Tense Bees and Shell-Locked Crabs

"Tense Bees and Shell-Locked Crabs: Are Animals Conscious?" on Michael Tye filosoofiline raamat. See ilmus 2017. aastal Oxford University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Sissejuhatus

Raamatus küsitakse muu hulgas, kas loomadel on tunded, valu, elamused, ärevus, teadvus. Kuidas vahet teha, millistel olenditel on elamused ja millised on zombid? Kas saab olla teadvusega robot? Teadlased ja filosoofid kipuvad pidama neid küsimusi ratsionaalseks aruteluks liiga rasketeks. Tye arvates on olemas vastused, mida on ratsionaalne eelistada. Üks võimalus on lähtuda mõnest teadvuse teooriast, ent pole üksmeelt selles, milline neist on kõige perspektiivikam ja kas rahuldava teooria loomine ei käi meile üle võimete (Colin McGinn, "The Problem of Consciousness"). Miks need küsimused tunduvad nii lootusetud? Inimestel on mitmesugused vaimuseisundid, mis pole kõik teadvustatud, näiteks uskumused. Mõned aga, nimelt elamused, on olemuslikult teadvustatud, nende juurde käib subjektiivne tunne. Teadvuseta inimesel ei saa elamusi olla. Kui lugeja on teadvuseta robot, siis ta ei saa seni öeldust täielikult aru, sest elamuse rahuldavat definitsioon ei saa objektiivses kõnepruugis anda. Elamused on olemuslikult subjektiivsed, nende ja objektiivsete faktide vahel on lõhe. See on tõeline mõistatus. Kui fenomenilist ei saa objektiivses kõnepruugis kirjeldada, kuidas siis saab objektiivse uurimise teel kindlaks teha, millistel olenditel on fenomenilised seisundid?

Milles täpselt seisneb teadvuse ja elamuste vaheline seos? Tye pakub, et olend on teadvusega parajasti siis, kui tal on elamusi. Loomade elamuste probleem langeb seega kokku loomade teadvuse probleemiga. Selle seisukoha lükkavad paljud tagasi. Ned Block ("On a Confusion about a Function of Consciousness") ja mõned teised tuntud filosoofid eristavad fenomenilist teadvust ja ligipääsuteadvust. Seisund on ligipääsuteadvustatud, kui see on kasutatav arutlemisel ning kõne ja tegevuse mõistuslikul suunamisel. Mõned arvavad, et elamustega on seotud ainult fenomeniteadvus. Tye lükkab selle seisukoha tagasi. Ta lükkab tagasi ka seisukoha, et elamuse teeb subjektiivseks see, et elamusega kaasneb subjekti mõte, et tal on see elamus. Iga elamus ei sisalda mõtet.

1 Elamus ja selle piirid: probleem

Elamust ei saa objektiivselt defineerida. Kui näiteks tahta seda määratleda teatud keemilise iseloomuga ajuseisundina, siis tekib see raskus, et mõeldavad on hoopis teistsuguste ajudega olendid, kellel on elamused (kuigi võib-olla subjektiivselt teistsugused). Tundlikud põrnikad ja tunnetega robotid on mõeldavad, ükskõik kas nad on võimalikud. Kogemust ei saa määratleda ka seisundi funktsioneerimise (näiteks kuidas keskkond selle esile kutsub ning kuidas see interaktsioonis teiste seisunditega käitumist tekitab) kaudu, sest elamus on mõeldav ka olendil, kelle seisundid reageerivad keskkonnale teistmoodi ning tekitavad teistsuguse omavahelise interaktsiooni kaudu teistsuguse käitumise. Mis sellistel elamuse objektiivsetel aprioorsetel definitsioonidel viga on? Nad jätavad välja subjektiivse elemendi. Kui niisugune definitsioon anda, siis on mõeldav, et selle tingimused on rahuldatud, aga elamusi ei ole (puuduvate kvaalide hüpotees). Siis see definitsioon ei kõlba. Ja zombi (arukas elamusteta olend) ei saaks niisuguse objektiivse definitsiooni järgi aru, mis asi elamus on.

Kuidas teha arusaadavaks, mis on elamus? Kui adressaadil on elamusi, siis võib tuua näiteid. Edasi võib lisada, et neile kõigile on omane see, et need on vaimuseisundid, mida omada on mingi tunne. Eri elamusi omada on erinev tunne, aga nende tunnete vahel on suuremaid või väiksemaid sarnasusi. Nii võib elamustega adressaat reflektiivselt teadvustada, mis elamus on.

Elamuste olemasolu tekitab tunnetusliku lõhe (Joseph Levine, "Materialism and Qualia: The Explanatory Gap"). Oletame, et ma tean, millised ajuseisundid tekitavad normaalsetel inimestel vihaelamuse. Ma ei saa ikkagi aru, miks nad tekitavad just niisuguse tundega elamuse.

Elamus erineb teistest vaimuseisunditest. Uskumus ei ole elamus. Nägemine on suuremalt jaolt teadvustamata, ja see osa ei ole elamused.

Ei saa ka objektiivselt määratleda, mis tingimustel mingi seisund on mingit kindlat objektiivset laadi elamus. Seda näitab asjaolu, et on mõeldav, et me teame kõiki asjassepuutuvaid objektiivseid fakte, aga ometi ei tea, mis tunne on vastavat elamust omada. Näiteks Thomas Nagel ("Mis tunne on olla nahkhiir?") toob näiteks, et me ei tea, mis tunne on kajalokatsiooni kasutavatel nahkhiirtel, sest meil endal vastavat meelt pole. Ent see näide ei pea vett. Mõned pimedad kasutavad orienteerumiseks väga edukalt kajalokatsiooni, ja nemad teavad, mis tunne siis on. Parem näide on tuuletallajad ja uruhiired. Tuuletallajate saakloomade uruhiirte lõhnamärgid on ultraviolettvalguses kontrastsed. Tundub võimatu öelda, kuidas uruhiirte uriin tuuletallajate jaoks välja näeb, sest neil on tetrakromaasia, mitte trikromaasia, nagu inimestel. Võib ka kujutleda väga teistsuguste meeleelunditega olendeid. Seda, mis tunne on midagi läbi elada, ei saa teada teisiti kui seda läbi elades. Sellepärast ongi küsimus, kui levinud on looduses elamused, nii raske. Kuidas siis otsustada näiteks, kas kaladel on elamusi, kas nad tunnevad valu, ärevust, depressiooni? Võib tunduda, et sellele ei saa vastata. Objektiivse ja subjektiivse vahelise lahkme tõttu ongi nii raske vastata, kus elamused lõpevad.

Võib-olla selle lahkme ületamiseks polegi tarvis definitsiooni. Võib-olla elamuse mõiste on kobarmõiste nagu mängu mõiste Ludwig Wittgensteini "Filosoofilistes uurimustes". Kobar koosneks prototüüpiliste elamuste tunnustest. Kui paljud neist on objektiivsed ja antud olendil on need peaaegu kõik, siis tuleks olend arvata elamustega olendiks. Kui paljud neist on objektiivsed ja antud olendil suuremat osa neist ei ole, siis tuleks ta arvata elamusteta olendiks. Isegi kui fenomeniline subjektiivsus on nende tunnuste seas, saaks olendi ikkagi arvata elamustega olendiks. Siin on aga kaks raskust. Esiteks, tavaline elamusemõiste ei ole kobarmõiste, mis sisaldaks objektiivseid tunnuseid ja subjektiivsuse tunnust. Elamustel on objektiivsed tunnused, näiteks valu põhjustab tavaliselt ettevaatlikku käitumist ja tavaliselt põhjustab seda kehaline kahjustus. Aga otsustav on see, et elamuste omamine on mingi tundega siseseisundite omamine. Teiseks, isegi kui oleks niisugune kobarmõiste, siis probleem pole mitte selles, kuidas olend saab piisava arvu objektiivsete tingimustega elamuse mõistet rahuldada, vaid selles, millised objektiivsed tunnused olendil peavad olema, et omistada talle fenomeniline subjektiivsus. Kuidas sellel üldse objektiivsed kriteeriumid saavad olla?

Lahkme ületamiseks ei ole tarvis aprioorset definitsiooni. Piisab aposterioorsest (empiirilisest) teooriast elamuse objektiivse loomuse kohta. Pole vee aprioorset definitsioon, kuid empiiriliselt on avastatud vee olemus H₂O. Miks ei peaks ka elamusega nii olema? Võib-olla on, aga pole üksmeelt, mis on elamuse objektiivne loomus või kas tal see üldse on (Colin McGinn, "The Problem of Consciousness") või kas me üldse saame säärase teooria avastada. Pealegi tundub, et säärasele teooriale viitamine on vankri rakendamine hobuse ette, sest elamuse loomuse mis tahes teooria adekvaatsuse tingimus on see, et teooria katab täpselt need olendid, kellel on elamusi. Aga kui pole üksmeelt, kellel need on, kuidas siis sellist teooriat üldse rajada?

Lahenduseks on taibata, et tarvis ei ole mitte elamuse metafüüsilist objektiivset iseloomustust, vaid tõendusprintsiipi, mille alusel saab loomadele õigustatult teadvust omistada. Isegi kui teadvuse loomus on tunnetamatu, saab loomade teadvuse probleemi lahendada, kui saab õigustatult teistele teadvust omistada.

2 Elamus ja teadvus

Teadvus on miski, mis meil on alati, kui me oleme ärkvel, ja mõnikord, kui me magame, näiteks und nähes. Me kaotame selle unenägudeta unes või täielikus narkoosis (David Papineau, Howard Selina, "Introducing Consciousness"). Üks lihtne viis seostada teadvust ja elamust on niisugune: olend on teadvusel parajasti siis, kui tal on elamusi. Seisund on teadvustatud parajasti siis, kui see on elamus. Kui elamus on niisugune vaimuseisund, millega kaasneb tunne, siis vaimuseisund on teadvustatud parajasti siis, kui selle omamisega kaasneb mingi tunne. Seda vaadet nimetab Tye "lihtsaks vaateks" ja pooldab seda. Juba Thomas Nagel ütleb artiklis "Mis tunne on olla nahkhiir?", et organismil on teadvustatud (ta ei kitsenda seda fenomenilisele teadvusele) vaimuseisundid parajasti siis, kui on mingi tunne olla see organism.

1. peatükis esitatud lahe ongi lihtsalt lahe teadvuse ja objektiivsete faktide vahel.

2.1 Probleemsed juhtumid?

Üks vastuväide on see, et see ettepanek ignoreerib teadvustatud mõtteid, mälestusi ja soove. Need ei ole elamused, kuid on teadvustatud seisundid. Tye ei ole nõus. Need on elamused, sest on mingi tunne neid omada. Pole küll ilmne, milles näiteks äkilise meenumise elamus seisneb. Kas see on propositsioonilise mälu kõrval nägemiskujutlus, või oma sõnalise reaktsiooni kuulmine, või nende kombinatsioon, või päris iselaadne elamus? Tye esitab oma vaated koos Briggs Wrightiga kirjutatud artiklis "Is There a Phenomenology of Thought?", kuid siin on tähtis ainult see, et vastav elamus on olemas. Sama lugu on soovidega, mida ma aeg-ajalt teadvustan. Sama lugu on uskumustega, mis ilmnevad teadvustatud mõtetena, mis on elamused.

Teine vastuväide ütleb, et "lihtne vaade" on vastuoluline. Mõned elamused on teadvustamata, näiteks hajameelse autojuhi nägemiselamused. Need on olemas, sest kuidas ta muidu juhtida saab. Aga "lihtsa vaate" järgi ei saa teadvustamata elamus olla. Siin tuleb "lihtsat vaadet" ainult pisut täpsustada. Kui öeldakse, et mingi vaimuseisund on teadvustatud, siis mõnikord peetakse silmas, et ta ise on teadvustatud, mõnikord aga peetakse silmas subjekti hoiakut selle seisundi suhtes, nimelt et vamuseisundi subjekt on sellest seisundist või selle asetleidmisest teadlik. See viimane on "olenditeadvustatuse" liik. "Lihtsa vaate" järgi on vaimuseisund esimeses mõttes teadvustatud (teadvustatud1) parajasti siis, kui ta on elamus, ja teises mõttes teadvustatud (teadvustatud2) parajasti siis, kui sellele on suunatud mõni tene teadvustatud1 seisund, näiteks mõte. "Lihtsa vaate" järgi on see kõrgemat järku teadvustatud sesend ka ise elamus. Vastuväide ajab kõrgemat järku teadvustatuse segi esimest järku teadvustatusega.

Kolmas vastuväide ütleb, et "lihtne vaade" ei anna kõrgemat järku teadvustatusele adekvaatset seletust. Igal inimesel on palju vaimuseisundeid, ja sageli me teame introspektsiooni põhjal, mis vaimuseisund meil on. Siis me teadvustame introspitseeritavat vaimuseisundit, kuid sellega ei kaasne elamust, või vähemalt ei pruugi kaasneda. Järelikult saab teadvustatus olla ilma elamuseta ning "lihtne vaade" on ekslik. Üks vastus on see, et introspektsioon on kvaasitajuline ning sellega kaasnevad introspektsioonielamused. Need on suunatud vaimuseisunditele ja moodustavad teadmise baasi. Aga see tundub ebausutav. Kui introspektsioon oleks kvaasitajuline, siis meil peaks olema spetsiaalne fenomenoloogia. Aga näiteks valu introspitseerimise puhul seda pole. On ainult valu fenomenoloogia ja selle kohta käiva mõtte fenomenoloogia, aga introspektsiooniakt on läbipaistev. Ent kuigi introspektsiooniakt ei ole kvaasitajuline, käib sellega sageli kaasas fenomenoloogia, kuigi mitte spetsiaalne. Asi on selles, et introspetseerimise (ja teadvustamise) juures moodustatakse mõte, et ollakse tolles seisundis. Ja sellel mõttel on fenomenoloogia. Mõte, mida läbi elatakse, on suunatud vaimuseisundile, ja selle elamuse kohalolu tõttu me olemegi vaimuseisundist introspektiivselt teadlikud. Võib-olla väidetakse vastu, et introspektsioon võib aset leida ilma teadvustatud mõtteta: võidakse lihtsalt uskuda, et ollakse teatud vaimuseisundis, ilma teadvustatud mõttes ilmneva kõrgemat järku uskumuseta. Tye väidab vastu, et sel juhul küll teatakse introspektsiooni põhjal, millises esimese tasand vaimuseisundis ollakse, kuid ei olda sellest vaimuseisundist teadlik. Sellistel juhtudel on introspektsioon küll teadmist tekitav võime (tekib tõene uskumus, mis on usaldatava protsessi tulemus), kuid mitte oma vaimuelu teadvustamise allikas.

Neljas vastuväide ütleb, et "lihtne vaade" teeb vea, eeldades, et vaimuseisund saab olla teadvustatud, ilma et subjekt seda seisundit teadvustaks.

2.2. Teadvuse kõrgema järgu teooria

Ühe standardse teooria järgi võivad elamused olla kas teadvustatud või teadvustamata. Hajameelse autojuhi nägemiselamused on teadvustamata. Selle vaate järgi on "lihtne vaade" ekslik. Kui elamus on teadvustatud, siis ainult sellepärast, et me teadvustame seda. (Sellel arvamusel on mõned teadlased ja ka mõned filosoofid. Näiteks Brian Key arvates nõuab valu subjekti teadlikkust oma vaimuseisundist ning teadlikkus nõuab tähelepanu. Tye järgi võib valu tunda ka sellest teadlik olemata ning teadlik olla ilma tähele panemata ("Attention, Seeing and Change Blindness").) See tähendab kõrgema järgu teooria järgi, et meil on veel elamust seirav seisund, mis võib olla kõrgemat järku mõte või tajumus. Tajumusliku versiooni põhiraskus on see, et introspektsioonil endal ei ole fenomenoloogiat. Kui ma näiteks introspitseerin punase elamust, siis ainuke elamus, mis sellega kaasas käib, on punase elamus. Sellepärast on populaarsem mõttelik versioon. Siin tuleb juttu versioonist, et seirav seisund on kõrgemat järku mõte, et subjektil on see elamus, (kõrgemat järku mõtte teooria). Kõrgemat tüüpi mõtteni jõutakse mittejärelduslikult, mitte järeldades elamuse kohalolu oma käitumisest või aju skannimisest. Elamuse fenomenoloogia (mis tunne sellega on) tuleb kõrgemat järku mõttest, mis elamust saadab, kui seda introspitseeritakse. Kui elamus on teadvustamata, siis fenomenoloogiat ei ole. (David M. Rosenthal, "Two Concepts of Consciousness"). (Peter Carruthers (Phenomenal Consciousness: A Naturalistic Theory) pooldab kõrgemat järku mõtte teooria dispositsionalistlikku versiooni, mille järgi teeb seisundi fenomeniliselt teadvustatuks selle kättesaadavus kõrgemat järku mõtetele. Varem pooldas Carruthers ("Brute Experience") kõrgemat järku mõtte teooria siinset versiooni.) Kõrgemat järku mõtte teooria järgi ei ole valud, mida ei saada kõrgemat järku mõte, teadvustatud ning nende valude subjektid ei kannata. Vaimuteooriata loomadel pole vastavate kõrgemat järku mõtete jaoks vajalikke mõisteid. (Rocco J. Gennaro ("Higher-Order Thoughts, Animal Consciousness, and Misrepresentation: A Reply to Carruthers and Levine") väidab, et sellised mõisted on rohkematel loomadel, kui võiks arvata.) Järelikult need loomad ei kannata, ning pole vahetult oluline, kuidas neid kohelda. (Carruthers, "Brute Experience"; hiljem Carruthers muutis oma vaadet ("Sympathy and Subjectivity").)

Kui kõrgema järgu teooria piirduks seletamisega, mis paneb elamuse hetkega muutuma teadvustamatust teadvustatuks, oleks ta mingil määral usutav. Kuid tavaliselt ta läheb kaugemale ja ütleb, milles see seisneb, et elamusega käib kaasas just selline tunne ja üldse, milles see seisneb, et elamusega käib üldse kaasas mingi tunne.