The White Stripes

Allikas: Vikipeedia
The White Stripes
The White Stripes 2007. aastal Barcelonas
The White Stripes 2007. aastal Barcelonas
Info
Päritolu Detroit, USA
Stiil(id) garage rock, alternatiiv-rock
Tegev 1997–2011
Veebileht http://whitestripes.com/
Endised liikmed
Meg White
Jack White

The White Stripes oli aastatel 1997–2011 tegutsenud USA rock-duo Detroitist. Bändis on Jack White (kitarr, klaver, vokaal, helilooja) ja Meg White (trummid, löökpillid, vokaal). Selle bändi põhiliseks žanriks on garage rock ja seda saab mõista kõige paremini albumitelt "White Blood Cells" ja "Elephant". Nende kõigi aegade suurim hitt oli "Seven Nation Army", mis võitis 2004. aastal parima rock-loo Grammy. Nad on tuntud oma toore, madala ja täpse heli poolest ja põhiliselt on neid innustanud punk rock, USA bluus, folk rock ja kantrimuusika.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Algusajad (albumid "White Stripes" ja "De Stijl")[muuda | redigeeri lähteteksti]

The White Stripes (Megan Martha White – trummid, vokaal; ja Jack White, kelle algupärane nimi oli John Anthony Gillis – kitarr, klaver, peavokaal) sai alguse Detroidis 14. juulil 1997. Jack ja Meg on väitnud, et nad on õde ja vend, kuid nende abieluleping tõestas fakti, et nad on lahutatud paar. Jack on nende debüütalbumit (avaldatud 1999) kirjeldanud nii "...väga vihane... kõige toorem, kõige jõulisem ja kõige rohkem Detroidi kõlaga plaat, mis me teinud oleme".

Nende teine album "De Stijl" (2000) on nime saanud hollandi kunstiliikumise järgi. De Stijl stiili kasutasid nad ka oma plaadi kaane peal.

Tõusev populaarsus (albumid "White Blood Cells" ja "Elephant")[muuda | redigeeri lähteteksti]

Bänd nautis oma esimest paljutähendavat edu aastal 2001, kui nad avaldasid albumi "White Blood Cells". Kärbitud, garage rock heli lõi laineid Suurbritannias ja varsti levis ka Ameerika Ühendriikides ja neist sai üks kõige heakskiidetumaid bände aastal 2002. Aastal 2002 nimetas ajakiri Q The White Stripesi "50 bändi, mida elu jooksul nägema peab" nimekirja hulka. Legoteemaline video, mille lavastas Michel Gondry singlile "Fell in Love with a Girl" albumilt "White Blood Cells" tõi neile palju kuulsust juurde.

Jacki andmeil, iga album pärast "White Blood Cellsi" on olnud selline, et esimesed lood on singlid ja viimased lood on omavahelised naljad Jacki ja Megi vahel.

Nende järgmine album "Elephant" avaldati 1. aprillil 2003, et saada jälle laialdaselt heakskiidetud kriitikat ja veel rohkem kaubanduslikku edu.

Aastal 2003 osalesid Jack ja Meg White Jim Jarmuschi filmis "Coffee and Cigarettes" lõigus, mille nimi oli "Jack Shows Meg His Tesla Coil". Sama aasta augustis valiti Jack White 100 parima kitarrimängija hulka Rolling Stone ajakirjas. Ta jäi Johnny Ramone ja John Frusciante vahele 17-ndale kohale.

Aastal 2004 avaldatud DVD "Under Blackpool Lights" filmiti täielikult kasutades 16 mm filmi ja selle lavastas Dick Carruthers. Jack White käskis fännidel olla tähelepanelik, sest filmis pidi olema väikseid müsteeriumeid. Üks nendest oli kirjutis tema käel. Salvestatud kahel erineval õhtul oli kiri tema käel "NOXIOUS" mis muutus "OBNOXIOUS'ks". Filmis oli ka kaver Dolly Partoni loost "Jolene".

Praegused sündmused (album "Get Behind Me Satan" ja edasi)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jack White 2005. aastal San Diegos

1. juunil 2005 abiellus Jack bändi turneel Lõuna-Ameerikas modell Karen Elsoniga. Laulatus toimus kanuus Amazoni jõel, kus bändi mänedžer Ian Montone oli isamees ja Meg pruutneitsi. Kuuldused rääkisid, et Meg ei käinud pulmas, kuigi oli kutsutud, kuid selle kuulduse lükkas Meg ümber. The White Stripesi veebileheküljel oli kirjas, et "see on esimene abielu mõlemale vastabiellunule", kuigi on olemas dokumendid, et Jack ja Meg olid varem abielus. Paar sai esimese lapse Scarlett Teresa 2. mail 2006, see oli teisipäeval.

Viies album "Get Behind Me Satan" avaldati Põhja-Ameerikas 7. juunil 2005 ja kogus heakskiidetud kriitikat. Samal aastal ütles ajakiri Rolling Stone: "Kui te olete rock-bändis ja te ei ole kumbki The White Stripesist, siis oleks väga nõme teie olla". Sellelt plaadilt lasti välja kolm singlit. Esimene oli "Blue Orchid", mis oli populaarne lugu sateliitraadios ja aeg-ajalt FM-jaamades. Jacki abikaasa oli selle laulu videos. Teine single oli "My Doorbell", kolmas "The Denial Twist", mille tüüpilise veidra White Stripesi stiilis video lavastas Michel Gondry.

Bänd avaldas kaveri Tegan and Sara loost "Walking with a Ghost" iTunesis 14. novembril 2005. See lugu lasti hiljem uuesti välja 7. detsembril "Walking With a Ghost" EP'l, millel oli veel neli lugu.

1. detsembril 2005 oli bänd "The Daily Show with Jon Stewart" saates ja esitas "The Denial Twisti" ja "My Doorbelli". Nad on üks vähestest bändidest, kes on selles saates mänginud.

12. oktoobril 2006 oli nende ametlikul kodulehel kirjas, et ilmub Avant-Garde orkestri album, millel on Jack White kirjutatud lood ja mille nimeks sai "Aluminium". LP-versioon müüdi välja vähem kui ühe päevaga. Selle projekti kavandas Richard Russell. See album on üksnes kättesaadav "Aluminiumi" veebileheküljel vaid piiratud koguses. CD-sid oli 3333 ja LP-sid 999, kuid nüüdseks on kõik need välja müüdud. Allalaaditav versioon ei ole piiratud.

2. vaabruaril 2011. teatas bänd, et lõpetab oma tegevuse.[1]

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Instrumendid ja varustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

The White Stripes on tuntud selle järgi, et nende bändis on vaid kaks muusikut, mis vähendab erinevate instrumentide arvu lugudes, eriti live kontsertidel. Jack, peamine helilooja, on öelnud, et see ei ole probleem ja et: "Ma olen alati bändi number kolmega seostanud. Kõik oli vokaali, kitarri ja trummide ümber või vokaali, klaveri ja trummide ümber". Jack on põhilaulja bändis, kuid Meg on põhivokaal bändi kolmel laulul: "In the Cold, Cold Night" (albumilt "Elephant"), "Passive Manipulation" (albumilt "Get Behind Me Satan") ja "Who's a Big Baby?" mis oli "Blue Orhid" singli peal.

Kohe alguses püüdsid nad tähelepanu sellega, et kasutasid antiikseid helisalvestusvahendeid. Album "Elephant" salvestati kaheksaloolisele masinale, mis on pärit varastest 1960-ndatest. Väheste eranditega kasutab Jack ka ampereid ja pedaale, mis on samuti pärit 1960-ndatest.

Ta kasutab erinevaid efekte, et saada teatud kõla. Üks nendest on Whammy pedaal, et ulatada helikõrgusteni, mida ei saaks muidu tavalise kitarriga teha. Näiteks selle pedaalita oleks "Seven Nation Army" loos vaja bassi ja "Black Math" oleks väga keeruline mängida 29. keeleta (mida ei ole tavalistel kitarridel) just kõrgeid noote.

Kitarri häälestus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale standardase häälestamise kasutab Jack White mitmeid teistsusguseid häälestusi oma lugudes ja ka kaverites:

  • D häälestus: "Let's Build a Home", "Sister, Do You Know My Name?"
  • G häälestus: "Death Letter", "Little Bird"
  • E häälestus: "A Boy's Best Friend", "I Fought Piranhas", "St. Ides Of March", "Stop Breaking Down", "Suzy Lee", "Let's Build a Home", "Goin' Back to Memphis"
  • A häälestus: "Red Rain", "Seven Nation Army"

Helisalvestus seanssid ja live-esitused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paljud nende plaadid on salvestatud üpris tormakalt. Näiteks "Elephant" salvestati kahe nädalaga Londoni Toerag stuudios. Nende järgnev plaat "Get Behind Me Satan" oli samuti salvestatud vaid kahe nädalaga. Kontsertiteks ei valmista nad ka enam nimekirjasid ette uskudes, et planeerimine rikuks ära loomuliku tunde, mis laval tekib. Jack improviseerib tihti soolodega ja tihti hüppab ühest laulust järgmisesse. Sellepärast ei ole neil ühtegi samasugust kontserti ja kontserdi pikkus võib kesta seitsmekümnest kuni saja minutini.

Diskograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • The White Stripes (1999)
  • De Stijl (2000)
  • White Blood Cells (2001)
  • Elephant (2003)
  • Get Behind Me Satan (2005)
  • Walking with a Ghost (2005) – EP
  • Icky Thump (2007)
  • Under Great White Northern Lights (2010) – kontsertalbum
  • Live in Mississippi (2011) – kontsertalbum

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]