Olga Terri
Olga Terri (10. detsember 1916 Peterburi kubermang, Oudova maakond – 19. jaanuar 2011) oli eesti maalikunstnik.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Olga Terri sündis Peterburi kubermangus Oudova maakonnas taluniku perekonnas. 1918. aastal tuli perekond Eestisse. Tõuke kunstiga tegelemiseks sai Terri oma onult, isetegevuslikult maalijalt ja iseõppijalt Richard Lättilt, kes Lõuna-Aafrikasse emigreerununa tegeles seal liiliate aretamisega.[1]
Aastatel 1930–1936 õppis ta Riigi Kunsttööstuskoolis Günther Reindorffi käe all ning lõpetas selle graafika erialal. Pärast kooli lõpetamist töötas H. Malmi reklaamibüroos, võttes 1938. aastast osa näitustest — akvarellide ja monotüüpiatega.[1] Terri alustas maaliõpingud vabakuulajana Eerik Haameri ateljees 1943. aasta talvest 1944. aasta 9. märtsini.[1] Mõjutanud on teda ka Johannes Greenbergi looming.[2] 1940. aastate maaliloomingus jõudis Terri peaaegu monokroomiani — nagu varem monotüüpiates. Kunstniku enda sõnutsi oli see tingitud asjaolust, et värve oli vähe saada. Olid kasutada must, valge, krapplakk, ultramariinsinine, ookrid, umbra. Ei ühtki rohelist ega kollast. Kollast segati ise värvimullast ja linaõlist. Maaliti vineerile, juhuslikele käterätiku- või kotiriidetükkidele. Oma 1940. aastate tööd julges kunstnik välja panna alles 1966. aasta isikunäitusel Kunstimuuseumis.[1]
Maaliõpingute ajal töötas Terri aktsiaseltsis Ephang (hilisem Tallinna Farmaatsiatehas) ning aastail 1950–1969 Tallinna Kunstitoodete Kombinaadis kujundustööde ateljees tarbegraafikuna ja kujunduskunstnikuna.[1]
Aastast 1945 oli ta Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu liikmekandidaat, kuid 1950. aastal arvati nimekirjast välja suhtlemise eest Johannes Greenbergiga.[1] Liikmeks sai taas 1956. aastal. Esimene suur isikunäitus toimus Tallinna Riiklikus Kunstimuuseumis (praegune Eesti Kunstimuuseum) 1966. aastal, millele järgnes mitmeid Tallinnas ja Tartus. [2]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Terri 1940. aastate teise poole ja 1950. aastate alguse looming annab tolle aja kohta küllaltki erandliku otsekohesuse ja ekspressiivsusega edasi ajastu hirme ja ängi. 1950. aastate teisel poolel hakkas Terri maalikäsitlus uuenema; napp, valusalt tundlik pintslilöök asendus teravama, energilisemaga, seni tagasihoitud koloriit asendus külmade siniroheliste ja punaste toonide jõulisema vastandusega.
1960.–1970. aastatel paistis Terri silma ebakonventsionaalse, üldinimliku probleemiasetusega figuraalkompositsioonide ning iseäranis portreedega. Selles žanris iseloomustab teda eelkõige modelli mõtte-ja tundeintensiivsuse esiletoomine; tema portreed loomeinimestest moodustavad tervikliku, ajastu vaimset atmosfääri edastava galerii. Neid on huvitavalt analüüsinud kunstiteadlane Ene Lamp.[2] Terri portreed mahuvad enamasti klassikalisse skeemi: poolfiguur puhtmaalilisel taustal, mille puhul kõik, mis vaja, ütleb inimesest nägu. Tõsi, tema loomingus ei puudu sümboolselt mõjuvad portreekompositsioonid ("Noor luuletaja", 1967, "Aken", 1975), portreed, milles kujutatava karakteriseerimisel kõnelevad kaasa taust, figuuri hoiak, käed, riietus (Villem Raami portree, 1962, "Tallinna ehitajad", 1963, Anu Kaalu portree, 1975). Ent niisuguste lahenduste poole näib kunstnik pöörduvat vaid siis, kui modelli isiksus seda tingib, kui ainuüksi näost mitte kuidagi ei piisa. Seejuures on ta iseloomustavate detailide sissetoomisel nii lakooniline kui võimalik.[3]
1960. aastate lõpus riivas Territ abstraktse kunsti laine, millega tõusis maalilise teostuse osa teose kunstilises mõjus. Kuid ka abstraktsusse kaldudes lõi ta loetava tähendusega sümbolkujundeid.
Ühtaegu hakkas Territ köitma loodus, põuase Lõuna-Aafrika kirkad värvid. Omaste juurde Kaplinna tehtud reiside ajendusel valmis tal rida tollases eesti kunstis eksootiliselt mõjuvaid maastikke. Need sundisid kunstnikku uue pilguga nägema kodust, põhjamaist loodust, mille sügavrohelisi tihnikuid ja tuules hällivaid roostikke ta poetiseeris sumedas, hajuvpehmes laadis, mis talle 1960. aastate lõpust omaseks sai. Suurejooneliseks hümniks Eestimaale kujunes nelikmaal „Puud: kask, lepp, kuusk, haab” (1984).[2]
Terri loomingut on näituste ja väljaannete kaudu propageerinud kunstikoguja Mart Lepp.[2]
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1977 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1983 Konrad Mäe preemia
- 1995 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 2005 Kristjan Raua preemia (pikaajaline särav loominguline tegevus ja isikunäitus Eesti Rahva Muuseumis)
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Suri kunstnik Olga Terri, Postimees, 20. jaanuar 2011
- Kadi Alatalu, Maalikunstnik Olga Terri graafikast ilmus kogumik, ERR.ee, 10. detsember 2009
- Ene Lamp, Olga Terri maastikud - Sirp ja Vasar, nr. 22, 30 mai 1986
- Eero Epner, Maal võimaldab kõike - Sirp, nr. 46, 5 detsember 2003