Postnarrativist Philosophy of Historiography

Allikas: Vikipeedia

"Postnarrativist Philosophy of Historiography" ("Postnarrativistlik historiograafiafilosoofia") on Soome ajaloofilosoofi Jouni-Matti Kuukkaneni filosoofiline raamat. See ilmus 2015 Palgrave Macmillani väljaandel.

Kokkuvõte[muuda | muuda lähteteksti]

Sissejuhatus: narrativistlik taipamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ajalooraamat on tekst. Selles on integratiivseid seisukohti või väiteid, mida raamat esitab ja põhjendab. Seda nimetab Kuukkanen narrativistlikuks taipamiseks. Integratiivset üksust nimetavad narrativistid enamasti narratiiviks, oluline on aga see, et raamatutes on mingi sisu sünteesiv entiteet. Narrativistlik taipamine võib tunduda enesestmõistetav, aga seda hakati korralikult analüüsima alles narrativistliku ajalookirjutusfilosoofia tekkega 1970ndate alguses. Põhiprobleem oli see, mis laadi objektid narratiivid on ja mis on nende episteemiline staatus. Millest need koosnevad? Kas kõik raamatu väited annavad narratiivisse panuse? Mis rollis? Kas sünteesiv seisukoht saab olla tõene? Kuidas seisukohtade vahel valida? Siinne raamat tahab niisugustele küsimustele vastata. See tähendab seisukohavõttu ajalookirjutuse staatuse kohta. Narrativistid on võrrelnud ajalookirjutust ilukirjandusega ning samastanud sünteesiva entiteedi kirjandusteosega. Kuukkanen näeb asja teisiti. Leopold von Ranke järgi tuleks ajalookirjutust mõista teadusharuna. Aga narrativistlik taipamine ja tõeväärtuslikkus ei ole ühitatavad. Ajalookirjutus on ratsionaalse praktika vorm. Raymond Martin ("Objectivity and Meaning in Historical Studies: Toward a Post-Analytic View") paneb ette filosoofiliselt kindlaks teha, mis peatab ajaloolise tõlgenduse või vähemalt mis aeglustab seda. Tuleb leida kriteeriumid ajalootõlgenduste järjestamiseks, aktsepteerides, et ükski neist pole absoluutselt õige, kuid jäädes selle juurde, et pole ka nii, et kõik kõlbab.

Selle raamatu saaks paigutada "objektivismi" ja "relativismi" vahele. "Objektivism" väidab, et narratiivid mineviku kohta annab minevik objektiivselt ette; "relativism" väidab, et hinnangu andmine on alati suhteline, nii et see õõnestab iga ajalooväite episteemilist autoriteeti. Raamat püüab ka lahendada Frank Ankersmiti (Narrative Logic: A Semantic Analysis of the Historian's Language) tõlkeprobleemi: kuidas tõlkida minevikku või mineviku jälgi historiograafiliseks narratiiviks. Kuukkaneni järgi pole algoritmi, mis annaks tulemuseks ainuõige minevikukirjelduse, kuid leiab, et on olemas rusikareeglid ja lõdvemad kriteeriumid, mis näitavad teed narratiivi loomisel ja võimaldavad alternatiivseid tõlgendusi tunnetuslike kvaliteetide järgi järjestada. Raamat püüab näidata, kuidas asendada absoluutsed tõeväärtuslikud standardid tunnetuslikult autoriteetse ratsionaalse hinnanguga, eeldamata absoluutselt õigeid tõlgendusi.

Nancy Partner ("Foundations: Theoretical Framework for Knowledge of the Past") eristab traditsioonilist ajaloofilosoofiat ja ajalooteooriat. Esimene püüab näha mastaapsete pikaajaliste muutuste kuju ja suunda ning eeldab ajalugu kui entiteeti, mitte ei uuri seda. Teine keskendub ajaloole endale, küsides, mis liiki representatsioone pakutakse tõese infona mineviku kohta ning kuidas töötavad kirjeldamine ja toimingud, mis loovad arusaadavaid keelelisi struktuure sündmuste kohta ajas. Partner mõistab ajaloofilosoofia all spekulatiivset ajaloofilosoofiat, jättes kõrvale analüütilise ajaloofilosoofia. Kuigi analüütiline ajaloofilosoofia huvitus sarnastest küsimustest nagu Partneri ajalooteooria, ei püütud selles luua teooriat, vaid analüüsiti mõisteid. Aviezer Tucker on ette pannud loobuda kriitilise ehk analüütilise ajaloofilosoofia ja sisulise ehk spekulatiivse ajaloofilosoofia vastandamisest. Uurimisaineid on küll kasulik eristada, uurimisstiile aga palju vähem. Kaks keskset uurimisvaldkonda on ajaloofilosoofia ja ajalookirjutusfilosoofia. Siinne raamat kuulub eelkõige ajalookirjutusfilosoofiasse, niivõrd kui see on teadusfilosoofia haru.

Raamatus Our Knowledge of the Past: A Philosophy of Historiography seab Aviezer Tucker küsimärgi alla keskendumise narrativistlikule ajalookirjutusfilosoofiale. Ta toetub Leon Goldsteini (Historical Knowing) eristusele ajalookirjutuse pealisehituse (uurimuse lõpptulemus tavaliselt narratiivina) ja infrastruktuuri (nähtamatu tegelemine tõenditega ja muu uurimistegevus) vahel. Ta kritiseerib narrativiste selle eest, et nad rõhutavad lõpptulemust nagu loogiline positivism ja loogiline empirism, enne kui ajaloolised teadusfilosoofid muutsid teadusfilosoofia. Et lõpptulemus ei peegelda tegelikku uurimist, siis ta ei saa Tuckeri meelest peegeldada ajalookirjutuslikku uurimist ega olla juhatuseks ajalookirjutuse epistemoloogia juurde. Kuukkaneni meelest ei ole pealisehituse ja infrastruktuuri eristus tugeval pinnal, sest esitus on osa õigustusest, mistõttu ajalookirjutuse epistemoloogia peab seda uurima. Pealegi nõuaks tegeliku uurimise uurimine ajalookirjutuse empiirilist uurimist, nagu on viimasel ajal tehtud teaduse uuringute ja teadusajaloo raames. Tucker aga rekonstrueerib ratsionaalselt, mis võiks ajalookirjutuslik mõtlemine olla. Peale selle, epistemoloogiline hindamine eeldab seisukohta selle kohta, mis on ajalookirjutuse põhiline tunnetuslik saadus ja mis on selle episteemiline staatus. See ei ole mingi üksik tõenduslik järeldamine, vaid midagi sünteesivamat.

Narratiivi mõiste ja keskendumine narratiivile kui analüüsi objektile levisid ja ilmusid suuresti tänu teoretiseerimisele narratiivi rolli üle ilukirjanduses ja ajalookirjutuses 1970ndatel. Narrativism on üks valdavaid lähenemisi tänapäeva ajaloo- ja ajalookirjutusteoorias. Heterogeenne narrativism on saanud humanitaarteadustes peaaegu globaalseks (Matti Hyvärinen, "Towards a Conceptual History of Narrative").

Kuukkaneni arvates oleksid narrativistid pidanud representatsionismist loobuma. Kui nad juba ütlesid, et narratiivid ei saa peegeldada ajaloolist reaalsust ega osutada vastavatele entiteetidele minevikus, oleks olnud parem loobuda mõttest, et narratiivid üldse midagi representeerivad. Representatsionism nõuab, et leiutataks abstraktsed objektid, millele ajaloolaste sünteesivad representatsioonid osutavad, ja see teeb asja filosoofiliselt tarbetult keeruliseks.

Viljakam on näha ajalookirjutust arutlustena teeside ja vaatekohtade kaitseks ning ajalookirjutuse saadusi keeruliste informaalsete argumentidena kui narratiividena.

Ajalooraamatuid ei ole mõistlik pidada jagamatuteks tervikuteks. Pole tõsi, et tekste ei saa analüüsida väiksemateks elementideks, kaotamata kõige väärtuslikumat panust teadmisesse. On võimalik ja mõistlik lahutada keskse teesi tähendus tõenditest selle kasuks. Narrativistid on väitnud, et ajalooteoseid ei saa hinnata episteemiliselt, vaid ainult moraalselt ja esteetiliselt. Kuukkanen püüab näidata tunnetusliku hindamise võimalikkust.

Ajalookirjutusfilosoofid ei peaks püüdma taandada ajalookirjutuse keelt lihtsatele väljenditele, nii nagu loogiline positivism püüdis teha loodusteaduse teoreetilise keelega. Selleasemel tuleks püüda luua teooriat kolligatoorsete väljendite hindamiseks.

2 Analüütiliselt ajaloofilosoofialt narrativismile[muuda | muuda lähteteksti]

Pool sajandit tagasi domineeris ajalookirjutusfilosoofias analüütiline ajaloofilosoofia. Kuigi Maurice Mandelbaumi traktaat The Problem of Historical Knowledge: An Answer to Relativism ilmus juba 1938, sai analüütiline ajaloofilosoofia alguse Carl Hempeli artiklist "The Function of General Laws in History" (1942). Hempel oli loogiline empirist, kes sõnastas katva seaduse mudeli teadusliku seletuse kohta. Hempel ütleb, et ajalugu ei kasuta üldisi seadusi, sest ta uurib üksiknähtusi, ja sellepärast ta ei tundu olevat (loodus)teadus. Seda on raske teaduseks muuta. Ometi on üldistel seadustel ajaloos samasugune funktsioon nagu loodusteadustes. Mandelbaum ja Hempel kaitsesid seisukohta, et ajalookirjutuses võib leida samalaadset seletust nagu loodusteaduses. Robin George Collingwoodi filosoofiast mõjutatud autorid, näiteks William Dray, väitsid, et ajalookirjutuses kasutatakse inimlikku või ajaloolist mõistmist või muid spetsiifilisi mõistmisviise. Analüütilist ajaloofilosoofiat tehti loogilise empirismi varjus ning vaidlus keskendus teaduste ühtsusele, arutati seletust, põhjuslikkust ja mõistmist. Lisaks analüütilist filosoofiat üldiselt iseloomustavatele joontele on iseloomulik see, et ei tuntud huvi selle vastu, kuidas ajalugu kirjutatakse. Ei uuritud tekste ja nende struktuuri, teadmise esitust. Neid huvitasid implitsiitsed seletusmustrid, nagu katva seaduse mudel ja mõistuspärase tegevuse teooria (William Dray, "The Historical Explanation of Actions Reconsidered"), mistõttu piirduti üksikväidetega või väga lühikeste lõikudega. Seevastu narrativism keskendub ajaloo kirjutamisele ja tekstile kui selle saadusele. Ka narrativistid saavad üleminekust narrativismile nii aru, kuigi Frank Ankersmit ("The Dilemma of Contemporary Anglo–Saxon Philosophy of History") vastandab huvi ajaloouurimise filosoofiliste probleemide vastu huvile narratiivse ajalookirjutamise vastu. Esimene on huvi selliste küsimuste vastu, mis on ajaloofakt, kuidas saab fakte seletada ja kuidas väärtused mõjutavad ajaloofaktide seletusi; narratiivifilosoofia uurib, kuidas ajaloolased sünteesivad faktid tervikuks (Ankersmit, Narrative Logic: A Semantic Analysis of the Historian's Language). Mõnesid analüütilisi ajaloofilosoofe siiski huvitasid ajaloo narratiivsed aspektid. (Jonathan Gorman ("Philosophical Fascination with Whole Historical Texts") kritiseeris uskumust, et ajaloouurimist peab tingimata väljendama üksikväidetes. Ta ei leia ka, et ajalookirjutamine on lihtsalt üksikfaktide panemine narratiivsesse järjestusse. Ajalooandmetele lähenetakse mingi tõlgendava teooriaga ning ajaloo uurimine ja ajaloo kirjutamine, on ühe mõttetegevuse osad. Üksikväidete ja terviktekstide vahekorda tuleb uurida sõltumatult küsimustest ajaloo uurimise ja kirjutamise kohta.) Nad ennetasid paljusid narrativistide teemasid ja väiteid.

Varajased narrativistid[muuda | muuda lähteteksti]

Arthur Danto, W. B. Gallie, Louis Mink ja Morton White leidsid, et narratiivsus on ajalookirjutusele iseloomulik ja eristab seda teadusest. Seda eitasid Maurice Mandelbaum ja Behan McCullagh.

Arthur Danto ("Narrative Sentences") järgi on narratiivsed laused ajalooteadmise üks iseloomustav tunnus. Need osutavad vähemalt kahele eriaegsele sündmusele, kuigi need käivad ainult varasema sündmuse kohta, näiteks "Kolmekümneaastane sõda algas 1618." Ajalooteadmise narratiivse kuju tõttu ei saa ajalooesitusi panna vastama minevikule. Sündmuse täielik kirjeldus sisaldab lauseid, mis kokku väidavad kõike, mis selles toimus. Täieliku kirjelduse ja sündmuse vahel on isomorfism. Ideaalne kroonik teab kõike, mis toimub, sealhulgas inimeste vaimu hetkel, mil see toimub, ning saab kõik kirja panna nii, nagu see toimus. Sündmusel on kirjeldusi, mille all ei saa selle tunnistajaks olla, nii et ideaalne kroonik jätab need välja. Need sisaldavad osutamist tulevikule või muud hilisemat tähtsust (näiteks üks teadlane ennetab teist). Ajaloolased kasutavad narratiivseid kirjeldusi, mis seostavad sündmustega tagasivaates väärtustusi ja tähendusi, mis pole sündmuste osa. Iga sündmust saab paigutada erinevate krjelduste alla ja vaadata mõne hilisema sündmuse nurga alt. Et seda arvestada, peaks ideaalne kroonik teadma tuleviku sündmusi ja tuleviku ajaloolaste vaimu. Ajaloo seletusi ei saa lihtsasti taandada minevikule, ajaloo tõlgendamises on vältimatu subjektiivsus.