Teise kodu turism
Teise kodu turism on turismiliik, millel puudub ühtselt kokku lepitud mõiste. Üks vanemaid ja lihtsamaid määratlusi on, et see on teise kodu külastamine nädalavahetustel või pühadel. Teine kodu on eluase, mis on ostetud teise elupinnana enamasti turismi, puhkuse, vaba aja veetmise ja majanduslikul eesmärgil ning kuulub inimesele, kellel on olemas alaline elukoht (tavaliselt linnas), kuid kes külastab nimetatud kohta talle sobival ajal.[1]
Enamik autoreid, riike, asutusi ja teadustöid käsitleb teist kodu erinevalt. Dykes ja Walmsley (2015) arvates on selle põhjuseks ebakõlad nende (teise kodu) tüüpides ja funktsioonides, põhiandmete piirangutes, muutuvates mustrites ja akadeemilise tähelepanu all olevates eridistsipliinides. Kui määratletakse kodu teiseks, võidakse omanikku vaadelda kui ajutist elanikku või kõrvalseisjat. Seega võiks teise kodu turismi juurde võtta kasutusele alternatiivse kodu termini.[2] Kui akadeemilises kirjanduses anda terminile ametlik definitsioon, oleks lihtsam koguda statistikat ja võrdlusi eri riikide vahel.
Teise kodu turismi ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Idee teisest kodust sai alguse juba ammustel aegadel, kui jõukad (linna)kodanikud soovisid end rutiinist lahti rebida, ent neil puudusid tänapäevased liikumisvõimalused. Selline nähtus tõi endaga kaasa ajutise rände kohtadesse, kus sai puhata ja lõõgastuda. Ajaga on see mõiste muutunud ja arenenud välja nähtuseks, mida nimetatakse teise kodu turismiks.[1]
Teise kodu turism sai alguse Vana-Egiptusest, kus võimukad ja rikkad tahtsid puhata villades, mis olid eemal linnakärast. Hellenistlikus Kreekas, II ja III sajandil eKr, reisis ülemklass selleks, et leida lohutust, rahu, nautida loodust ning meelelahutust. Mindi eraldatud kohtadesse, et veeta mitu päeva enda teises kodus. Selline tegevus sai alguse Rooma kultuuriruumis pärast Puunia sõdu. Rooma impeeriumis kuulusid jõukatele kodanikele linnaäärsed majad, mis olid omandatud selleks, et põgeneda avaliku tähelepanu ja igapäevamurede eest. Pärast nn klassikalist teise kodu perioodi kasutati teist kodu juba mitmel muul eesmärgil. Inimeste arv, kes said endale teist kodu soetada, suurenes märgatavalt. Keskklassi tekkimise ja elanikkonna ostujõulisemaks muutumise tõttu pole teise kodu soetamine enam üksikute inimeste eelis, vaid võimalik juba mõnele protsendile rahvastikust. Seetõttu on hakatud seda nimetama üldiseks nähtuseks ja seda käsitletakse kui turismi ühte tüüpi.[1]
Teise kodu turismi mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Teise kodu turism on sotsiaal-majanduslikult tihedalt seotud teise kodu omaniku ja kohalike inimestega. See turismiliik hõlmab nii kohustusi kui ka hüvesid. Eelkõige tuleb luua kontaktid valitsusasutustega, tasuda maamaksud, luua sidemed kohalike elanikega. Seega tehakse rahalisi ja emotsionaalseid investeeringuid, mida ei saa pidada omaseks tavalisele turismile. Kui teatud kohta on tehtud suurem investeering, muutub omaniku silmis selle tähtsus.[2] Sellegipoolest tuleb arvestada teise kodu omaniku suhet kohalike, avaliku ruumi ja seadustega. Tihti on mõju eri sektoritele nii positiivne kui ka negatiivne ning vaadelda tuleb mõlemat poolt. Dykes ja Walmsley (2015) on välja toonud mõjud eri sektoritele.
Teise kodu turismi mõju majandusele[muuda | muuda lähteteksti]
Positiivne mõju:
- investeeringud taristusse,
- kohaliku toodangu eelistamine,
- uute töökohtade loomine,
- teenuste ja kaupade nõudluse suurenemine,
- meelelahutus- ja kultuurielu elavnemine,
- palgatõus,
- maksude laekumine.
Negatiivne mõju:
- üldine hinnatõus,
- kinnisvara hindade tõus,
- uute maksude määramine,
- kuritegevuse kasv,
- hooajalisus.
Teise kodu turismi sotsiaalne mõju[muuda | muuda lähteteksti]
Positiivne mõju:
- teise kodu omanike investeeringud,
- linna- ja maapiirkondadevahelise elu elavnemine,
- kultuurielu arenemine,
- uute haridusettevõtete rajamine,
- kohaliku toodangu tarbimine.
Negatiivne mõju:
- kohalike elanike tõrjutus,
- lahkhelid kohalike ja teise kodu omanike vahel,
- kohalike traditsioonide hääbumine,
- kohalikud (maapiirkondade) elanikud eelistavad leida tööd linnas,
- hooajaväline töötus,
- kuritegevuse kasv,
- migratsioon,
- maapiirkondade gentrifikatsioon.
Teise kodu turismi mõju keskkonnale[muuda | muuda lähteteksti]
Positiivne mõju:
- võrreldes teiste turismiliikidega (näiteks kruiisiturism) on see keskkonnasõbralik,
- toiduainete konserveerimine,
- jäätmete kogumine ja sorteerimine,
- kohaliku loodushoiu arendamine.
Negatiivne mõju:
- üldine keskkonnareostus,
- õhusaaste suurenemine, mis kahjustab inimeste tervist ja keskkonda,
- väetiste kasutamine põllumajanduses
- visuaal-esteetilised hälbed (kolemajade ehitus).
Motivatsioon teise kodu omamiseks[muuda | muuda lähteteksti]
Leidub eritegureid, mis motiveerivad inimest omandama teist kodu. Paljudes riikides, eriti just Põhjamaades, on teine kodu traditsiooniline elu osa. Paljudel juhtudel on teine kodu pärandatud ja seetõttu jätkub see kui traditsioon. Sellistel juhtudel on teine kodu kui kontakt maa- ja linnakodu vahel. Paljud teised kodud on nii-öelda rahvusvahelised. Selle ostmist mõjutavad jõud on peaasjalikult võõra sihtriigi ahvatlevad tingimused (odav toit, kliima, ilus maastik, kultuur). Motivatsiooniks võib pidada ka näiteks pensionile minekut ja investeeringut.[3]
Teise kodu fenomen Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Teine kodu (näiteks suvila, puhkemaja) on Euroopas levinud nähtus. Teist kodu ja selle geograafiat on palju uuritud, varju on jäänud aga selle kasutamise teave. Rein Ahas nendib, et inimeste igapäevane liikumine ei kajastu muul otstarbel kogutavates andmetes ja seega ei saa teada, kui palju aega teises kodus tegelikult veedetakse.[4] Eestis tuleks uurida, mis eesmärgil teine kodu soetatakse ning kui kaua ja miks seda külastatakse. See annaks ülevaate Eestis olevate teiste kodude ja nende funktsioonide kohta, sest praegu puudub ametlik statistika teise kodu nähtusest Eestis.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Gomez, R.D.S.D, 2015. Second home tourism and governance: The Perception of Stakeholders in the Algarve, https://pdfs.semanticscholar.org/898a/49ada10c5f6cdd037365cbe09b5004238ac5.pdf (viimati vaadatud 27.10.2019).
- ↑ 2,0 2,1 Dykes, S., Walmsley, A., 2015. The reluctant tourist? An expliration of second home owner’s perceptions of their impacts on North Cornwall, UK. European Journal of Tourism, Hospitality and Recreation. 6 (2): 95-116. http://www.ejthr.com/ficheiros/2015/Volume6/EJTHR_Vol6_2_Art5.pdf (viimati vaadatud 27.10.2019).
- ↑ Hall, M.C., 2014. Second Home Tourism: An International Review. Tourism Review International. 18 (3): 3-4. https://www.academia.edu/8001913/Second_Home_Tourism_An_International_Review (viimati vaadatud 27.10.2019).
- ↑ 4,0 4,1 Ahas, R.. Magistri- ja bakalaureusetöö teemasid ning suvetööd inimgeograafia erialal, http://www.geo.ut.ee/ahas/ahasteema.html (viimati vaadatud 28.10.2019).