tütre keskkooli lõpetamisel osaleda, viis ema Maxine'i teraapiasse näiliselt selleks, et tulla toime isa nägemisest tingitud stressiga. Terapeut sundis Maxine'i meenutama, kuidas isa teda seksuaalselt ahistas. Maxine murdus selle pinge all ja ta tuli määrata psühhiaatriahaiglasse.Ta lasi oma munajuhad sulgeda, et ta ei saaks lapsi ning ei kordaks ahistamise ringi. Oma abikaasa ja peamise arsti toel sai Maxine lõpuks aru, et tema mälestused olid valed, ja esitas terapeudi ebaprofessionaalse käitumise pärast kohtusse kaebuse. Kohtuasjast selgus, kuidas ema manipuleeris vaimse tervise professionaale Maxine'i veenma, et tema isa teda kuritarvitas. 1997. aastal kaebasid Jennifer Gerrietts, Argus Leader, South Dakota Maxine Berry Maxine'i terapeudid ja kliiniku, kus teda aastatel 1992–1995 raviti, kohtusse, sest Maxine väitel pandi teda uskuma, et teda on seksuaalselt ja füüsiliselt kuritarvitatud, kuigi sellist asja ei juhtunud kunagi. Kohtuasjas seisab, et terapeut Lynda O'Connor-Davisel oli Berryga kohatu suhe nii enne kui ka pärast tema ravi. Kohtuasjas on nimetatud ka psühholoog Vail Williamsit, psühhiaater Dr William Fullerit ning Charteri haiglat ja Charteri nõustamiskeskust. Berry ja tema abikaasa lahendasid asja kohtuväliselt avalikustamata rahasumma eest.

Kuigi on palju kohtuasju, kus valemälu rolli mängib, ei kergenda see vale mälu ja päris meenutuste eristamist. Abi võib olla kindlast terapeutilisest strateegiast, seda kas vältides tuntud vastuolulisi strateegiaid või esile tuues teemade vastuolulisust. Igal juhul peetakse mälu taastamise teraapiat vastuvõetamatuks ning teaduslikult põhjendamatuks. Kuna meenutuste puhul ei ole tingimata võimalik eristada tõest ja väära, tähendab, et tõendite kvaliteet nõrgeneb ning erinevate juhtumite puhul tehti järeldus terapeutide vastu.

Harold Merskey avaldas artikli mälestuste taastamise teraapia eetilistest probleemidest. Ta arvab, et kui patsiendil on varem elus olnud tõsiseid probleeme, on tõenäoline, et meenutamisel toimub tõsine seisundi halvenemine. Selline seisundi halvenemine on füüsiliselt paralleelne esile toodud emotsionaalse traumaga. Kaasneda võivad pisarad, vähkremine ja teised füüsilised häirituse märgid. Selline patsiendi füüsiline seisundi halvenemine meenutamisel, kellel on enne teraapiat olnud suhteliselt väikesed probleemid, võib olla indikaator meenutatud mälestuse ebatõesuse kohta.

Lapsed

Kui lapsed on kogenud väärkohtlemist, siis nad ei jaga tavaliselt juhtunu detaile, kui neilt avatud küsimus küsida. Korduv püüe kaudselt meenutust esile kutsuda võib lapse panna meenutama midagi selleks, et küsimuse ootustele vastata. Lastele pandav surve võib õige mälestuse meenutamise raskemaks muuta. Mõned inimesed arvavad, et kui lapsed püüavad korduvalt mälestust meenutada, ehitavad nad üles suurema hulga allikaid, kust mälestus võiks pärit olla ning kaasavad nõnda ka allikaid, mis ei ole tõesed. Lapsed, keda pole kunagi ahistatud, kuid kes selliseid vastust esile kutsuvaid tehnikaid kogevad, võivad rääkida sündmustest, mida pole kunagi toimunud. Kui järeldada, et lapse meenutus on vale, on meil I tüüpi vea risk. Kui oletame, et laps ei meenutanud päris mälestust. Eeldades, et laps ei meenuta olemasolevat mälu, siis see on II tüübi viga.

Üks laste tähelepanuväärsemaid raskusi meenutamisel on allika vääriti liigutamine. Allika vääriti liigitamine on viga mälestuse päritolu dešifreerimisel. Allikas võib olla nii päris taju kui ka sisendatud ja kujutletud sündmus. Noorematel lastel, eriti lasteaialastel on raskem neid kahte eristada. Lindsay & Johnson (1987) jõudsid järeldusele, et isegi noorukikka jõudvatel lastel on sellega raskusi. Lapsed ajavad sassi leiutatud ja eksisteeriva allika.

Levinud valemälestused

Bologna raudteejaama kell, kollektiivse valemälu objekt

Sarnaseid valemälestusi võivad vahel jagada ka mitu inimest. Üks selline valemälestus on, et Berenstain Bearsi nime kirjutati kunagi kujul Berenstein. Teine näide on, et 1990. aastate filmis "Shazaam" mängib džinni koomik Sinbad. See võib olla tekkinud mälestuste ühinemisel, sest see koomik kandis "Sinbad the Sailor" filmide 1994. aasta esitlustel džinni kostüümi ning 1996. aastal tuli välja film "Kazaam", kus džinni mängis Shaquille O'Neal.

2010. aastal uuriti inimesi, kes on tuttavad Bologna keskraudteejaama kellaga, mis sai 1980. aasta augusti Bologna veresaunas pommitamise käigus kahjustada. 92% mäletas valesti, et kell ei tööta enam pärast pommitamist. Tegelikult parandati kell natuke pärast rünnakut, kuid peatati 16 aastat hiljem sümboolseks mälestamiseks.

2010. aastal täiendas kollektiivse valemälu nähtust "Mandela efektiga" Fiona Broome, kes nimetab end ise paranormaalseks konsultandiks. Ta räägib valemälestusest, et Lõuna-Aafrika liider Nelson Mandela suri 1980. aastatel (kui ta oli tegelikult elus), mida jagavad tema väitel ilmselt tuhanded teised inimesed. Broome püüdis seda seletada alternatiivsete reaalsustega, kuid enamik kommentaatoreid seletab seda valemälestusega, mida kujundavad sarnased tegurid ja mis mõjutavad paljusid inimesi. Need tegurid võivad olla sotsiaalne valemälestuste kinnistamine või valed uudiseid ja eksitavad fotod, mis mõjutavad nende põhjal tekkivaid mälestusi.

Kirjandus

• Bjorklund, D. F. (2014). False-memory Creation in Children and Adults: Theory, Research, and Implications. Psychology Press. ISBN 9781138003224
• Conway, M. A. (1997). Recovered Memories and False Memories. Oxford University Press.
• French, C (2003). "Fantastic Memories: The Relevance of Research into Eyewitness Testimony and False Memories for Reports of Anomalous Experiences" (PDF). Journal of Consciousness Studies. 10: 153–174. ISSN 1355-8250. Originaali arhiivikoopia seisuga 13.03.2013.{{cite journal}}: CS1 hooldus: robot: algse URL-i olek teadmata (link)
• Roediger, Henry L.; Marsh, Elizabeth J. (2009). "False memory". Scholarpedia. 4 (8): 3858. Bibcode:2009SchpJ...4.3858I. DOI:10.4249/scholarpedia.3858.
• Schacter, D. L; Curran, T. (1995). "The Cognitive Neuroscience of False Memories". Psychiatric Annals. 25 (12): 727–731. DOI:10.3928/0048-5713-19951201-08.