Péter Esterházy
Péter Esterházy (14. aprill 1950 Budapest – 14. juuli 2016 Budapest) oli ungari kirjanik. Ta on ungari postmodernse romaanikirjanduse silmapaistvamaid esindajaid.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Péter Esterházy sündis Mátyás Esterházy de Galántha (1919–1998) (1947. aastani krahv Esterházy) ja Magdolna Mányoki (1916–1980) esimese pojana. Tema vanaisa, krahv Móric Esterházy, oli lühikest aega Ungari peaminister. Tal oli kolm nooremat venda, kellest Márton Esterházy oli Ungari koondises mänginud jalgpallur.
Esterházy oli hariduselt matemaatik. Ta lõpetas 1974. aastal Budapestis Loránd Eötvösi Ülikooli.[1] Ta alustas kirjutamist 1970. aastatel. Edu saavutas ta 1979. aastal ilmunud teosega ”Tootmisromaan” ("Termelési-regény"), millest on saanud ungari uuema proosa üks põhitekste.[2]
Tema rahvusvaheliselt tuntuim teos on 2000. aastal ilmunud oma suguvõsast rääkiv perekonnaromaan "Harmonia Caelestis". See koosneb kahest raamatust, millest esimese ("Nummerdatud laused Esterházyde perekonna elust" ("Számozott mondatok az Esterházy család életéből")) laused on vastandatud teise raamatu pihtimustega ("Esterházy perekonna pihtimused" ("Egy Esterházy család vallomásai")).[2]
Esterházy suri 2016. aastal kõhunäärmevähki. Ta on maetud Gannas oma perekonna mausoleumi.
Ta abikaasa oli Gitta Reén. Neil oli neli last.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Milán Füsti auhind (1983)
- Attila Józsefi auhind (1986)
- Vilenica kirjandusauhind (1988)
- Kossuthi auhind (1996)
- Ungari kirjandusauhind (2001)
- Sándor Márai auhind (2001)
- Herderi auhind (2002)
- Pro Europa auhind (2004)
Eesti keeles ilmunud teosed[muuda | muuda lähteteksti]
- "Hrabali raamat" ("Hrabal könyve", tõlkinud Lauri Eesmaa). Loomingu Raamatukogu 18–20, 2017
- "Teekond karistusala sügavusse" ("Utazás a tizenhatos mélyére", tõlkinud Lauri Eesmaa). Koobakene, 2018.
- "Südame abiverbid" ("A szív segédigéi", tõlkinud Lauri Eesmaa). Iselugu, 2020.
- "Sõnade imelisest elust. Kolm loengut keelest ja kirjandusest" (koostanud ja ungari keelest tõlkinud Lauri Eesmaa). Loomingu Raamatukogu 36, 2020.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ https://pim.hu/hu/dia/dia-tagjai/esterhazy-peter
- ↑ 2,0 2,1 Ivar Sinimets. Ungari kirjandus mitteungarlastele. Tallinn, Ungari Instituut, 2014