Semele

Allikas: Vikipeedia

Semele oli Teeba printsess, Kadmose ja Harmonia tütar, Dionysose ema.

Semele oli nii kaunis, et temasse armus Zeus. Semele jäi Zeusist rasedaks. Zeusi naine Hera aga ütles talle armukadedusest, et Zeus ei armasta Semelet tõeliselt ning et selles võib ise veenduda, kui paluda end näidata kogu oma jumalikus suursugususes Zeus Piksepildujana, välgunooled käes.

Semele paluski Zeusilt seda. Zeus keeldus, sest surelikule oli tema nägemine sellisel kujul surmav. Semele pidas seda tõendiks, et Hera räägib tõtt ja et Zeus tegelikult ei armasta teda, ning jäi endale kindlaks. Zeus oli vandunud Styxi nimel, et täidab naise soovi, ega saanud enam taganeda: Styxi nimel antud vannet ei tohi ka jumalad murda.

Lossi täitis pimestav hiilgus. Zeus ilmus Semele ette talumatult sädelevana, hoides pihus välgunoolte vihku, mis kõik ümberringi ära põletas. Maa värises ja loss varises rusudeks.

Viimasel hetkel enne Semele surma haaras Zeus naise ihust veel sündimata poja ja peitis ta oma reie sisse. Kolm kuud hiljem sündis reiest veinijumal Dionysos, kelle nimi tähendab kreeka keeles 'kaks korda sündinud'. Kui Semele oleks ta sünnitanud, saanuks tast surelik, ent kuna ta sündis jumalast, sai ta surematuks. Dionysos oli ainus jumal, kelle mõlemad vanemad polnud surematud.

Kui Dionysos suureks kasvas, läks ta allmaailma ning tal õnnestus oma ema sealt päästa. Jumalad võtsid ta endi sekka Olümposele, sest kuigi ta oli surelik, oli ta jumala ema. Ta pidi vaid oma nime muutma: tema uus nimi oli Thyone. Vanarooma mütoloogias vastab sellele Stimula.

Algselt oli Semele Traakia ja Früügia maajumalanna. Tema nimi on indoeuroopa päritolu (võrdle vene "zemlja" 'maa').

Semele kunstis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Semele müüdil põhinevad Gustave Moreau, Tintoretto ja Jan Voorhouti maal ning Friedrich Schilleri luuletus. John Eccles on kirjutanud temast ooperi (1707) ja Georg Friedrich Händel oratooriumi (1744).