Sotsiolekt
Sotsiolekt on sotsiaalne murre ehk mingile ühiskonnarühmale omane kõnepruuk, mis oleneb vanusest, soost, sotsiaalsest staatusest jne. Sotsiolekti kohta kasutatakse tihti sõna släng, harvem argoo, žargoon ja erikeel. [1][2] Sotsiolekt läbib kogu keelesüsteemi, kuid släng hõlmab üldjuhul vaid sõnavara. Tihti avaldub sotsiolekt ainult häälduses, olles eeskätt sotsiaalne aktsent.[3]
Uurimine[muuda | muuda lähteteksti]
Meetod[muuda | muuda lähteteksti]
Keskseks meetodiks sotsiolektide uurimisel on kvantitatiivne sotsiolingvistika, mis sai alguse William Labovi töödega 1960.aastate keskpaigas. Uuritakse variaableid, elementide loendeid, millel on erinevad realiseerumisvariandid, näiteks erinev hääldus või morfoloogilised formandivariandid. Informante valitakse igast sotsiaalsest grupist sel viisil, et kõigil oleks potentsiaalselt sama suur võimalus saada valitud. Hüpoteesid ja teooriad peavad põhinema igapäevastes sotsiaalsetes olukordades kasutatavate keelevariantide analüüsil. Järelduste tegemist alustatakse erinevuste kirjeldamisega, seejärel üritatakse uurida, miks keelekasutus erineb. Selleks kasutatakse piirajad, mida saab koondada kolme rühma: sotsiaalsed tegurid, keelelised tegurid ja situatiivsed-stiililised-tekstilised tegurid.[3]
Tulemused[muuda | muuda lähteteksti]
On leitud, et inimese teatud sotsiaalsesse klassi kuulumine tingib sama keelendi erinevate variantide suhteliselt stabiilse sagedusega kasutamise. Üldistatult on suurimad mõjurid sotsiaalne päritolu ja staatus (klass, kiht, kast, seisus) ning sugu ja vanus. Keskne sotsiolektimääratlus käib enamasti klassikuuluvuse või staatusgrupi kaudu.[3]
Eesti keele sotsiolektid[muuda | muuda lähteteksti]
Territoriaalselt on Eesti keeleala tihedalt liigendatud murreteks ning sotsiaalselt on eesti keel suuremate keeltega võrreldes suhteliselt ühtlane. Erinevused n-ö lihtrahva keele ja haritlaste keele vahel või igapäevase kõnekeele ja normitud kirjakeele vahel pole suured.[4] Eesti keeles on uuritud näiteks Võru murde sotsiolingvistilisi aspekte, magistritöö tasemel -nud/-nd varieerumise ja sellega seotud sotsiaalsete ja keeleliste mõjurite kohta (Keevallik, 1994, 1996) ning bakalaureusetööna h hääldamise varieerumist (Cui, 1999). [3]
Uurimustest selgub, et eesti keel varieerub enim ametlikes/avalikes situatsioonides, kus valdab normikeelsus ning mitteformaalsetes ehk argistes situatsioonides, mis normikeelest kaugemad. Olulised on veel sugu ja vanus. Ilmneb, et naised järgivad normikeele vorme enam ning omavad tugevamat seost keeleliste innovatsioonidega. Normikeelsus tõuseb ja langeb eaga ning kõrgemalt haritud inimesed kasutavad normingulisi vorme rohkem. [3]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Sotsiolekt". Eesti keele seletav sõnaraamat. 2009. Vaadatud 10.10.2021.
- ↑ "Sotsiolekt". Sõnaveeb. EKI Ühendsõnastik 2021. Vaadatud 10.10.2021.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Hennoste, Tiit (2003). "Eesti sotsiolektide seisund". ut.ee. Tartu. Vaadatud 07.10.2021.
- ↑ Erelt, Mati., Erelt, Tiiu., Ross, Kristiina (2007). "Eesti keele käsiraamat". eki.ee. Eesti Keele Sihtasutus. Vaadatud 07.10.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)