Ringi 1
| Ringi 1 | |
|---|---|
| Üldandmed | |
| Asukoht | Pärnu |
| Ehituse lõpp | 1875 |
| Aadress | Ringi tänav 1 |
| Koordinaadid | 58° 23′ 8,3″ N, 24° 30′ 13,8″ E |
| Tehniline ülevaade | |
| Korruseid | 4 |
Ringi 1 on hoone Pärnus aadressil Ringi tänav 1.
1875. aastal ehitatud telliskivihoone on aja jooksul kasutuses olnud nii elu- kui ka äripinnana.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Omanikud[muuda | muuda lähteteksti]
Ringi 1 kinnistul asuv telliskivivooderdusega hoone ehitati 1975. aastal.[1] Maja esimesteks omanikuks oli kingsepp Schmidt. Hoone kaks põhikorrust olid ehitatud korteriteks. Algusest peale oli kasutusel ka hoone avar keldrikorrus.[2]
1894. aastal ilmunud kuulutuse järgi oli hoone omanikuks Franz Mathiesen. 1909. aastal Riias välja antud Adolf Richteri Liivimaa aadressiraamatu järgi oli Ringi 1 omanikuks E. Mathiesen, kuid 1921. aastal ilmunud ajalehekuulutuse põhjal on Ringi 1 juba endine Mathieseni maja.[2]
1929. kuulutati ajalehes, et Pärnus on müügil kivimaja Ringi 1. Müüjaks oli Tartus elav dr P. Oberschneider. Ringi 1 hoone ostis Andrei Manner, kellelt see 1940. aastal natsionaliseeriti.[2]
Üürnikud[muuda | muuda lähteteksti]
Varasematest üürnikest on teada eraadvokaat G. von Sehrwelt. 1932. aastal on majas elanud J. Mandelkorn, kellel oli aadressil Rüütli 41 koloniaal-, delikatessainete ja tubakakauplus.[2]
Hoone keldrikorrusel on asunud tehnik Tamme ehitus- ja puutöökoda. 1921. aasta lõpus avas keldriruumides sadulsepatöökoja Nõukogude Venemaalt opteerunud Gustav Glück (hiljem Laidve), kellel oli olnud Petrogradis suur sadulsepatööstus. Pärnus hakkas Glück valmistama ja parandama pehmet mööblit, hobuseriistu ning vankrite ja saanide polsterdusi. Mõne aja pärast leidis Glück paremad ruumid Nikolai tänaval, kuhu ta jäi mitmeks aastaks.[2]
1922. aasta novembris asus hoones kompvekitööstuse Divinia kauplus. 1929. aastal tõi K. Suija majja üle oma tööstuse Astor ning hakkas pakkuma kompvekke, suhkrusiirupit, kunstmett, likööriekstrakte ja äädikat. 1932. aasta suvel sai ta linnavalitsuselt loa avada sealsamas pagaritööstuse.[2]
1930–1935 aastast asus majas L. Falkenbergi toiduainekauplus. 1931. aasta algul kolis majja firma J. Kollist ja Ko nahaladu ja kontor. Majas tegutses ka nahavabriku osanik Michel Birnik. 1935. aastal kolis majja Hommiku 19 asunud riiete keemilise puhastuse ja aurupressimise tööstus Elegant.[2]
1935. aastal reklaamiti majas asuvat väikekaupmeeste ühingu einelauda. Samal ajal oli seal veel Pärnu Kaupmeeste Kodu einelaud, kus olid rikkalikult saadaval hommiku-, lõuna- ja õhtueined. 1936. aasta algul võttis einelaua juhtimise üle uus ökonoom A. P., kes avas uksed uuesti 4. jaanuaril 1936 kell 17. Nii ühingu liikmetele kui võõrastele oli sissepääs tasuta. Einelauas pakuti õlut, veini ja karastusjooke.[2]
1936. aastast alates on majas asunud Joh. Jansoni (hiljem Jaanson) mööblitööstus, milles valmistati stiilset saali-, magamistoa- ja kabinetimööblit ”uusimate ning moodsamate žurnaalide“ järgi. 1936. aastast asus majas tehno-keemiatööstus SUMURUM, mis valmistas kärbsepüüdjaid, tõrvikuid ja pudelilakki.[2]
1938. aastast on andmeid ka Natalie Jaansoo pesutöökojast, mis oli sellel ajal Pärnu suurim. Vilunud jõud töötasid Jaansoo isiklikul juhtimisel. Tööstus oli spetsialiseerunud meestepesu valmistamisele. Tellimusi täideti nii tööstuse kui tellija materjalist.[2]
1940. aastal reklaamisid end sel aadressil F. Mit rätsepatööstus ja A. Erkmann-Lage jalanõudetööstus. Veel 1948. aasta telefoniraamatu järgi asus Ringi 1 Pärnu tarbijate kooperatiivi puutööstus.[2]
Trükikoda[muuda | muuda lähteteksti]
1928. aastal katsetas hoones trükikoda pidada Georg Madisson ning jõudis toimetada ja trükkida neli numbrit ajalehte Pärnu Sõnumid. Ameerikasse emigreerumise tõttu müüs ta trükikoja G. Missiksonile.[2]
1935. aastal kolis Aleksander Jürvetson-Jürimäe Hospidali tänavalt Ringi 1 hoonesse oma trüki- ja köitekoja Kultuur. Trükikojaga tuli kaasa ka ajalehe Vaba Maa Pärnu väljaande toimetus, sest Jürvetson-Jürimäe oli ajalehe toimetaja. 1932. aastal trükiti lehte 4000 eksemplari, viimastel ilmumisaastatel oli tiraaž langenud ainult 350 eksemplarini. Leht lõpetas ilmumise 16. aprillil 1938, kui keelustati põhileht. Jürvetson-Jürimäe trükkis ka nii ühe- kui ka mitmevärvitrükis blankette, kuulutusi ja programme.[2]
1940 Jürvetson-Jürimäe trükikoda natsionaliseeriti ja liideti Pärnu Päevalehe trükikojaga. Pärast riigistamist anti trükikojale nimeks Pärnutrükk. Saksa okupatsiooni ajal oli see endiselt Pärnutrüki osakond. Pärast okupatsioonivõimude vahetumist jätkas trükikoda tegevust. Hiljem oli selles niinimetatud trükikoja vanas majas roto, millel trükiti ajalehti kuni trükikoja likvideerimiseni 2006. aastal.[2]
1952. aastal kolis Rüütli tänavalt majja Pärnu linna ja maakonna täitev- ja parteikomiteede häälekandja Töörahva Hääle toimetus. Kui Pärnust sai oblastilinn, muudeti ajalehe nimi Pärnu Kommunistiks. Seda nime kandis ta kuni laulva revolutsioonini 1988. aastal, kui temast sai jälle Pärnu Postimees. 1998. aasta sügisel kolis Pärnu Postimehe toimetus Rüütli tänavale.[2]
2006. aastal hoones tegutsenud trükikoda likvideeriti ja selle kasutuses olnud ruumid jäid vabaks. Seejärel renoveeriti hoone põhjalikult ja juurdeehitusena on valmis uus trepikoda. 2017. aastal ehitati hoone katusekorrus korteriteks välja.[1][2]