Purpurtigu

Purpurmantlis keiser Justinianus I ja kaks õukondlast purpursete *tablion*'idega bütsantsi mosaiigil Ravenna San Vitale kirikus

Sõna purpurtigu kasutatakse mitme ogakodalaste sugukonda (Muricidae) kuuluva mere teoliigi kohta, kelle mantliõõne näärme sekreedist saab antiikpurpurit ehk Tüürose purpurit, punakaslillat kuni violetset küüpvärvainet.

Liigid[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooliselt on purpurtigudena tuntud järgmised Vahemeres elavad liigid^[1]:

Bolinus brandaris (varem Murex brandaris)
Hexaplex trunculus
Stramonita haemastoma (ka Purpura haemastoma, Thais haemastoma)

ja Põhja-Atlandis elav liik

Nucella lapillus (varem Purpura lapillus)

Purpurvärvainet saab ka Uue Maailma teoliikidest

Mehhiko lahes elav Drupa aperta (varem Purpura aperta)
Kariibi regioonis ja Peruu vetes elav Plicopurpura patula (varem Purpura patula)

Värv[muuda | muuda lähteteksti]

Ühest teost saab väga vähe värvi tooraineks olevat sekreeti (1200 teost saab 1,4 g)^[1] ja seetõttu on purpurivärv olnud läbi aegade üks kõige kallimaid. Kõikides purpurit tundnud kultuurides on purpuriga värvitud tekstiili kandmine olnud kõrgeima positsiooniga isikute privileeg.

Esimesed purpurivärvi tootjad olid foiniiklased, tekstiilide värvimise monopoli hoidsid enda käes Tüüros ja Siidon^[2]. Kirjalike allikate teatel koguti tigusid suurtesse tõrtesse soolvette ja töödeldi saadust värvi saamiseks uriini ja lubjaga. Tehnoloogia võtsid üle roomlased ja nende kaudu Bütsantsi värvalid. Umbes 9. sajandi paiku läks purpuri valmistamise retsept kaotsi ja tänapäevani on olemas mitu hüpoteesi selle värvi valmistamise tehnoloogia kohta, mida uurijad taas üritavad ka katseliselt kontrollida^[3].