Solomon Asch

Allikas: Vikipeedia

Solomon Eliot Asch (14. september 1907 Varssavi20. veebruar 1996 Haverford, Pennsylvania), samuti tuntud kui Shalym, oli geštaltpsühholoog ja üks sotsiaalpsühholoogia teerajajatest.

Elukäik ja karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Solomon Asch oli juudi perekonnast. Ta immigreerus Ameerika Ühendriikidesse 1920. aastal. Solomon Asch sai bakalaureuse kraadi (1928) College of the City of New Yorki nimelisest kolledžist ning magistrikraadi (1930) ja doktorikraadi (1932) Kolumbia Ülikoolist. Lehekülje tekst.[1]

Asch oli 19 aastat psühholoogia professor Swarthmore College' i nimelises kõrgkoolis ning ta töötas mõnda aega koos Wolfgang Köhleriga. Aschi töö inspireeris Stanley Milgrami, kelle doktoritööd ta ka Harvardi Ülikoolis juhendas.[1]

1950ndatel aastatel sai Asch kuulsaks konformsuse katsetega. Konformsus tähendab inimese kalduvust alluda grupi survele ja loobuda oma tõekspidamistest. Katsed näitasid, et sotsiaalse surve mõjul võib panna inimese ütlema midagi, mis on ilmselgelt vale.

Konformsuse eksperiment[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eksperiment viidi läbi 123 meesoost katseisikuga. Iga osaleja pandi ühte gruppi 5-7 "teesklejaga", kes katse tegelikke eesmärke teadsid, kuid keda tõelisele katseisikule tutvustati kui teisi samasuguseid katseisikuid. Katseisikutele näidati kaarti, mille peal oli üks sirge. Seejärel näidati neile teist kaarti, mille peal oli kolm sirget märgistusega a, b ja c. Katseisikud pidid ütlema, milline neist kolmest on sama pikk kui sirge esimesel kaardil. Tõeline katseisik vastas küsimustele alati viimase või eelviimasena. Esimese katse ajal andsid kõik katseisikud (nii tõelised kui ka "teesklejad") õigeid vastuseid. Kolmanda katse ajal andsid kõik "teesklejad" vale vastuse. Kokku viidi läbi 18 katset, millest 12-l andsid "teesklejad" vale vastuse. Katsete eesmärgiks oli teada saada, kas "teesklejad" mõjutavad katseisikute vastuseid.[2]

Asch arvas, et katseisikud ei võta omaks vastusteid, mis on ilmselgelt valed. Tulemused aga näitasid vastupidist. Kui "teesklejad" vastasid valesti, siis 37%-l katsetest vastasid valesti ka katseisikud. 75% katseisikutest allusid grupi survele vähemalt ühel korral ja 5% igal korral. 25% katseisikutest jäid aga iseendale kindlaks kõikidel katsetel.[2]

Aschi katseid on kritiseeritud, kuna arvatakse, et tema tulemusi ei saa laiendada päris elu situatsioonidele.[3]Samuti on tekitanud küsimusi see, kas katseisikud alluvad grupile või mõjutavad nende vastuseid hoopis eksperimentaatori oletatavad ootused.[4]Perrin&Spencer viisid läbi Aschi eksperimentidele sarnased katsed ning leidsid, et katseisikud võtavad valed vastused omaks ainult juhul, kui õigesti vastates oleks nende isiklik kahju suur.[5]Standing&Lalancette viisid läbi Aschi eksperimentidele sarnased katseid ning jõudsid järeldusele, et grupi survele allumine ei ole inimeste käitumise süsteemne omapära ja Aschi eksperimentide tulemused olid pigem eriline fenomen.[6]

Kasutatud kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Singer, D., & Seldin, R. R. (1997). American Jewish Year Book 1997. New York, NY: American Jewish Committee
  2. 2,0 2,1 Asch, S. E. (1951). Effects of group pressure upon the modification and distortion of judgment. In H. Guetzkow (ed.) Groups, leadership and men. Pittsburgh, PA: Carnegie Press.
  3. [Hock, Roger R. Forty Studies That Changed Psychology. Upper Sadle River, New Jersey: Pearson Prentice Hall, 2006. 295-300.
  4. Lanlancette, Marie-France; Standing, Lionel G. (1990). “Asch Fails Again.” Social Behavior and Personality: An International Journal, 18(1), 7-12.
  5. Perrin, Stephen; Spencer, Christopher P. (1981). “Independence or Conformity in the Asch Experiment as a Reflection of Cultural and Situational Factors.” British Journal of Social Psychology, 20(3), 205-209.
  6. Schulman, Gary I. (1967). “Asch Conformity Studies: Conformity to the Experimenter and/or to the Group?” Sociometry, 30(1), 26-40.