Rwanda revolutsioon

Allikas: Vikipeedia
See artikkel See artikkel räägib aastatel 1959–1962 toimunud ühiskondlikust murrangust. Aastatel 1990–1994 toimunud kodusõja kohta vaata artiklit Rwanda kodusõda. Aastal 1994 toimunud genotsiidi kohta vaata artiklit Rwanda genotsiid.

Rwanda revolutsioon (ka hutude revolutsioon, sotsiaalrevolutsioon või purustustuul (ruanda keeles muyaga)) oli etnilise vägivalla periood tänapäeva Rwanda aladel aastatel 1959–1961. Revolutsioonis olid vastastiku kaks Rwanda kolmest suuremast rahvusgrupist: hutud ja tutsid. Nende aastate jooksul arenes tutside monarhiaga Belgia kolooniast hutude võimu all olnud vabariik.

Rwanda oli olnud tutside võimu all vähemalt 18. sajandist ning riigivõim tegutses tihti hutuvastaselt. 20. sajandi alguses oli Rwanda Saksamaa ja Belgia võimu all, võõrvõim toetas kuningate kaudu tutsimeelset poliitikat. Pärast teist maailmasõda tekkis hutude vastupanu ning kahe rahva vahelised suhted halvenesid kiiresti. Tutsid toetasid oma võimu kindlustamiseks kiiret iseseisvumist ning hutu eliit nõudis võimu enda kätte, viimast hakkasid aina rohkem toetama ka koloniaalvõim ja katoliku kirik.

Revolutsioon algas novembris 1959, kui rahvas hakkas mäslema ning mitu tutside majapidamist süüdati. Hutid maksid oma tegevusega kätte tutside äärmuslaste rünnakute eest huti hõimujuhi Dominique Mbonyumutwa vastu. Vägivald levis kiiresti üle kogu Rwanda. Kuningas Kigeli V Ndahindurwa ja tutsidest poliitikud üritasid segadust ära kasutadda võimu edasiseks kindlustamiseks ning hutude ja belglaste väljatõrjumiseks, kuid koloniaalkuberneri poolt Rwandasse saadetud kolonel Guy Logiest nurjas selle. Logiest taastas korra ning asus toetama hutude eliiti. Belglased vahetasid mitmed kõrgemad tutsidest ametikandjad hutude vastu ning kuningast kaotas oma de facto võimu (ja põgenes hiljem). Hoolimata tutsidevastase vägivalla taaspuhkemisest korraldas Belgia koloniaalvõim 1960. aasta keskel valimised. Hutude erakonnad võitsid peaaegu igal pool ning sellega revolutsioon sisuliselt lõppes. Logiesti toetaja ja hutude juht Grégoire Kayibanda kuulutas Rwanda aastal 1961 autonoomseks vabariigiks ning aastal 1962 riik iseseisvus.

Ligi 336 000 tutsit oli revolutsiooni tõttu sunnitud kodumaalt naaberriikidesse põgenema, kus nad hakkasid elama põgenikena. Kuigi riigist põgenenud taotlesid viivitamatut Rwandasse naasmist, jagunesid nad läbirääkimiste soovijateks ja uue režiimi kukutamise pooldajateks. Naaberriikides tekkis mitmeid tutside relvarühmitusi, mis korraldasid Rwandas valitsusvastaseid rünnakuid. Suurim selline rünnak oli 1963. aasta üllatusrünnak Kigalile. Valitsus reageeris rünnakule otsustavalt, lõi mässulised tagasi ning viis surma veel tuhandeid Rwandasse jäänud tutsisid. 1990. aastateni tutsid endast riigivõimule erilist ohtu ei kujutanud, kuid oktoobris 1990 algas Rwanda kodusõda, milles Rwanda Patriootlikul Rindel (RPR) õnnestus valitsus rahuläbirääkimistele sundida. Kodusõda tõi kaasa uue hutude äärmusluse laine ning 1994. aasta genotsiidi, milles kuni RPR-i võimuletulekuni tapeti üle 500 000 tutsi.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]