Tiit Kaljundi
Tiit Kaljundi (4. aprill 1946 Viljandimaa – 1. veebruar 2008 Tallinn) oli eesti arhitekt, legendaarse Tallinna kooli liige.[1]
Lõpetas 1964. aastal C. R. Jakobsoni nimelise Viljandi 1. Keskkooli ja astus samal aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) majandusteaduskonda. 1965 läks üle Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) arhitektuuriteaduskonda, mille lõpetas 1970.[2]
Tuntuks sai, kui 1970. aastatega saabus Eesti arhitektuuri põlvkond noori mehi, kellel õnnestus luua müüt, et Eestis tehakse eriti head arhitektuuri. Energiliste liidritena paistsid silma Leonhard Lapin ja Vilen Künnapu. Peamiselt on tegu 1970. aastate alguses ERKI lõpetanud arhitektidega, kelle hulka kuuluvad Tiit Kaljundi, Avo-Himm Looveer, Ain Padrik, Jüri Okas, Jaan Ollik ja Ignar Fjuk ning kellega liitusid veidi vanematest arhitektidest Veljo Kaasik ja Toomas Rein. 1982/1983. aasta vahetusel Tallinna Kunstisalongis toimunud näituse järgi kutsusid nad end Tallinna kümneks, kuid õigem on kasutada tuntud Soome arhitekti Markku Komoneni antud avaramat nimetust "Tallinna kool".[3]
Aastatel 1970–1975 töötas Eesti Maaehitusprojektis [2], sealhulgas 1972. aastal tegi tööd ka Mongoolias.
1975–1977 töötas ta Kommunaalprojektis ja 1977. Tentrosojuzprojekti Tallinna filiaalis.[2]
1972. aastast oli Tiit Kaljundi omaaegses Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis, hilisemas Eesti kunstiakadeemias pikki aastaid seotud arhitektide koolitamisega.[1]
Alates 1977. aastast kuulus Tiit Kaljundi Eesti Arhitektide Liitu (EAL), kus ta oli aastaid ka juhatuses.[2]
1997. aastal asutas ta oma büroo – Tiit Kaljundi Projektigrupp OÜ. Samal aastal oli ta ka Viimsi valla arhitekt. [4]
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema ema oli Salme Kaljundi ja isa August Johannes Kaljundi.
Tiit Kaljundi abikaasa Tiina Kaljundi oli hariduselt samuti arhitekt.
1979. aastal sündis neil tütar Linda Kaljundi, kes on Eesti ajaloolane. 2007. aastast on ta Tallinna Ülikooli õppejõud ja 2005. aastast on ta Tallinna Ülikooli Keskaja Keskuse asutajaliige.
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Tiit Kaljundi oli nii tagasihoidlikult sekkuv kui võimalik arhitekt. Loomingus lähtunud funktsionalismist ja konstruktivismist. Suhtunud keskkonnasse ja olemasolevasse hoonestusse sügava pieteeditundega.[1]
1980ndate algusest huvitus ta aktiivselt väikelinnade väärtustamise probleemistikust, kritiseeris nõukogulikku, anonüümset linnaehituspoliitikat. Väikelinnade inimlik mastaap, õigesti hinnatud ja tasakaalustatud linnaruumilised suhted ja seosed loodusega olid talle äärmiselt olulised. Eriliselt lähedane oli talle Viljandi, linn, kus ta oli veetnud oma nooruse ja kooliaastad. Tema Viljandi linnaehitusliku analüüsi rõhud olid elamualadel ja järveäärsel alal. Hiljem liitus sellega ka Viljandi lossivaremete konserveerimise projekt, samuti laululava ja selle ümbruse rekonstrueerimine. Need olid suurejoonelised maastikulised teemad, kus tulemused sündisid talle omaselt lihtsate ja läbikaalutud võtetega.
Maastikul on tema loomingus oluline osa. Lisaks Viljandile oli ta seotud Rakvere lossimägede planeeringuga, Tartu Toomemäega ja Sinimägede memoriaaliga. Ka nendes töödes avaldus tema võime suhelda loodusega, maastiku modelleerimise eriline oskus, mida on antud vähestele.
Lisaks veel mitmed detailplaneeringud, millest realiseerunud on Kuressaare kesklinna tihendamise kava ja kultuurikeskuse-raamatukogu rekonstrueerimisprojekt. Enamiku planeeringute ideed aga alles ootavad realiseerimist. Võimalik, et planeerijana jäigi mingi osa temast avamata. Lihtsalt ajad olid sellised.
Vähem tegeles ta mahuliste objektidega. Oma sõnade järgi ei olnud ta mingi vormimeister, kuid tema majades on põhjamaist selgust ning head mastaabi- ja materjalitunnetust. Ei olnud seal moevooludega kaasaskäimist, talle polnud see oluline. Olulisim oli aus materjalikäsitlus. Puit oli talle oluline materjal, puidust tegi ta ka oma kodu. Ka filigraanselt lõigatud õunapuud koduõuel olid justkui loomulik maja osa.[5]
1970. aastail hakkas kontseptualist Tiit Kaljundit huvitama arhitektuur kui protsess, mis kulmineerus tema eramus Meriväljal.[6]
Linnaehituse temaatika oli talle südamelähedane. Olles väga tugeva analüüsivõimega, tõi ta kriitiliselt välja meie linnaehituse puudused. 1970ndate lõpp ja 1980ndate algus oli kontseptuaalne aeg: arhitektuuri tehti paberist, ideed rippusid näitusesaalide seintel. Kaljundi ideed külvasid rukist paneelmajade vahele.
Kommunaalprojektis, kus peaasjalikult tegeldi hoonete remondi- ja rekonstrueerimisprojektidega, sai Kaljundi endale sobiva töövaldkonna: haljastus, park ja maastik. Esimesel paaril aastal tegeles ta surnuaedade kujundamise põhimõtete väljatöötamisega. 1976. aastal esitas arhitekt agraarpargi projekti ettepanekuga külvata linna haljasaladele põllukultuure, et teha linlaste silme all kõiki vajalikke põllutöid kündmisest, külvamisest, kultiveerimisest kuni saagikoristuseni välja – et urbaniseerunud kodanikele meenuksid jälle aastaajad.[6]
Viimastel aastatel tegeleski Tiit Kaljundi palju maastikuprojektidega.
Pirita Purjespordikeskuse projekt[muuda | muuda lähteteksti]
Noored arhitektid A.-H. ja K. Looveer, T. Kaljundi, J. Okas, L. Lapin ja A. Pähn võitsid 1973 Pirita Purjespordikeskuse arhitektuurivõistluse, mis oli olümpiaehitistest kõige dramaatilisema looga. Seejärel hakkasid nad projekteerima. Seniseid arhitektuuriliidreid eesotsas Mart Pordiga selline asjade käik muidugi ärritas. Organiseeriti järelkonkurss, kus siiski jäid peale algsed võitjad. Nende projekti üks arengujärk – neemel jahtklubi ja samal teljel olümpiaküla ning nende vahel risti ellingud – laseb aimata lõpplahendust. Noori mitte usaldades mängiti 1975 autorite kollektiiv ümber: seda asus juhtima Henno Sepmann, juurde tulid Peep Jänes ja Ants Raid ning algsest kollektiivist jätkas vaid A.-H. Looveer.[3]
Dr Spocki maja[muuda | muuda lähteteksti]
Tiit Kaljundi suhe Eesti NSV ametliku arhitektuurieluga oli avangardsele loomeinimesele kohaselt konfliktne. Valitsev võim nägi monotoonses masselamuehituses lihtsat lahendust elupindade puudujäägile. Arhitekt Kaljundile tähendas see aga loomingulisust pärssivat olukorda ja pinnapealset suhtumist elukeskkonda, millele ta reageeris risti vastupidise tööga – postmodernistliku villaga. Algselt 1975. aastal ajakirja Japan Architect konkursile "Maja superstaarile" saadetud projekt oli pühendatud kuulsale ameerika arstile Benjamin Spockile, kelle eesti keelde tõlgitud lastekasvatuse raamatut toona laialt loeti. Kaljundi protest nõukogude jäiga ja anonüümse ehituskultuuri vastu on selles ilmne. Luues töös ehitusjärkude ja eluetappide vahelise analoogia, väljendab ta selgelt, et inimene ja arhitektuur ei seisa teineteisest lahus. Maja ja seda ümbritsev krunt betoonist kõnniteedega osutasid elu erinevatele etappidele. [7]
Muraste mõisa juurdeehitus[muuda | muuda lähteteksti]
1919. aastal toimunud võõrandamise järel asutati mõisahoonesse lastekodu, mis tegutses seal 1990. aastani. 1978 projekteeris Kaljundi koos arhitekt Ants Õunaga lastekodu tarbeks peahoonest edela poole uue koguka mitme tiivaga hoone, mis ühendati uusklassitsistliku mõisahoonega galerii abil.[8]
Loomingut[muuda | muuda lähteteksti]
- Kanepi telefonijaam-elamu (1973)
- Muuga aedlinna keskus (1973)
- Dr Spocki maja (1975)
- Muraste koolihoone (mõisa juurdeehitus), koos arhitekt Ants Õunaga (1978)
- Kortermaja Pärnu mnt 18 (1978) – jäi olümpiasaginas ehitamata
- Haapsalu Jaani kiriku juurdeehitis (1987)
- ETKVL Tallinna Kaubandusliku Inventrari Tehase rekonstrueerimine (1982)
- Surju kauplus-söökla (1986)
- Valga kaubamaja (1987)
- Kihnu pood (1987)
- Vallimäe tee 5 osalise kinnistu ja seda ümbritseva ala detailplaneering (2007)
- Maisi 37, arhitekti linnaosa – Tartus (1983)
- Viljandi lossivaremete maastike arendamisprojekt (1985)
- Põltsamaa Põllumajanduskombinaadi hooned (1987–1992)
- ETKVL-i spordihoone kavand (1992)
- Tallinnas Pärnu mnt 160 vabrikuhoone rekonstrueerimine Baltmotorsi keskuseks (1993)
- Rohuneeme kalmistu maa-ala detailplaneering (1997)
- Tartu Toomemägi (2003)
- Sinimägede memoriaal (2000)
- Kuressaare kesklinna tihendamise kava
- Kultuurikeskuse-raamatukogu rekonstrueerimisprojekt, koos Andres Põimega (2002)
- Toila SPA juurdeehituse projekt
- Rahvusooperi Estonia monumendi kavand "Eesriie" koos Ekke Väli ja Angela Vahtriga (2006)
- Vistla uus vennaskalmistu, koos skulpltor Ekke Väliga (2008)
Näitused[muuda | muuda lähteteksti]
- Tallinna kunstisalong (1982–1983)
- Helsingi, Soome arhitektuurimuuseum, 9 Tallinna arhitekti (1984–1985)
- Jyväskylä, Alvar Aalto muuseum, 9 Tallinna arhitekti (1984–1985)
- Rovaniemi, 9 Tallinna arhitekti (1984–1985)
- Göteborg, tarbekunstimuuseum (1988)
- Zürich, 10 Tallinna arhitekti (1989)
- Stockholm, Rootsi Arhitektuurimuuseum, 10 Tallinna arhitekti (1990)
- Väike 2002–2006 (2006)
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Pirita Purjekeskuse projekt Tallinna kooliga, I koht – teostamata
- Konkursi "Väike 2002–2006" I–II koht – Saka trepistik (2006) – lihtsa ja selge arhitektuurse ning insenerliku lahenduse eest raskel maastikul. Koos arhitekt Ivo-Martin Veelma ja konstruktor Harald Didrikuga (Tiit Kaljundi Projektgrupp OÜ).
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 ajaleht Sakala, nr 25, 6 veebruar 2008, lk 11
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 (1996). Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus
- ↑ 3,0 3,1 Mart Kalm Eesti 20. sajandi arhitektuur. Lk 310, 389
- ↑ [1]
- ↑ [2]
- ↑ 6,0 6,1 Leonhrad Lapin (2015). Olejad ja minejad. Tallinn. Lk 126,129.
- ↑ [3]
- ↑ [4]