Tavaline harjaslabalane
| Tavaline harjaslabalane | |
|---|---|
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Lülijalgsed Arthropoda |
| Alamhõimkond |
Vähid Crustacea |
| Klass |
Kõrgemad vähid Malacostraca |
| Selts |
Kirpvähilised Amphipoda |
| Sugukond |
Pontoporeiidae |
| Perekond |
Harjaslabalane Monoporeia |
| Liik |
Tavaline harjaslabalane |
| Binaarne nimetus | |
|
Monoporeia affinis (Lindström, 1855) | |
| Sünonüümid | |
|
Pontoporeia affinis Lindström, 1855 | |
Tavaline harjaslabalane (Monoporeia affinis) on kirpvähiliste seltsi kuuluv, riimveelist keskkonda eelistav ja Läänemeres massiliselt esinev arktilise päritoluga vähilaadne.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Tavaline harjaslabalane on kahvatukollast värvi, 7–9 mm pikkuse lülilise kehaga[1]. Tema kehaehitusele on iseloomulikud, nagu teistel harjaslabalastel, võimsad tagumised rindmikujalad, mille basaallülid on laienenud.[2] Tugevaid rindmikujalgu kasutavad vähid põhjasetetes tuhnimiseks.[1]
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Monoporeia affinis on levinud Põhja-Jäämeres, Soome suurtes järvedes ja Läänemeres[3]. Tema leviku läänepiiriks Läänemeres on Arkona meri ja Mecklenburgi laht. Liik moodustab enamuse Põhjalahe bentosest. Läänemere lääneosas esineb ta ainult allpool 10 meetri sügavust jahedamates vetes, kuid mere põhja- ja idaosas võib teda leida ka madalamates mereosades.[4]
Läänemeres on tavaline harjaslabalane glatsiaalrelikt, jäänuk viimasest jääajast[4]. Liik elab peamiselt mesotroofses veekeskkonnas, aga esineb ka oligotroofses vees. Ta on kõrge reostustundlikkusega.
Liik eelistab pehmeid põhjasid ja lainetusele mõõdukalt avatud sügavamaid merepiirkondi kuni 80 meetri sügavuseni[4]. Ta ei vaja nii soolast ja jahedat vett kui küürakas harjaslabalane (Pontoporeia femorata).[2]
Läänemere eutrofeerumine ja hapnikuvaesemaks muutumine on liigi arvukust pärssinud, eriti mere edelaosas ja Soome lahe põhjas. Invasiivne hulkharjasuss Marenzelleria viridis arvatakse Läänemere põhjaosas muutuvat tema toidukonkurendiks ja sellega mõjutavat liigi populatsiooni arvukust.[4]
Ökoloogia[muuda | muuda lähteteksti]
Loom liigub ujudes, mööda substraati roomates ja võib kaevuda põhjasettesse. On rööveluviisiga ning toitub hõljumist ja detriidist.[2] Suvel, kui toitu on külluslikult, võib looma keha rasvasisaldus tõusta pooleni tema kehakaalust. Talvel kasutab loom seda energiavaru. Seetõttu on harjaslabalane energiarikas toiduallikas paljudele kalaliikidele.[4]
Liigil on tähtis osa bentose koosluses, sest harjaslabalased segavad, pööravad ja õhutavad põhjasette pealmist kihti. Nad on peamised suure arvukusega põhjaasukad ja täheldatud on populatsiooni tihedust isegi 10 000–20 000 isendit ruutmeetri kohta.[4]
Tavalise harjaslabalase eluiga on 1–3 aastat, millesse mahub ainult üks paljunemistsükkel. Liigi arvukuses esinevad tugevad arvukuse kõikumised iga 6–7 aasta järel. Kudemine toimub sügisel ja emasloom kannab talv läbi arenevaid vastseid endaga kaasas.[4]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Meres elavaid kirpvähilisi. - Selts: Kirpvähilised. zbi.ee
- ↑ 2,0 2,1 2,2 J. Kotta. Võõrliikide kaardistamine rahvateaduse abil. Lõpparuanne. Eesti Mereinstituut, Tartu Ülikool, 2021
- ↑ Monoporeia affinis. - LAJI.fi
- ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Species Information Sheet. Monoporeia affinis. - HELCOM.fi