Oskar Martin
Oskar Martin (30. detsember 1897 Riisipere vald, Harjumaa – 19. aprill 1960 Kingston, Ontario, Kanada) oli eesti tehnikateadlane.
Õppis Haapsalus ja Petrogradi gümnaasiumis.
1917. aastal lõpetas Tallinna Nikolai Gümnaasiumi. Aastatel 1917–1918 ja 1920–1922 õppis Tartu Ülikoolis keemiat. Oli korp! Fraternitas Estica liige.[1] 1918–1920 võttis osa vabadussõjast.
Aastatel 1923–1930 õppis Danzigi Tehnikaülikoolis, kus omandas ehitusinseneri kutse. Aastatel 1930–1935 jätkas samas ülikoolis teedeehituse instituudi assistendina. 1935. aastal kaitses Danzigi Tehnikaülikoolis doktorikraadi väitekirjaga "Über Untersuchungen und Messung der Bindekraft bituminöser Stoffe".
1935. aastal valis Tartu Ülikooli nõukogu ta tehnikaosakonna teede õppetooli juhatajaks, 1936. aastal Tallinna Tehnikaülikooli erakorraliseks professoriks.[2] Aastatel 1936–1944 töötas TTÜ teedeehituse professori ja teedelabori juhatajana, 1938–1944 oli ka ehitus- ja mehaanikateaduskonna dekaan. Tehnikaülikoolis töötades pani ta aluse autoteede uurimissuunale, spetsialiseerudes bituumenite uurimisele.[3]
1944 sügisel põgenes ta koos perega Rootsi. Aastatel 1945–1951 töötas Stockholmis Riigi Teedeinstituudis. 1951. aastal siirdus Kanadasse. Aastatel 1951–1960 oli ta Queen's University teedeehituse ja aluspõhjamehaanika professor ja ehitusmaterjalide katsekoja juhataja. Ta oli tunnustatud asfaltkiirteede ehituse spetsialist-eriteadlane.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Album Academicum Universitatis Tartuensis 1918–1944
- ↑ Prof. Oskar Martin in memoriam. Vaba Eestlane – Free Estonian, 30. aprill 1960
- ↑ "Tallinna Tehnikaülikooli raamatukogu. Oskar Martin 100". Originaali arhiivikoopia seisuga 1. juuli 2007. Vaadatud 4. jaanuaril 2021.