Liisu Mägi
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
| Puru Liisu | |
|---|---|
| Sünninimi | Liisu Mägi |
| Sünniaeg |
16. detsember 1831 Kutsiku kõrts, Holstre vald |
| Surmaaeg | 17. jaanuar 1926 |
| Rahvus | eestlane |
| Elukutse | rahvalaulik |
| Tegevusala | pulma-kaasitaja |
Liisu Mägi, tuntud ka kui Puru Liisu, (16. detsember 1831 – 17. jaanuar 1926) oli Mulgimaal ja Lõuna-Viljandimaal tuntud rahvalaulik ja pulma-kaasitaja.
Ta sündis ühtedel andmetel 16. detsembril 1831 Holstre vallas Kutsiku kõrtsis. [1] Teistel andmetel on ta sündinud hoopis 16. detsembril 1833. [2] Ta suri 17. jaanuaril 1926 ja on maetud Paistu kalmistule. Liisu Mägi elas ja tegutses peamiselt Paistu kihelkonnas, Viljandi maakonnas, Mulgimaal.[3]
Liisu Mägi eluloo ja palju laule on üles kirjutanud Oskar Loorits, kes käis Holstre kandis rahvapärimust kogumas, ja kelle käsikiri „Rahvalaule, mänge ja sõnu Puru Liisult Holstrest“ on kirja pandud 19.–20. ja 29.–30. detsembril 1921. Käsikiri on 122 lehekülge pikk ning sisaldab nii Liisu Mägi elulugu ja huvitavaid seiku elust kui ka rahvalaule, sealhulgas surmalaule, sõjalaule ja eepilisi laule. [1]
Puru Liisu nime all oli laulik tuntud üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi kihelkondade. Sagedasti esines ta pulmades, kohandades oma laulusõnu vastavalt kohale ja oludele nii tabavalt, et tundus alati värske ja huvitavana. Kunagi ei tulnud tal sõnadest puudu ja teda kuulati meelsasti hiliste öötundideni.[1] Väljavõte Oskar Looritsa käsikirjast: “Aga kui süttivad tal sõnad, siis saab eideke taas nägijaks – ja ta pilgud ja ta sõnad manavad esile mineviku aastasajad, kerkib kui hauast pime muinaslaulik ja lööb helisema oleviku inimese hingekandlil kõik keeled. Laulik isegi sattub varsti ekstaasi, paisust pääseb värsside valing – ja imelik on siis näha, kuidas laulik otsekui eksalteerub, kuidas ta hääl muutub majesteetlikuks, seis sirgeks ja uhkeks, kuidas viskab ta hooti pää üles ja kuidas põrutab ta vahel jalaga takti ning hõiskab loodusliku hooga: Hõissaa! Ja siis võlub laulik oma kuulajaid.“[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Oskar Loorits on oma 1922. aasta käsikirjas [1] muu hulgas ka Liisu eluloo üles tähendanud. Ligi saja aasta tagune kirjatükk oma vanaaegsete sõnavormidega on nauditav lugemine. Seal selgitatakse ka hüüdnime „Puru“ tähendust – nimelt kutsuti nii juba Liisu isa, kuigi algselt oli see sõimunimi ja ametlik perekonnanimi siiski “Mägi”. Vaeste vanemate lapsena oli Liisu juba maast madalast jäetud enda eest ise hoolitsema ja iseseisvalt elama. Varakult rakendati ta kõrtsis ja hiljem erinevates taludes, kus ta peavarju sai, abilisena tööle. Hoolimata raskest lapsepõlvest oli juba sirgudes Liisus omalaadset hoogu. Oskar Loorits kirjeldab Liisu noorust nii: “Liisut jatkunud igalepoole, kus noorus ilutsenud, ja kõikjal olnud ta esimene hakkaja ja algataja – kiigel, õitsil, talgustel, pühade mängudes ja tantsimises, isegi tööl jatkunud Liisul ikka energiat iluluseks ja lauluks, lauliku kuulsuse võitnudki ta juba varakult.”[1]
Kuigi Liisu oli kirjelduste järgi kena neiu, oma tegemistes hakkaja ning laulikunagi tuntud – ei leidunud talle kosilast. Noormehed, perepojadki teiste seas, käisid küll meelsasti Liisu juures ehal ja veetsid temaga koos aega, kuid vaest orjalast ei söandanud neist keegi naiseks võtta. “Ja nõnda jäänud Liisu eluksajaks vabaks ja iseseisvaks. Kuid mitte üksikuks – kui mitte naiseks, siis emaks saanud Liisu siiski ja isegi tervelt neli korda: ta sünnitanud kaks tütart ja kaks poega.”[1]
Liisu andnud eluajal külarahvale veelgi kõneainet omamoodi tegemiste ja ka julgusega kehtivatele tavadele vastu astuda. Näiteks oli ta ühel suvel paar põrsast taltsaks treeninud ja need siis käisid temaga igal pool kaasas justkui koerakesed. Tõsisem asi oli pearätiku kandmine kirikus, olles ise laulatamata naisterahvas. Mulgimaal käisid tütarlapsed tol ajal lahtiste juuste või peapaelaga. Pearätti ja põlle tohtisid kirikus ja mujal kanda vaid laulatatud naised ja see oli uhkuse asi. “Ometi pidanud Liisu korra ka mehele saama, ta hõigatud juba isegi kirikust kaks kord maha, sääl selgunud aga, et ta tulevasel meel juba olnud naine varasemast ajast Pärnus ja Liisut teiseks naiseks pole lastud kiriklikult võtta. Selle pääle vaatamata olnud Liisul juba tol ajal nii palju julgust, et hoolimata kõigest pannes kirikusse pähe pääräti, olgugi et seda tohtinud teha ainult laulatatud naised. Veel nüüdki käivat Liisu kirikus ikka päärätiga, kuna omal ajal kõneldud sellest julgusest kogu kihelkonnas, kui imeteost.”[1]
Aastate jooksul elas ja tegutses ta mitmel pool, suviti ka Pärnumaal, kuid talveks pöördus alati tagasi Holstre kanti. Pikemalt, 33 aastat, elas ta Härjakoorma (Ärjakurma) talus, mis oli ka Holstre esimese vallavanema ja ärkamisaja tegelase Hain Henno sünnikodu. Juba vanemas eas asus ta elama oma tütre ja väimehe juurde Holstre mõisa piirkonda. Oma elu viimased viisteist aastat oli Liisu pime, kuid sellest hoolimata liikuv ja terve. Heal meelel viibis ta seltskonnas, rääkis ning kuulas külauudiseid ja laulis kuni elas.[1]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Liisu Mägi oli tuntud laulikuna üle Paistu, Tarvastu ja Viljandi kihelkonna. Ta esines pulmades kaasitajana. Järelkaasitajateks (sõnade kordajateks) olnud tavaliselt Pirmastu küla mehed Tilli Juhan ja Länkru Jaan. Soovide ja ülistuste kõrval iseloomustas Puru Liisu pruuti, peigmeest ja ka sugulasi. Ta tundis valla rahvast hästi, tühja juttu ei ajanud. Tuli kannatada pilkesõnades ja -lauludes edasi antud õiglast kriitikat. Taludes, kus oli tütreid, kasutati Liisut kosjasobitajana.[3]
Puru Liisu repertuaar sisaldas lõikus-, õitsi-, kiige- ja pulmalaule, aga ka jaani-, mardi- ja jõululaule. Sagedane pulmades esinemine ja võistlus teiste laulikutega aitasid suurendada laulude hulka. Temalt on üles kirjutatud üle 9000 värsi nii regivärsilisi kui ka riimilisi laule.[3] Oma laulud kuulnud ja õppinud Liisu Paistust ja selle ümbrusest. Pulmi ning teisi pidusid oli tol ajal sagedasti ja laulikutel seega küllalt võimalusi harjutada ning teistelt lauljatelt juurde õppida. Sõnade kasutamise oskus ning osavus laulu vastavalt oludele ja teemale kohandada tuli samuti kogemusega ja sellele aitas kindlasti kaasa võistulaulmine teiste laulikutega.[1]
Oskar Loorits on oma käsikirjas kirjeldanud ka Puru Liisu käest laulude kogumise ning üleskirjutamise protsessi – rahvaluulekoguja kirjutas samal ajal kui laulik laulis. Palve peale laulda pisut aeglasemalt või mõnda fraasi korrata, saab laulja pahaseks ja tõstab hoopis tempot. Seega on meieni jõudunud üleskirjutused just sellised kui hästi mõistis ja kuulis koguja sõnu ning neid üles tähendada jõudis. Üks lõik laulude juures kirjeldab ka seda, kuidas sõnu või silpe rõhutati, mida venitati, kuidas intonatsiooni kasutati - selleks on kasutatud tingmärke.[1]
Lätsi külla kiikumaie, külä ällu ällütaman.
Kiigu, kiigu kiigukeine, kiigu üles kõrgeesse.
Mis säält kõrgeest näüsse – õige uhke õunapuja.
Mis sääl uhke oksa pääle – sääl oli kolme õunakesta:
üits õuna õbene õuna, teine valub vaski õuna, kolmas kukub kulda õuna.
Mis küll valub vaski õuna, selle anni ma jesäle.
Mis õuna hõbene õuna, selle anni ma jemäle.
Kolmas oli kullal kirjutetu, selle pitsiti peosse.
Sellega kiikse kiigu pääle, sellega peti peiu noore, auguldi kaasa kavala. /…/ [1]
Eesti regivärsilise rahvalaulu traditsiooni kandjaiks ja edasiarendajaiks on olnud tavalised tööinimesed. Pooleldi nagu kutselisteks on üksikutes piirkondades (nt Mulgimaal, Mustjalas ja Muhus) kujunenud pulmalaulikud, keda sageli isegi, kauge maa tagant ainult laulu pärast pulma kutsuti, kuid neilegi oli laulmine n-ö ühiskondlik elukutse. Enamasti said nad laulu eest vaid süüa-juua, vahel ka veimi (veimed – pruudi kingitused peigmehe sugulastele ja pulmategelastele), ainult üksikjuhtudel rahatasu. [4]
“...rahvas laulab ainult siis, kui tal midagi ütelda on, kui tal süda üle keeb, olgu see rõõmust ehk murest, lootusest ehk ahastusest rahvas laulab ainult sellest, mis süda ise ette ütleb. Siis aga peab tema ka laulma ja niisugune tarvidus, mis hingele rahu ei anna, enne kui südame pealt mitte kõik ära ei ole öeldud, ongi, mis rahvalaulule kõige tema lihtsuse juures nii palju jõudu, soojust ja värskust annab.” [5]
“Regilaulude kogumisel ja uurimisel on tähelepanu keskmes laulikud, kes kehastavad aktiivselt laulukultuuri. Laulutraditsioon ei sisalda pelgalt teadmisi sõnadest ja viisidest ning oskustest neid õiges olukorras kasutada, vaid ka kommunikatsiooni kuulajate, kaasalauljate ning kogukonnaga.” [6]
Regilaul on oluline osa kultuurimälust; regilaulu helisalvestused arhiivides on tehtud ajal, mil Eestisse oli jäänud vähe regilauluoskajaid, ent kõlapilt on laulustiili eripära mõistmiseks hädavajalik; tänu sellele on salvestused ja need laulikud olulised kõigile, keda huvitab regilaulukultuur. [7]
Liisu Mägilt on salvestatud kokku 6 laulu, mis on kõigile huvilistele kättesaadavad Eesti Rahvaluule Arhiivis.
Laulumäng „Liisu“[muuda | muuda lähteteksti]
Paistu esmamärkimise 780. aastapäeva puhul esitas kohalik näitemänguseltskond koos külalistega Tänassilma rahvamajast laulumängu XIX sajandi rahvalaulikust Liisu Mägist, keda on kutsutud ka Laulu-Liisuks ja Puru Liisuks. [8] Paistu rahvamaja juhataja Piia Mänd tellis näidendi „Puru Liisu lugu – Mulgi laulumäng. Kuidas see olla võis…“ Kauksi Ülle käest 2013. aastal. Näidend on siiani (13.10.2023) käsikirjalises vormis ning avaldamata. Algselt on teatritükk kirja saanud võru keeles ja selle sisu tugineb mulgi rahvalauludele erinevatest rahvalauluraamatutest, koduloomälestustele ajaleheartiklitest ning avaldatud koduloolaste raamatutest ja Liisu eluajal toimunud sündmustele ning tuntud isikutele, kes samal ajal Holstre vallas ja suuremalt Viljandimaal elasid ning tegutsesid. Näiteks kutsub etenduses Paistu kihelkonnakooli õpetaja Friedrich August Saebelmann kohalikke talutüdrukuid kooli juurde segakoori laulma või arutavad kohalikud peremehed Hain Henno, Adam Peterson, Hans Ainson ja Jaan Adamson vajadust oma eestikeelse vabakooli järgi ja otsustavad Vene keisrile saata palvekirja teoorjuse ning ihunuhtluse kaotamise nõudmiseks. [9]
Näidendis mängisid näitlejad, kellest kõige noorem oli 7-aastane Alex Romponen ja kõige vanem 67-aastane Paistu vallavanem Ene Saar. Kokku oli laval 20 näitlejat.
Esietendus toimus Paistu Rahvamajas 1. augustil 2014. Lavastaja Andres Linnupuu tõi ebatraditsiooniliselt etenduse “Liisu” mängimiskoha saali, mille põrand oli kaetud õlgedega ja piiritletud õlepakkidega. Näitlejate selja taga ekraanil jooksis vaatuste vahel video ja lisandus muusikaline taust, mis sidus läbi aastakümnete kestva loo üheks tervikuks ning aitas pealtvaatajatel ja näitlejatel jõuda järgmisesse kümnendisse. Publik istus laval ja lava ette toodud toolidel. Nii olid näitlejad publikuga samal tasandil ning etendus viis nad ka mõnel korral publiku keskele.
Kriitik Enn Siimer kirjutab: „Loo arenedes astusid üles kas kõik ühises laulus-tantsus-mängus või siis ühed või teised tegelased. Puru Liisu lapsena, noore kangekaelse tüdrukuna, emana ning lõpuks pimeda lauluemana. Lavastus oli sümpaatne ning elustas kenasti kohalikku ajalugu, kuhu kuulub ka hulk Eesti ärkamisaegseid tuntud kultuuritegelasi, nagu Hain Henno, Ado Reinvald ja Friedrich Saebelmann. Kui Taarka ja külakogukonna vahel valitses enamasti terav vastuolu, siis Puru Liisu oli oma kogukonnas lugupeetud ja austusväärne. Tema kangekaelsus ilmnes suhetes kohaliku saksameelse pastoriga ning see andis lavastusele värvi ja pinget.“ [10]
Oma arvustuses võrdleb Enn Siimer rahvalaulikut Puru Liisut ka Seto lauluema Taarkaga. „Setu lauluema Taarka lugu on tänu Kauksi Ülle näidendile ja filmile üldtuntud. See, kas just iga maakond oma Taarkaga võib uhkeldada, on kaunis kaheldav, kuid Viljandi kihelkonnas niisugune koloriitne ja legendaarne lauluema XIX sajandi teisel poolel oli. Teda hüüti Puru Liisuks ja ta elas Paistu mail. Tema kuulsus levis kaugemalegi ja tema laulude helisalvestised on huvilistele kättesaadavad." [10] Neil kahel naisel oli ju mõnevõrra sarnane elukäik – mõlemad jäid elu lõpuni vallaliseks kuid said ometi emadeks ja elasid pika elu. Luues laule ning värsse jäid mõlemad laulikud elama inimeste meeltesse ja mälestustesse.
Lavastust „Liisu“ mängiti kokku kaheksa korda, aastatel 2014–2015. Etendused toimusid 2014. aasta 1. augustil Paistu rahvamajas (esietendus), 2. augustil Paistu rahvamajas ning 2015. aasta 14. märtsil Abja-Paluoja rahvamajas, 27. märtsil Mustla rahvamajas, 4. märtsil Mõisaküla rahvamajas, 12. aprillil Karksi valla kultuurikeskuses Viljandi- ja Pärnumaa Harrastusteatrite festivalil, 4. juunil Teatriaidas Viljandis (Viljandi Hansapäevade kavas) ja 24. juulil Teatriaidas Viljandis (Viljandi pärimusmuusika festivali kavas).
12. aprillil 2015 sai ajalooline laulumäng “Liisu”, mida esitas Paistu rahvamaja näitering ja lavastaja Andres Linnupuu, Viljandi- ja Pärnumaa Harrastusteatrite festivali peaauhinna. Žüriisse kuulusid Katrin Nielsen, Sirje Raudsik ja Siim Maaten. Festival toimus Karksi Valla Kultuurikeskuses.
Paistu rahvamaja näiteringile, kui aktiivsele rahvateatri viljelejale ja kultuuri hoidjale, anti 9. jaanuaril 2014 Viljandis Sakala keskuses toimunud Pärlipeol üle Viljandimaa Rahvakultuuri auhind 2014.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Loorits, O. (1921). Rahvalaule, mänge ja sõnu Puru Liisult Holstrest (Käsikirjaarhiiv). Eesti Rahvaluule Arhiiv.
- ↑ Geni. (2019, september 14). geni.com. https://www.geni.com/people/Liso-Liisu-Puru/6000000041250560321
- ↑ 3,0 3,1 3,2 Luik, T. (1998). Paistu kihelkond. Paistu Vallavalitsus.
- ↑ Kõiva, O. (1964) Kihnu rahvalaulikutest. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised, vihik 159, lk 4.
- ↑ Neumann, L. (1913). Vanavara, iseäranis rahvaviiside korjamise tähtsusest, lk 56. Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu II Valitud tekste ja pilte, Edurad Laugaste, Tartu 2016. ISBN 978-9949-544-92-9, http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/laugaste/Laugaste1980.pdf
- ↑ Saarlo, L. (2023). Need teised laulikud. Regilaulutraditsiooni vähem aktiivsetest osalistest. Keel ja Kirjandus, 66(6), 575—594. https://doi.org/10.54013/kk786a2
- ↑ Oras, J. (2008). Viie 20. Sajandi naise regilaulumaailm. Arhiivitekstid, kogemused ja mälestused. https://www.ema.edu.ee/vaitekirjad/doktor/Janika_Oras.pdf
- ↑ Paistus mängitakse Puru Liisut. (2014). Sakala.
- ↑ Kauksi, Ü. (2013). Puru Liisu lugu—Mulgi laulumäng. Kuidas see olla võis..
- ↑ 10,0 10,1 Siimer, E. (2014). Kangekaelne Puru Liisu elustab Paistu kandi ajalugu. Sakala, nr. 152. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sakala20140809.2.17.3&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- „Laulan, kuni elan – elan, kuni laulan!“, Lõuna-Mulgimaa, nr. 4, 1 aprill 2015
- „Paistu pidas sünnipäeva“, Üheskoos : Viljandi valla ajaleht, 1. august 2014
- „Kangekaelne Puru Liisu elustab Paistu kandi ajalugu“, Sakala, nr. 152, 9. august 2014
- „Paistus mängitakse Puru Liisut“, Sakala, 1. august 2014
- „Punane paat sai nime pimeda pulmalauliku järgi“, Margus Haav, reporter, 31. mai 2023
- Rahvaluule ja rahvalaulud, regilaul mulgimaal. Liisu Mägi elik Puru Liisu
- „Viljandimaa rahvaluule rohkuse poolest Eestis esimesel kohal“ Sakala (1878-1940), nr. 67, 15. juuni 1936