Elizabeth Loftus

Allikas: Vikipeedia
Elizabeth Loftus 2011. aastal

Elizabeth F. Loftus (neiupõlvenimega Elizabeth Fishman, sündinud 16. oktoobril 1944 Los Angeleses)[1][2] on Ameerika kognitiivpsühholoog ja mäluekspert.

Ta on teinud mitu uuringut, mis näitavad inimese mälu ebausaldusväärsust, ning on tuntud tunnistajate ütluste[3] ja valemälestuste uurijana. Loftus on oma teadmisi rakendanud lisaks laboriuuringutele ka kohtusüsteemis, kus ta on olnud eksperttunnistajaks ütluste hindamisel.[4] Tema tööd on ülemaailmselt tunnustatud ja ta on pälvinud mitu auhinda. 2002. aastal oli Loftus ajakirjas Review of General Psychology 58. kohal, saja 20. sajandi kõige mõjukama psühholoogi hulgas, olles naistest esikohal.[5]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Loftus kasvas USA California osariigis.[6] Tema isa Sidney Fishman töötas arstina ja ema Rebecca Fishman raamatukoguhoidjana.[6] Kui Loftus oli 14-aastane, uppus ta ema.[4][6] Ta oli aastatel 1986–1991 abielus Geoffrey Loftusega[4][6] ning nad on siiani head sõbrad.[4][6][7][8]

Töö[muuda | muuda lähteteksti]

1996. aastal sai ta bakalaureusekraadi matemaatikas ja lõpetas kiitusega psühholoogia eriala California Ülikoolis. Stanfordi Ülikoolis sai ta matemaatilise psühholoogia magistrikraadi 1967. ja doktorikraadi samal erialal 1970. aastal.[2]

Valemälestused[muuda | muuda lähteteksti]

Loftus asus 1973. aastal abiprofessorina tööle Washingtoni Ülikoolis ja hakkas pealtnägijate ütlustele tugineval empiirilisel meetodil uurima mälu päriselu keskkonnas[2][4][6] Üks esimesi uuringuid, mis ta läbi viis, oli autoõnnetuse rekonstrueerimine[6], kus ta avastas, et tunnistajatele esitatud küsimuse sõnastus mõjutas nende ütlusi.[3][6] Järgmiseks uuriski Loftus, kas suunavate küsimuste küsimine või eksitava informatsiooni pakkumine mõjutab inimeste mälu sündmusest.[3] Uuringute tulemusena tõestas Loftus, et pealtnägijate mälu on tundlik ebaõigele informatsioonile toimunu kohta, mistõttu tunnistajad võivad anda valeütlusi.[3][4][7]

1990. aastate alguses langes Loftuse töö rõhk valemälestuste tekitamisele, kus ta uuris, kas on võimalik tekitada inimesele valemälestusi sündmustest, mis pole aset leidnud. Teda ajendas selles suunas tegutsema juhtum, mille käigus sooviti temalt vastavat teemat käsitlevat eksperthinnangut.[6][7][9] Eelpool mainitud juhtumi erakordsus seisnes teraapia käigus represseeritud mälestuste teadvustamises 20 aastat pärast nende kogemist. Selles kohtuasjas süüdistas George Franklini tütar oma isa tema lapsepõlve sõbra mõrvas ja vägistamises.[6][7][9] Loftus andis oma hinnangu mälestuste muutlikkuse kohta, ent oli sunnitud tõdema, et ei teadnud ühtegi uurimust sarnase juhtumi kohta. Franklin mõisteti süüdi, kuid vabastati edasikaebamisel 1996. aastal.[6][7][9] Sel ajal esines ka teisi süüdistusi, mis põhinesid traumast taastunud mälul.[9] Loftus hakkas uurima, kas mõned nn taastunud mälestused ei või olla ka valemälestused, mis on sisendatud just terapeudi poolt.[6][7][9] Loftus pidi leidma eetiliselt korrektse viisi selle hüpoteesi uurimiseks. Ta üritas tekitada valemälestuse lapsena kaubanduskeskuses vanema ärakaotamise näol ja testis, kas mittetoimunud sündmusest rääkimine tõepoolest tekitab mälestuse või mitte. Algselt leidis ta, et 25% testitutest loovad endale mälestuse sündmusest, mida pole toimunud.[7][9] Edasise uurimise käigus leidis ta, et iga kolmandat katseisikut suudetakse veenda selles, et nad kogesid lapsepõlves olematuid sündmusi.[9] Loftuse uuringute tulemusi kasutati kohtutes taastatud mälestuse kahtluse alla seadmiseks.[4][6][7]

Eksperttunnistaja[muuda | muuda lähteteksti]

1974. aastal avaldati Loftuse artikkel pealtnägijate tunnistuste kohta, mis olid antud mõrvaga seotud kohtuistungitel, ja pärast seda hakkasid tema poole nõu saamiseks pöörduma mitmed advokaadid. Lisaks sai temast kohtunike soovitusel populaarne õigusteaduslikus valdkonnas tegutsev loengupidaja.[2][6] Washingtonis antud Loftuse eksperditunnistus pealtnägija mälu kohta (täpsemalt kahtlusaluse tuvastamisel) lõi 1975. aastal juriidilise pretsedendi,[8] misjärel on tema kui spetsialisti hinnangut pealtnägijate tunnistuste ja mälu kohta tellitud üle 250 korra.[6][7] Ta on andnud oma panuse McMartini eelkooli, O. J. Simpsoni, Ted Bundy, Willie Maki, Angelo Bueno, Oliver Northi, Rodney Kingi, Menendeze vendade, Martha Stewarti jt kohtuistungitel.[4][6][7][10]

"Jane Doe"[muuda | muuda lähteteksti]

David Corwin ja tema kolleeg Erna Olafson avaldasid 1997. aastal nn Jane Doe ehk tundmatu isiku (pärisnimi Nicole Tau) kohta juhtumiuuringu, kus oli tegemist isikuga, kelle mälu oli taastunud seksuaalsest väärkohtlemisest.[11][12] Loftus ja Melvin Guyer otsustasid seda juhtumit edasi uurida, kasutades avalikke salvestisi ja intervjueerides inimesi, kes olid Tauga seotud, leides informatsiooni, mida Corwin ei lisanud originaalartiklisse. Infot, mis nad arvasid, et tõendab Tau puhul väärkohtlemisest valemälestust.[6][7] Samal ajal kontakteerus Tau Washingtoni Ülikooliga, süüdistades Loftust tema privaatsuse rikkumises.[6][7][13] Millejärel ülikool konfiskeeris Loftuse failid, viis läbi uurimise 21 kuu jooksul ja keelas sel ajal oma tulemuste avalikustamise.[6][7][13] Ta vabastati süüdistustest 2002. aastal ja avastused lubati avaldada.[14][15][6][7][13]

Tau kaebas Loftuse, Washingtoni Ülikooli ja veel mõne asjaga seotud osalise kohtusse 2002. aastal ilmunud artikli tõttu.[6][12] Hagi koosnes algselt 21 süüdistusest, mis seisnesid privaatsuse rikkumises, pettuses, laimamises ja emotsionaalse düstressi põhjustamises.[12][16] California Ülemkohus tühistas 2007. aastal kõik süüdistused peale selle, et Loftus tutvustas ennast Corwini superviisorina, intervjueerides Tau kasuema.[12][16] Loftuse kindlustusfirma nõustus 2007. aasta augustis maksma 7500 USA dollarit hüvitist.[12] Tau pidi maksma kõikide kaitsjate arved summas 450 578,50 USA dollarit.[12] See otsus kaevati edasi.[12] Loftus avaldas oma analüüsi juhtunust 2009. aastal.[17][18]

Loftus lahkus 2002. aastal Washingtoni Ülikoolist ja oma Seattle'i kodust ning asus tööle California Ülikoolis Irvinis.[19] Seal on Loftus keskendunud valemälestuste potentsiaalsele kasule ja käitumuslikele tagajärgedele. Näiteks on ta uurinud valemälestuste võimet vähendamaks teatud toiduainete tarbimise vajadust.[6]

Bibliograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Loftuselt on ilmunud palju töid, sealhulgas 24 raamatut ja üle 500 artikli.[20]

Olulisemad artiklid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Loftus, E.F. (1974). "Reconstructing memory: The incredible eyewitness". Psychology Today. 8: 116–119.
  • Loftus, E.F.; Palmer, J.C. (1974). "Reconstruction of automobile destruction: An example of the interaction between language and memory". Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior. 13: 585–589. DOI:10.1016/S0022-5371(74)80011-3.
  • "Leading questions and the eyewitness report". Cognitive Psychology. 7: 560–572. 1975. DOI:10.1016/0010-0285(75)90023-7.
  • Loftus, E.F.; Miller, D.G.; Burns, H.J. (1978). "Semantic integration of verbal information into a visual memory". Journal of Experimental Psychology: Human Learning and Memory. 4: 19–31. DOI:10.1037/0278-7393.4.1.19.
  • Loftus, E.F. (1979). "The malleability of human memory". American Scientist. 67: 312–320.
  • Loftus, E.F. (1983). "Silence is not golden". American Psychologist. 38: 564–572. DOI:10.1037/0003-066x.38.5.564.
  • Christianson, S. (1987). "Memory for traumatic events". Applied Cognitive Psychology. 1: 225–239. DOI:10.1002/acp.2350010402.
  • Loftus, E.F.; Hoffman, H.G. (1989). "Misinformation and memory: The creation of memory". Journal of Experimental Psychology: General. 118: 100–104.
  • Loftus, E.F (jaanuar 1991). "The glitter of everyday memory...and the gold". American Psychologist. 46 (1): 16–18. DOI:10.1037/0003-066X.46.1.16. PMID 1996855.
  • Loftus, E.F. (1993). "The reality of repressed memories". American Psychologist. 48: 518–537. DOI:10.1037/0003-066x.48.5.518.
  • Loftus, E.F.; Garry, M.; Feldman, J. (1994). "Forgetting sexual trauma". Journal of Consulting and Clinical Psychology. 62: 1177–1181. DOI:10.1037/0022-006x.62.6.1177.
  • Loftus, E.F.; Pickrell, J.E. (1995). "The formation of false memories". Psychiatric Annals. 25: 720–725.
  • Loftus, E.F. (1995). "Remembering dangerously". Skeptical Inquirer. 19: 20–29.
  • Garry, M.; Manning, C.; Loftus, E.F.; Sherman, S.J. (1996). "Imagination Inflation: Imagining a childhood event inflates confidence that it occurred". Psychonomic Bulletin and Review. 3: 208–214. DOI:10.3758/bf03212420.
  • Loftus, E.F. (1998). "Illusions of Memory". Proceedings of the American Philosophical Society. 142: 60–73.
  • Loftus, E.F. (1999). "Lost in the mall: Misrepresentations and misunderstandings". Ethics & Behavior. 9: 51–60. DOI:10.1207/s15327019eb0901_4. PMID 11657488.
  • Mazzoni, G.A.L.; Kirsch, I. (2001). "Changing beliefs about implausible autobiographical events". Journal of Experimental Psychology: Applied. 7 (1): 51–59. DOI:10.1037/1076-898x.7.1.51.
  • Loftus, E.F.; Guyer, M. (2002). "Who abused Jane Doe?: The hazards of the single case history. Part I". Skeptical Inquirer. Kd 26, nr 3. Lk 24–32.
  • Loftus, E. F.; Guyer, M. J. (2002). "Who abused Jane Doe? Part II". Skeptical Inquirer. Kd 26, nr 4. Lk 37–40, 44.
  • Bernstein, D.M.; Laney, C.; Morris, E.K.; — (2005). "False beliefs about fattening foods can have healthy consequences". Proceedings of the National Academy of Sciences. 102: 13724–13731. DOI:10.1073/pnas.0504869102.
  • Berkowitz, S.R.; Laney, C.; Morris, E.K.; Garry, M.; et al. (2008). "Pluto Behaving Badly: False beliefs and their consequences". American Journal of Psychology. 121: 643–660. DOI:10.2307/20445490.

Raamatud[muuda | muuda lähteteksti]

  • Learning. Mednick, S.A., Pollio, R. H. & Loftus, E.F. (1973). Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall.
  • Human Memory: The Processing of Information. Loftus, G.R. & Loftus, E.F. (1976) Hillsdale, NJ: Erlbaum Associates.
  • Cognitive Processes. Bourne, L.E., Dominowski, R. L., & Loftus, E.F. (1979). Englewood Cliffs, NJ: Prentice-Hall.
  • Eyewitness Testimony. Loftus, E.F. (1979). Cambridge, MA: Harvard University Press. (National Media Award, Distinguished Contribution, 1980). (Reissued with new Preface in 1996).
  • Memory. Loftus, E.F. (1980). Reading, MA: Addison-Wesley. (Reprinted by NY: Ardsley Press 1988).
  • Psychology. Wortman, C.B. & Loftus, E.F. (1981). New York: Random House (Knopf).
  • Essence of Statistics. Loftus, G.R. & Loftus, E.F. (1982). Monterey, CA: Brooks/Cole.
  • Psychology Today Bootzin, R., Loftus, E., & Zajonc, R. (1983). (5th ed.). NY: Random House.
  • Mind at Play. Loftus, G.R. & Loftus, E.F. (1983). New York: Basic Books.
  • Eyewitness Testimony—Psychological perspectives. Wells, G. & Loftus, E.F. (Eds.) (1984). NY: Cambridge University Press.
  • Psychology (2nd ed.) Wortman, C.B. & Loftus, E.F. (1985). NY: Random House (Knopf).
  • Cognitive Processes. Bourne, L.E., Dominowski, R.L., Loftus, E.F., & Healy, A. (1986). Englewood Cliffs: Prentice-Hall.
  • Eyewitness Testimony: Civil and Criminal. Loftus, E.F. & Doyle, J. (1987). NY: Kluwer.
  • Statistics. Loftus, G.R. & Loftus, E.F. (1988). New York: Random House.
  • Psychology (3rd ed.). Wortman, C.B. & Loftus, E.F. (1988). NY: Random House (Knopf).
  • Witness for the Defense; The Accused, the Eyewitness, and the Expert Who Puts Memory on Trial Loftus, E.F. & Ketcham, K. (1991) NY: St. Martin’s Press.
  • Psychology (4th ed.) Wortman, C.B. & Loftus, E.F. (1992) NY: McGraw Hill.
  • Eyewitness Testimony – Civil and Criminal. Loftus, E.F. & Doyle, J.M. (1992) Charlottesville, VA: The Michie Co.
  • The Myth of Repressed Memory. Loftus, E.F. & Ketcham, K. (1994) NY: St. Martin’s Press.
  • Eyewitness testimony: Civil & Criminal, 3rd edition. Loftus, E.F. & Doyle, J.M. (1997) Charlottesville, Va: Lexis Law Publishing.
  • Psychology (5th edition). Wortman, C.B., Loftus, E.F., & Weaver, C. (1999) NY: McGraw Hill.
  • Eyewitness testimony: Civil & Criminal, 4th edition. Loftus, E.F., Doyle, J.M. & Dysert, J. (2008) Charlottesville, Va: Lexis Law Publishing. (482 pages)

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ "Book of Members, 1780–2010: Chapter L" (PDF). American Academy of Arts and Sciences. Vaadatud 28. aprillil 2011.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Bower, G. H., (2007). Tracking the birth of a star. In M. Garry & H. Hayne (Eds.), Do Justice and Let the Sky Fall: Elizabeth F. Loftus and Her Contributions to Science, Law, and Academic Freedom (pp. 15–25). Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Zaragoza, M. S., Belli, R., & Payment, K. E., (2007). Misinformation effects and the suggestibility of eyewitness memory. In M. Garry & H. Hayne (Eds.), Do Justice and Let the Sky Fall: Elizabeth F. Loftus and Her Contributions to Science, Law, and Academic Freedom (pp. 35–63). Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 4,7 Neimark, J. (1996). The diva of disclosure, memory researcher Elizabeth Loftus. Psychology Today, 29, 48–53,80.
  5. ↑ Haggbloom, SJ; Warnick R; Warnick JE; Jones VK; Yarbrough GL; Russell TM; Borecky CM; McGahhey R; Powell JL; Beavers J & Monte E (2002). "The 100 most eminent psychologists of the 20th century" (PDF). Rev. Gen. Psychol. 6 (2): 139–152. DOI:10.1037/1089-2680.6.2.139.{{cite journal}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  6. ↑ 6,00 6,01 6,02 6,03 6,04 6,05 6,06 6,07 6,08 6,09 6,10 6,11 6,12 6,13 6,14 6,15 6,16 6,17 6,18 6,19 6,20 6,21 Saletan, W (04.06.2010). "The memory doctor: the future of false memories". Slate. Vaadatud 08.05.2012.
  7. ↑ 7,00 7,01 7,02 7,03 7,04 7,05 7,06 7,07 7,08 7,09 7,10 7,11 7,12 7,13 Wilson, A (03.11.2002). "War & remembrance: Controversy is a constant for memory researcher Elizabeth Loftus, newly installed at UCI". The Orange County Register. Vaadatud 19.01.2009.
  8. ↑ 8,0 8,1 Loftus G (2007). "Elizabeth F. Loftus: The early years". Garry M & Hayne H (toim). Do Justice and Let the Sky Fall: Elizabeth F. Loftus and Her Contributions to Science, Law, and Academic Freedom. Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates. Lk 27–31. ISBN 0805852328.
  9. ↑ 9,0 9,1 9,2 9,3 9,4 9,5 9,6 Strange, D; Clifasefi S & Garry M (2007). "False memories.". Garry M & Hayne H (toim). Do Justice and Let the Sky Fall: Elizabeth F. Loftus and Her Contributions to Science, Law, and Academic Freedom. Mahwah, NJ: Lawrence Erlbaum Associates. Lk 137–68. ISBN 0805852328.
  10. ↑ "Memory Expert Pressed In C.I.A. Leak Case". Associated Press in New York Times. 27.10.2006. Vaadatud 12.06.2012.
  11. ↑ Corwin, D.; Olafson E. (1997). "Videotaped Discovery of a Reportedly Unrecallable Memory of Child Sexual Abuse: Comparison with a Childhood Interview Videotaped 11 Years Before". Child Maltreatment. 2 (2): 91–112. DOI:10.1177/1077559597002002001. Vaadatud 09.01.2008.
  12. ↑ 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 12,6 Tavris, C (2008). "Whatever Happened to 'Jane Doe'?". Skeptical Inquirer. Amherst, New York: Committee for Skeptical Inquiry. 32 (1): 28–30. ISSN 0194-6730. Vaadatud 23.02.2010.
  13. ↑ 13,0 13,1 13,2 Tavris, C (2002). "The high cost of skepticism". Skeptical Inquirer. 26 (4): 41–44. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. jaanuar 2015. Vaadatud 18. mail 2014.
  14. ↑ Loftus & Guyer 2002a.
  15. ↑ Loftus & Guyer 2002b.
  16. ↑ 16,0 16,1 "Supreme Court of California" (PDF). 2007. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 21. jaanuar 2013. Vaadatud 18. mail 2014.
  17. ↑ Loftus, Elizabeth (mai 2008). "Perils of Provocative Scholarship". Observer. Washington, DC: Association for Psychological Science. 21 (5): 13–15. ISSN 1050-4672. Originaali arhiivikoopia seisuga 23. veebruar 2012. Vaadatud 18. mail 2014.
  18. ↑ Loftus, E; Geis G (2009). "Taus v. Loftus: Determining the Legal Ground Rules for Scholarly Inquiry". Journal of Forensic Psychology Practice. 9 (2): 147–62. DOI:10.1080/15228930802575524.
  19. ↑ "Elizabeth F. Loftus faculty page". University of California, Irvine. Vaadatud 12.06.2012.
  20. ↑ https://web.archive.org/web/20140813045627/http://www.fcas.nova.edu/arts/distinguished_speakers_series/elizabeth_loftus/index.cfm Accessed June 11, 2012
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Elizabeth_Loftus&oldid=6596293"