Semantiline väärtus

Väljendi semantiliseks väärtuseks nimetatakse keelefilosoofias tema tunnust, millest oleneb teda sisaldavate lausete tõeväärtus.

Näiteks lause (väitlause) semantiline väärtus on tema tõeväärtus.

Gottlob Frege nimetas semantilist väärtust osutuseks (Bedeutung).

Liitväljendi semantiline väärtus sõltub tema osade semantilistest väärtustest ning viisist, kuidas liitväljend on nendest osadest kokku pandud (kompositsioonilisusprintsiip).

Kui lause üks osa asendada sama semantilise väärtusega osaga, siis lause semantiline väärtus (tõeväärtus) ei muutu.

Semantilised väärtused vastavalt süntaktilistele kategooriatele

Väitlause semantiline väärtus on tema tõeväärtus.

Pärisnime semantiline väärtus on tema osutus (objekt, mille kohta ta käib ehk millele ta osutab). Pärisnimi on Frege järgi väljend, mis on mõeldud osutama ühele ja ainult ühele objektile. (Frege järgi on ka väitlaused pärisnimed, mis osutavad oma tõeväärtustele (tõene või väär).)

Predikaadiväljendi (predikaadi) semantiline väärtus on funktsioon, mille argumendid on objektid ning mille väärtused on tõeväärtused. Frege nimetab selliseid funktsioone mõisteteks. Nad seavad objektile vastavusse tõeväärtuse Tõene juhul, kui predikaat käib objekti kohta, ning tõeväärtuse Väär juhul, kui see nii ei ole.

Lauseloogika konnektorite semantilised väärtused on neile vastavad tõeväärtusfunktsioonid.

Kvantorite (üldisuskvantori ja olemasolukvantori) semantilised väärtused on nn teist järku funktsioonid, mille argumentideks on mõisted ja mille väärtusteks on tõeväärtused. Üldisuskvantori (olemasolukvantori) semantiline väärtus on funktsioon, mis seab mõistele vastavuse tõeväärtuse Tõene parajasti siis, kui universumi kõik elemendid kuuluvad (mõni element kuulub) selle mõiste mahtu.

Kirjandus

• Alexander Miller. Philosophy of language, 2. trükk, 2007, lk 9–22. Google'i raamat