Teoloogia summa Ia q. 24

See artikkel on esitatud kustutamiseks. Põhjus: See ei ole entsüklopeediaartikkel Lisateavet võid leida arutelu- või ajalooleheküljelt. Vaata ka: Vikipeedia:Artiklite kustutamise kord. Kustutamisettepaneku saad vaidlustada arutelulehel.

Teoloogia summa esimese osa küsimus 24 on Aquino Thomase teose Teoloogia summa esimese osa (Prima pars) küsimus 24 (Ia q. 24).

Tekst

Küsimus 24

Eluraamatust

Eessõna

Ia q. 24 pr. Edasi tuleb vaadelda eluraamatut.

Ja selle kohta küsitakse kolme asja.

Esiteks, mis on eluraamat.

Teiseks, kelle elu raamat see on.

Kolmandaks, kas kedagi saab eluraamatust kustutada.

Artikkel 1

Mis on eluraamat

Ia q. 24 a. 1 arg. 1 Esimese juurde minnakse nii. Näib, et eluraamat ei ole sama mis predestinatsioon. Öeldakse ju Koguja raamatus: kõik see on eluraamat; gloss: "see on Uus ja Vana Testament". See aga ei ole predestinatsioon. Järelikult eluraamat ei ole sama mis predestinatsioon.

Ia q. 24 a. 1 arg. 2 Peale selle, Augustinus ütleb raamatus De civitate Dei XX[, 14], et eluraamat on mingi jumalik jõud, mille tõttu juhtub, et "igaühele tuletatakse meelde tema head või halvad teod". Aga jumalik jõud ei näi kuuluvat predestinatsiooni juurde, vaid rohkem väelisuse atribuudi juurde. Järelikult eluraamat ei ole sama mis predestinatsioon.

Ia q. 24 a. 1 arg. 3 Peale selle, predestinatsioonile vastandub reprobatsioon. Seega, kui eluraamat oleks predestinatsioon, siis leiduks ka surmaraamat, nii nagu eluraamat.

Ia q. 24 a. 1 s. c. Aga vastu on see, mida öeldakse glossis sellele kirjakohale Psalmis 69[:29] (Kustutatagu nad maha eluraamatust): "see raamat on Jumala teadmine, millega ta predestineeris elule need, keda ta ette teadis".

Ia q. 24 a. 1 co. Vastan: peab ütlema, et eluraamatut Jumalas öeldakse metafoorselt, sarnasuse järgi inimlike asjadega. On ju inimeste puhul harilik, et need, kes millekski välja valitakse, kantakse raamatusse; nimelt sõdurid või nõuandjad, keda kunagi öeldi nimekirja kantud isadeks [patres conscripti]. Aga eeldustest on ilmne, et kõik predestineeritud valitakse Jumala poolt välja igavesele elule. Seega sedasama predestineeritute nimekirja kandmist öeldaksegi eluraamatuks.

Aga metafoorselt öeldakse kellegi arusse kirjutatuks midagi, mis tal kindlalt meeles on, nagu on öeldud Õpetussõnades 3[:1]: ära unusta mu õpetust, vaid su süda hoidku alal mu käsud; ja pisut edasi [(3[:3])] järgneb: kirjuta need oma südamelauale. Sest ka materiaalsetesse raamatutesse kirjutatakse midagi mälu abiks. Mispärast seda Jumala teadmist, millega ta kindlalt peab meeles, et ta on kedagi predestineerinud igaveseks eluks, öeldakse eluraamatuks. Sest nii nagu raamatu kiri on nende asjade märk, mis tuleb teha, nõnda ka Jumala teadmine on mingi märk tema juures nendest, kes tuleb viia igavesele elule; nagu on öeldud Pauluse teises kirjas Timoteosele 2[:19]: Ometi püsib kindlana Jumala seatud aluskivi, millel on see pitser: "Issand tunneb omi".

Ia q. 24 a. 1 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et eluraamatut võib öelda kahte moodi. Ühte moodi, nende kirjapanemiseks, kes on ära valitud elule, ja nimoodi me eluraamatust praegu räägimegi. Teist moodi võib elu raamatut öelda nende asjade kirjapanemiseks, mis viivad elule. Ja seda kahte moodi. Kas asjade, mida tuleb teha, ja nõnda nimetatakse Uut ja Vana Testamenti eluraamatuks. Või juba tehtud asjade, ja nõnda öeldakse jumalikku jõudu, mille läbi sünnib, et kellelegi tuletatakse meelde, mida ta on teinud, eluraamatuks. Nii nagu ka sõjaväeraamatuks võib öelda kas seda, kuhu kirjutatakse sõjaväkke valitud, või seda, milles antakse edasi sõjakunsti, või seda, milles loetletakse sõdurite tegusid.

Ia q. 24 a. 1 ad 2 Millest on ilmne lahendus teisele.

Ia q. 24 a. 1 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et ei ole kombeks kirja panna neid, keda vastu ei võeta, vaid neid, kes välja valitakse. Mistõttu reprobatsioonile ei vasta surmaraamat, nii nagu predestinatsioonile eluraamat.

Ia q. 24 a. 1 ad 4 Neljanda puhul peab ütlema, et logose poolest erineb eluraamat predestinatsioonist. Sest ta toob kaasa predestinatsiooni teadmise, nii nagu ka toodud glossist näha on.

Artikkel 2

Kelle elu raamat see on

Ia q. 24 a. 2 arg. 1 Teise juurde minnakse nii. Näib, et eluraamat ei käi ainult predestineeritute kirkuse-elu kohta. Eluraamat on ju elu teadmine. Aga Jumal teab oma elu läbi igasugust muud elu. Järelikult öeldakse järelikult iseäranis jumaliku elu suhtes; ja mitte üksnes predestineeritute elu suhtes.

Ia q. 24 a. 2 arg. 2 Peale selle, nii nagu kirkuse-elu on Jumalast, nõnda ka looduse-elu. Nii et kui kirkuse-elu teadmist öeldakse eluraamatuks, siis ka looduse-elu teadmist öeldakse eluraamatuks.

Ia q. 24 a. 2 arg. 3 Peale selle, armuks valitakse ära mõned, keda ei valita ära kirkuse-eluks; nagu on näha sellest, mis öeldakse Johannese evangeeliumis 6[:70]: Eks ma ole teid kahtteistkümmet välja valinud, ent üks teie seast on kurat. Aga eluraamat on jumaliku äravalimise kirjapanek, nagu ülal [(Artikkel 1)] öeldud. Järelikult ka armu-elu suhtes.

Ia q. 24 a. 2 s. c. Aga vastu on see, et eluraamat on predestinatsiooni teadmine, nagu öeldud [(Artikkel 1)]. Aga predestinatsioon ei käi armu-elu kohta, välja arvatud niivõtd kui see korrastatakse kirkusele, sest need ei ole predestineeritud, kellel on arm ja kes jäävad ilma kirkusest. Järelikult öeldakse eluraamatut üksnes kirkuse suhtes.

Ia q. 24 a. 2 co. Vastan: peab ütlema, et eluraamat, nagu öeldud [(Artikkel 1)], toob kaasa mingi kirjapaneku või teadmise eluks ära valitute kohta. Aga ära valitakse keegi selleks, mis ei kuulu talle tema enese loomuse kohaselt. Ja jälle, sellel, milleks keegi ära valitakse, on eesmärgi logos, sest sõdurit ei valita ega panda kirja selleks, et ta relvastuks, vaid selleks, et ta võitleks; see ju on päris kohus, milleks sõjavägi määratakse. Aga üle loomuse olemasolev eesmärk on kirkuse-elu, nagu ülal [(23, 1]) öeldud. Mispärast eluraamat õieti käib kirkuse-elu kohta.

Ia q. 24 a. 2 ad 1 Esimese puhul peab niisiis ütlema, et jumalik elu, ka kirka eluna, on Jumalale loomupärane. Mistõttu Tema suhtes ei ole äravalimist, ega järelikult ka mitte eluraamatut. Me ju ei ütle, et mõni inimene valitakse ära omama meeli või midagi sellest, mis tuleneb loomusest.

Ia q. 24 a. 2 ad 2 Mistõttu seeläbi on ilmne ka lahendus teisele. Loodusliku elu suhtes ei ole ju äravalimist ega eluraamatut.

Ia q. 24 a. 2 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et armu-elul ei ole eesmärgi logost, vaid selle logos, mis on eesmärgi poole. Mistõttu ei öelda, et kedagi valitakse välja armu-eluks, välja arvatud niivõrd kui armu-elu on korrastatud kirkuse poole. Ja sellepärast neid, kellel on arm ja kes langevad kirkusest välja, ei öelda valituteks absoluutselt, vaid suhteliselt. Ja samuti ei öelda neid olevat kirjutatud eluraamatusse absoluutselt, vaid suhteliselt; nagu nimelt nende kohta on määratuses olemas ka jumalik teadmine, et neil saab olema mingi korrastatus igavese elu poole, armust osasaamise poolest.

Artikkel 3

Kas kedagi saab eluraamatust kustutada

Ia q. 24 a. 3 arg. 1 Kolmanda juurde minnakse nii. Näib, et kedagi ei kustutata eluraamatust. Ütleb ju Augustinus raamatus De civitate Dei XX], 15], et Jumala etteteadmine, mis ei saa eksida, on eluraamat. Aga Jumala etteteadmisest ei saa midagi ära võtta, samamoodi nagu ka predestinatsioonist. Järelikult ka eluraamatust ei saa midagi kustutada.

Ia q. 24 a. 3 arg. 2 Peale selle, mis tahes milleski on, on seal selle asja viisi läbi, milles ta on. Aga eluraamat on miski igavene ja muutumatu. Järelikult mis tahes selles on, ei ole seal mitte ajutiselt, vaid liikumatult ja kustutamatult.

Ia q. 24 a. 3 arg. 3 Peale selle, kustutamine vastandub kirjapanekule. Aga kedagi ei saa uuesti kirjutada eluraamatusse. Järelikult ei saa sealt kedagi ka kustutada.

Ia q. 24 a. 3 s. c. Aga vastu on see, mis öeldakse Psalmis 69][:29]: Kustutatagu nad maha eluraamatust.

Ia q. 24 a. 3 co. Vastan: peab ütlema, et mõned ütlevad, et eluraamatust ei saa kedagi kustutada asja tõe kohaselt, ometi saab kedagi kustutada inimeste arvamuse kohaselt. On ju Pühakirjas tavaline, et millegi kohta öeldakse, et see toimub, kui see saab teatavaks. Ja selle järgi öeldakse kedagi olevat kirjutatud eluraamatusse, niivõrd kui inimesed arvavad, et need on sinna kirjutatud, kohaloleva õigluse pärast, mida nad neis näevad. Aga kui ilmneb, kas selles ilmas või tulevases, et nad on sellest õiglusest ära langenud, siis öeldakse, et nad kustutatakse sealt. Ja nõnda tõlgitsetakse glossis niisugust kustutamist, koha puhul Psalmis 69][:29] (Kustutatagu nad maha eluraamatust.) Aga kuna eluraamatust mittekustutamine arvatakse tasude hulka õigetele, nagu on öeldud Johannese ilmutuses 3[:5]: Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust; aga mis pühakutele tõotatakse, see ei ole ainult inimeste arvamuses; võib öelda, et eluraamatust kustutamine või mittekustutamine ei puuduta üksnes inimeste arvamust, vaid see käib ka asja kohta. Eluraamat on ju igavesse ellu määratute kirjapanek. Igaveseks eluks korrastatakse kedagi kahest asjast, nimelt jumalikust predestinatsioonist, ja see korrastamine kunagi ei nurju; ja armust. Sest kellel tahes on arm, see on juba selle pärast väärt igavest elu. Ja see korrastamine nurjub mõnikord, sest mõned on armust, mis neil on, korrastatud igavese elu omamise poole, milleni nad ometi ei jõua surmapatu tõttu. Nii et need, kes on korrastatud igavese elu omamise poole jumalikust predestinatsioonist, on absoluutselt kirjutatud eluraamatusse, sest nad on sinna kirjutatud kui need, kellel saab olema igavene elu iseeneses. Ja neid ei kustutata kunagi eluraamatust. Aga need, kes on korrastatud igavese elu omamisele mitte jumalikust predestinatsioonist, vaid üksnes armust, öeldakse olevat kirjutatud eluraamatusse mitte absoluutselt, vaid suhteliselt, sest nad on sinna kirjutatud igavese elu omajatena mitte iseeneses, vaid selle põhjuses. Ja niisuguseid saab eluraamatust kustutada, nii et see kustutamine ei käi Jumala etteteadmise kohta, just nagu Jumal teaks midagi ette ja pärast ei teaks; vaid asja kohta, mida teatakse, sest nimelt Jumal teab kedagi olevat enne korrastatud igavesse ellu ja pärast mitte, sest ta langeb armust ära.

Ia q. 24 a. 3 ad 1 Esimese kohta peab seega ütlema, nagu öeldud, et eluraamatust ei räägita etteteadmise poolelt, just nagu Jumalas oleks mingi muutlikkus, vaid etteteatavate asjade poolelt, mis on muutlikud.

Ia q. 24 a. 3 ad 2 Teise puhul peab ütlema, et kuigi asjad Jumalas on muutumatult, ometi on nad iseendis muutlikud. Ja selle juurde kuulub eluraamatu kustutamine.

Ia q. 24 a. 3 ad 3 Kolmanda puhul peab ütlema, et niimoodi, nagu kedagi öeldakse eluraamatust kustutatavat, võib öelda, et ta sinna uuesti kirjutatakse; kas inimeste arvamuse poolest või selle poolest, et tal hakkab uuesti olema korrastatus igavese elu poole armu läbi. Mida samuti hõlmab jumalik teadmine, kuigi mitte uuesti.