Tyndalli efekt

Allikas: Vikipeedia
Vees suspendeeritud jahu näib sinine, kuna sinine valgus hajub jahuosakestelt rohkem kui punane valgus

Tyndalli efekt on nähtus, kus valguskiirgus kolloidlahuse süsteemis (tolmune õhk, udus jt) hajub. Valgus hajub keskkonnas suspendeerunud aineoskaestel ja valgusvihu tee keskkonnas muutub nähtavaks.[1] Tyndalli efekt ilmneb ka puhtas meediumis selle tiheduse fluktuatsioonide pärast.[viide?]

Efekt on nime saanud iiri teadlase John Tyndalli järgi, kes avastas selle 1869. aastal.[2][1]

Sarnaselt Rayleigh hajumisele sõltub hajunud valguse intensiivsus valguse sageduse neljandast astmest. Tyndalli efekti seletab kõige paremini Mie hajumine, kuna osakesed on enamasti sfäärilised[1] ja suuremad kui valguse lainepikkus.[2]

Tyndalli ja Rayleigh hajumise peamine erinevus seisneb intensiivsuses: Tyndalli hajumine on oluliselt intensiivsem, kuna kolloidosakesed on palju suuremad kui aatomid või molekulid (Rayleigh hajumise korral).[1] Tyndalli efekti kasutatakse, et teha kindlaks, kas tegemist on kolloid- või tõelise lahusega. Efekt töötab ka väga madalate kontsentratsioonide korral (kuni 0,1 ppm), kuid esineb ka erandeid. Näiteks piimas Tyndalli efekt ei avaldu.[2] Ka tolmu olemasolu õhus saab kontrollida Tyndalli efekti abil.[1]

Meteoroloogias näitab Tyndalli efekt, et atmosfääris esineb uduvine, udu või sudu. Selle eelduseks on väga kõrge õhuniiskus (80–85%). Efekt võib udu tekkele ka eelneda, kui õhus on suurenenud veepiiskade või jääkristallide hulk. Kuiva kliimaga aladel põhjustab efekti ilmnemist enamasti tolm.[1]

Lahuste Ramani spektri mõõtmisel võib olla vajalik ultrafiltrimine, et vähendada Tyndalli efektist tekkivat mõõteviga.[viide?]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Jüri Kamenik. Tartus võis jälgida Tyndalli efekti. 18.02.2009. (Eesti k.)
  2. 2,0 2,1 2,2 The Tyndall effect. (Inglise k.)

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]