Koguja raamat

Allikas: Vikipeedia
Gustave Doré maal 19. sajandist

Koguja raamat on üks Vana Testamendi tarkuseraamatutest. Selle autoriks peetakse kuningas Saalomoni, kes valitses Iisraeli umbes aastatel 970–928 eKr. Kogujat tutvustatakse raamatu alguses Taaveti poja ja Jeruusalemma kuningana, ilmselt vihjates Saalomonile. Tegelikult pärineb tekst arvatavasti alles 3. sajandist eKr.

Koguja raamat on autobiograafiline mõtisklus elu mõtte, surma, Jumala ja saatuse üle. Autor leiab, et inimese tegevused on olemuslikult tühised, mõttetud, ajalikud ja kaduvad (heebrea k hebel). Inimene ei mõista seda, mis maailmas sünnib, ega näe, mis saatusel talle varuks on, ja nii on ühtviisi tühised nii suurte varanduste kokku ajamine kui palehigis töötamine: "Taas nägin ma päikese all, et jooks ei olene kärmeist ega sõda sangareist; samuti ei olene leib tarkadest, rikkus mõistlikest ega menu osavaist, vaid aeg ja saatus tabab neid kõiki." (Kg 9:11). Ning teisal: "Sest tema annab inimesele, kes temale meeldib, tarkust ja tunnetust ning rõõmu; aga patusele ta annab ülesandeks korjata ja koguda, et seda siis anda sellele, kes Jumalale meeldib. Seegi on tühi töö ja vaimunärimine." (Kg 2:26).

Koguja raamatul on olnud sügav mõju kogu Lääne kultuurile.