Ruumiline planeerimine

Allikas: Vikipeedia
Makett

Ruumiline planeerimine planeerimisseaduse tähenduses on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.[1]

Ruumilise planeerimise eripära on see, et ta on avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne teavitamine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus. Hästi läbiviidud planeering algab avalikustamise strateegia ja lähteülesande koostamisest. Sellele järgneb planeeringuala arengustrateegia väljatöötamine. Arengustrateegia alusel sõnastatakse planeeringuala arendamise visioon. Lähtuvalt arengustrateegiast ja visioonist koostatakse planeeringu seletuskiri ja kaardid või skeemid.

Planeeringualast tegevust Eestis korraldas varem keskkonnaministeerium. Nüüd korraldab seda siseministeerium, kuigi selle eest vastutab regionaalminister.

Planeeringu menetluse etapid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Planeeringu menetluse etapid planeerimisseaduse järgi on:

  • algatamine
  • algatamisest teatamine
  • planeeringu sisuline koostamine ja lahendusvariandi või -variantide avalik tutvustamine
  • planeeringu kooskõlastamine
  • planeeringu vastuvõtmine
  • planeeringu avalik väljapanek (selle kestvus sõltub planeeringu liigist) ja avalik arutelu
  • järelevalve (kui see on vajalik planeerimisseaduses toodud juhtudel)
  • planeeringu kehtestamine
  • planeeringu kehtestamisest teatamine.

Avalikkusel on õigus osaleda planeeringuprotsessis kogu selle menetluse jooksul.

Ruumilised planeeringud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ruumilised planeeringud planeerimisseaduse järgi on:

Ruumilise planeerimise alusdokument[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ruumilise planeerimise alusdokument on Euroopa Ruumilise/Regionaalse Planeerimise Harta. Selle kiitis heaks 1983. aastal Euroopa Nõukogu liikmesmaade plaanimise eest vastutavate ministrite konverents Torremolinoses. Harta võttis kasutusele uue termini "ruumiline planeerimine". Kui varasem suurte territooriumide plaanimine oli välja kasvanud arhitektuursest ja linnaehituslikust plaanimisest, siis hartas kajastus selleks ajaks praktikast saadud kogemus, et ulatusliku territooriumi plaanimine pole võimalik ilma sotsiaalsete, majanduslike, keskkonna- ja kultuuriaspektide tasakaalustatud käsitluseta. See tähendas, et territoriaalset plaanimist polnud võimalik vaadelda lahus üldisest sotsiaal-majandusliku arengu prognoosist või kavast. Plaanimine eeldas eluvaldkondade arengu prognooside sünteesi. Sellist sünteesitud ja interdistsiplinaarset, territoriaalset plaanimist hakatigi nimetama ruumiliseks plaanimiseks. Euroopa Ruumilise/Regionaalse Planeerimise Harta on olnud aluseks planeerimis- ja ehitusseaduse ning planeerimisseaduse väljatöötamisele.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]