Stanley Milgram

Allikas: Vikipeedia

Stanley Milgram (15. august 193320. detsember 1984) oli Ameerika sotsiaalpsühholoog. Ta on kõige rohkem tuntud oma vastuolulise uuringu poolest, mille nimi on "Milgrami eksperiment". Ta viis vastava uuringu läbi ajal, mil ta töötas Yale'i Ülikoolis professorina. Natsi holokausti sündmuste mõjul otsustas Milgram läbi viia eksperimendi, mis demonstreeriks autoriteedi mõju kuulekusele. Harvardi Ülikoolis õppides viis Milgram läbi "väikse maailma katse", mille idee seisnes selles, et iga inimene seisab ükskõik millisest teisest inimesest maailmast maksimaalselt 6 inimese kaugusel. [1]

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stanley Milgram sündis 1933. aastal New Yorgis. Tema ema oli rumeenlane ja isa ungarlane ning mõlemad olid juudid. Milgrami isa töötas pagarina, selleks et tagada perele tagasihoidlik sissetulek. Milgram oli akadeemiliselt edukas ning oma kaaslaste seas tunnustatud. 1954. aastal sai Milgram bakalaureuse kraadi politoloogias Queensi Kolledžist, kus ta õppis tasuta. Ta taotles kohta Harvardi Ülikooli doktorantuuri, aga teda ei võetud vastu, kuna tal puudus piisav psühholoogiline taust. Ta võeti lõpuks ikkagi Harvardi Ülikooli vastu ning kanti eriliste õpilaste nimekirja. Milgram abiellus ning sai 2 last. [1]

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1960. aastal sai Stanley Milgram doktorikraadi sotsiaalpsühholoogias. Vahetult pärast seda, kui ta oli saanud professori assistendiks, keelduti tema tenuurist Harvardi Ülikoolis, tõenäoliselt vastuolulise Milgrami eksperimendi tõttu. Ta sai professori koha City University of New York Graduate Centeris. Milgramit mõjutasid oluliselt Solomon Asch ja Gordon Allport. Milgram mõjutas mitmeid psühholooge ning teiste hulgas ka Alan C. Elmsi, kes oli tema assistent kuulekuse katsete läbiviimisel.[1]

Milgrami kuulekuse eksperiment[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabatahtlikud katseisikud olid katses õpetajarollis ja nad pidid andma elektrišokke teistele katses osalejatele, "õpilastele", valede vastuste korral. Teised katses osalejad olid tegelikult näitlejad ja nad teesklesid elektrišokkide saamist. Eksperimendi alguses pidid katseisikud tõmbama lipiku, kuhu oli peale kirjutatud nende roll. Tegelikult oli kõikidele lipikutele kirjutatud "õpetaja" ning näitlejad teesklesid, et nad olid saanud "õpilase" rolli. "Õpetajad" ja "õpilased" saadeti erinevatesse ruumidesse. Nad ei näinud küll üksteist, kuid said omavahel suhelda. Ühes katse versioonis, mainis "õpilane" alati, et tal on süda haige. "Õpetajale" anti näitena elektrilöök elektrišoki generaatorist, selleks et ta tajuks, mida "õpilane" katse ajal kogema hakkab. "Õpetaja" pidi " õpilasele" õpetama sõnapaare. "Õpetaja" luges ühe sõna ette ning andis neli vastusevarianti. "Õpilane" pidi vastamiseks vajutama nuppu. Kui vastus oli vale, siis pidi "õpetaja" talle elektrišoki andma. Iga vale vastusega suurendati pinget 15 voldi võrra. Kui vastus oli õige, siis küsis "õpetaja" järgmise küsimuse. [2]

Katseisikud uskusid, et iga vale vastuse korral sai õpilane päriselt elektrilöögi. Pärast seda kui katses osalejad olid üksteisest eraldatud, seadis “õpilane” valmis magnetofoni, mis oli ühendatud šoki- generaatoriga, mis mängis eelnevalt lindistatud häälitsusi vastavalt šoki tasemele. Kui voltide arv suurenes, hakkas “õpilane” vastu seina peksma ja oma südame seisundi üle kurtma ning lõpuks lakkas igasugune heli. Sel hetkel soovisid enamik katseisikutest katse peatada ning kontrollida, kas “õpilasega” on kõik korras. Mõned katseisikud lõpetasid 135 voldi peal ja hakkasid kahtlema eksperimendi eesmärgis. Enamus jätkasid, kui neile kinnitati, et nad ei vastuta tagajärgede eest. Mõned katseisikud hakkasid närviliselt naerma ja neis väljendusid ka muud tõsised stressi märgid hetkel, kui nad kuulsid “õpilase” karjeid. Kui katseisik tahtis vahepeal eksperimendi lõpetada, siis eksperimentaator julgustas teda jätkama. Kui katseisik vaatamata sellele jätkata ei soovinud, siis eksperiment peatati. Teisel juhul peatati katse pärast seda kui katseisik oli "õpilasele" kolm korda järjest 450-voldise elektrišoki andnud.[2]

Milgrami kuulekuse eksperiment tõstatas küsimusi teaduslike eksperimentide uurimiseetika kohta. Diana Baumrind (1967) kritiseeris Milgrami kolmel põhjusel: katseisikutele tekitati tugevat stressi, eksperimendi käigus katseisikuid peteti ja puudus katseisikute teadlik nõusolek.[3]Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA) on kehtestanud kindlad eetikajuhised eksmerimentide läbiviimiseks ja tänapäeval ei ole eelpool nimetatud tegevused eetikakoodeksi kohaselt lubatud.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Blass, T. (2004). The Man Who Shocked the World: The Life and Legacy of Stanley Milgram. ISBN 0-7382-0399-8
  2. 2,0 2,1 Milgram, S. (1974), Obedience to Authority; An Experimental View ISBN 0-06-131983-X
  3. Baumrind, D. (1964). Some thoughts on the ethics of research: After reading Milgram's “Behavioral Study of Obedience.”American Psychologist, 19, 421–423.
  4. American Psychological Association. (2002). Ethical principles of psychologists and code of conduct. American Psychologist, 57, 1060–1073.