Norra eksiilvalitsus

Norra asukohakaart

Norra eksiilvalitsus oli Norra okupeerimise järel Saksa vägede poolt Teise maailmasõja ajal moodustatud Norra valitsus eksiilis – Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis.

Norra kuningas Haakon VII

Norra Teises maailmasõjas

 Pikemalt artiklis Norra Teises maailmasõjas

Norra Kuningriik iseseisvus 1905. aastal, kuid tema vähese strateegilise tähtsuse tõttu ei haaratud Norrat Esimesse maailmasõtta. Lühike iseseisvusaeg ning vähene strateegiline tähtsus tähendas seda, et Norral puudus kogemus ja ka vajadus tegeleda aktiivse välispoliitikaga. Ajades Skandinaavia maadele omast neutraliteedipoliitikat ja toetudes Suurbritanniale kui de facto toetajale, seostus Norra välispoliitika pigem kaubanduslepingute sõlmimise ja mõningase kaitsepoliitika küsimustega. Neutraliteedipoliitika tõttu ei püüeldud Norras ka sõjaliste vägede suurendamise poole. See jättis Norra Teise maailmasõja alguses sõjaliselt võrdlemisi kaitsetuks, mida mõjutas seegi, et Norra geograafilis-strateegiline positsioon oli muutunud varasemast olulisemaks. Norra strateegilise asukoha tõttu otsustas Saksamaa Norra okupeerida. Saksamaa nõudmisele alluda okupatsioonivõimudele 9. aprillil 1940 vastas Norra valitsus, eesotsas kuningas Haakon VII-ga „EI”. Sellega valis Norra, olles ise eksiilis, sõja jätkamise Saksamaaga, mis kestis kuni Saksamaa kapitulatsioonini 8. mail 1945.

Norra eksiilvalitsuse ülesanded ja töövõimalused

7. juuni 1940 proklamatsioonis edastas Norra kuningas ja valitsus oma rahvale teate: „Norra kuningas ja Norra valitsus on praegusel võitluse ajal Norra rahva rahvuslike vajaduste vabad esindajad, hoides, nii kaua kui võimalik, elus Norra riigi iseseisvust ja kasutades kõiki õigusi, mis on omased vabale riigile. Kuninga ja valitsuse ülesandeks on kaitsta riigi ja rahva poliitilisi huve, et me võidutunnil saaksime uhkelt välja astuda ja oma rahvusliku vabaduse maksma panna” (UK INNST 1947: 15).

Siit järelduvad valitsuse peamised ülesanded eksiilis: Norra iseseisvuse säilitamine, sõja jätkamine liitlastega Saksamaa vastu, koostöö Norra vastupanuliikumistega ja toimiva infrastruktuuri loomine eksiilis. Need neli ülesannet kajastuvad Uurimiskomisjoni aruandes järgmises prioriteetsuses (1947: 16–18):

1. Tunnustuse saamine, liitlastega koostöösuhete loomine ja hoidmine ning eksiilvalitsuse õigusjärgsuse kindlustamine, mida käsitlesime eelmises peatükis. Norra eksiilvalitsuse peakorter oli 10. juunist 1940 kuni 31. maini 1945 Londonis, mis suurendas Suurbritannia olulisust Norra välispoliitikas. Norra liitlasriigid ei kahelnud Norra eksiilvalitsuse legitiimsuses ning Norra valitsust Londonis tunnustati Norra kuningriigi de iure valitsusena. Nõukogude Liit, kes loobus tunnustamisest 9. mail 1941 “Norra suveräänsuse kaotamise” tõttu, tunnustas taas Norra eksiilvalitsust 20. juulil 1941. (Talmon 1998: 293) Siit nähtub, kui subjektiivne võib olla ühe või teise riigi tunnustamine, sõltudes paljuski riikide huvidest, varasematest suhetest ning maailmapoliitilistest positsioonidest.
2. Osalemine liitlaste sõjategevuses Saksamaa vastu, mis oli vajalik kahel põhjusel. Esiteks selleks, et võita vaenlane (Saksamaa), ja teiseks, et vabastada Norra. Norra kui väike riik ei saanud lubada isoleeritud võitlust. Liitlaste sõjategevuses osalemiseks tuli Norra valitsusel moodustada norralastest koosnev sõjavägi, laevastik ja õhujõud ning saada eksiilvalitsuse kasutusse Norra kaubalaevastik. Norra vabastuse kindlustamiseks pidi valitsus liitlastega lepingud sõlmima, mis kinnitaks Norra sõjas osalemist ja kindlustaks Norra vabastamise tähtsust ka liitlaste hulgas. 28. mail 1941 allkirjastasid Norra ja Suurbritannia valitsused lepingu, mille järgi lubati Norra vägedel Suurbritanniasse asuda ja millega kinnitati ka ühtset soovi saavutada sõjas võit Saksamaa üle ning taastada Norra iseseisvus. (Riste 1995b: 249) See oli esimene sõjaaegne leping Norra ja teise riigi vahel ja sai olla legitiimne vaid tänu Suurbritannia poolse Norra eksiilvalitsuse tunnustamise tõttu.

Olulisim Norra panus liitlaste sõjategevusse oli kaubalaevastik 4 miljoni brutotonniga. Kaubalaevastik oli Norrale väärtuslik kahel moel:

1. See oli Norra majandusliku iseseisvuse staatuse aluseks.
2. See oli otsustava tähtsusega Norra üldises ja poliitilises positsioonis liitlaste seas. (Riste 1995b: 26) Eksiilvalitsusel on õigus kasutada oma rahva omanduses ja riigi lipu all sõitvaid kaubalaevu, mida Norra ka vastavalt 18. mai 1940 dekreediga tegi. (Talmon 1998: 234–235) Riste leiab, et aktiivselt võitleva koostööpartnerina sai Norra täita proklamatsioonis toodud ülesandeid. Norra vabastamine oli võimalik ainult liitlastega koos sõjalist tegevust organiseerides (1995b: 25–26).

Sarnaselt Talmoni väitega, et eksiilvalitsuse legitiimsus sõltub riigi rahva tunnustusest, pidas seda oluliseks ka Norra eksiilvalitsus. Suhtlemine kojujäänud rahvaga oli keeruline eelkõige seetõttu, et rahvas tundis ennast mahajäetuna ja seega võis sõja jätkamine tunduda „piinade pikendamisena”. Nii ei suhtunud norralased kohe Norra-Suurbritannia koostöösse positiivselt, sest oldi pettunud Suurbritannia võimetuses hoida Norra territooriumi vabana. (Derry 1973: 382) Ilma oma rahva toetuseta ei saanud riik aga toimida. Norralaste usalduse taastamine oli Norra eksiilvalitsusele äärmiselt oluline, kuna sooviti, et rahvas osaleks Norra vabastamises ja sõjajärgses riigi ülesehituses. Samas pidi valitsus aga võimu ja juhtimise enda käes hoidma, mida territooriumist eemal olles oli keeruline teha. Valitsus püüdis saavutada kontrolli erinevate sõjaliste operatsioonide üle Norra territooriumil ja hoida oma rahvaga kontakti. Kontakti saamiseks edastati Londonist raadiosaateid ning 18. veebruaril 1941 loodi Kuningliku Norra Valitsuse Informatsioonikontor, mis andis välja ajalehte Norsk Tidend ning tegeles ka muude propagandistlike väljaannetega, olles vastukaaluks Saksamaa propagandale. (UK INNST 1947: 145)

1. Valitsuse ülesandeks oli üles ehitada ametlik administratsioon välismaal ja hoolitseda välismaale põgenenud norralaste eest. Norra esindused ja konsulaadid neutraalsetes- ja liitlasriikides olid puutumata jäänud, mistõttu sai valitsus alustada tegevust töötavas infrastruktuuris. Üks suuremaid probleeme oli see, kuidas saada inimesi nii sõjaväkke, kaubalaevastikku, kui ka valitsusse. (Riste 1995b: 27). Et tagada nendes üksustes toimet, siis oli vaja rohkem inimressurssi. Sellest tulenevalt kohustas 12. juulil 1940 ja 12. detsembril 1941 välja antud valitsuse dekreedi kohaselt norralasi välismaal registreeruma ning mille alusel alustati nende sundvärbamisega nendesse üksustesse. (Talmon 1998: 233)

Muuhulgas võib märkida, et enamik inimesi, kes valitsusele Londonisse järgnesid, olid Norra Tööerakonnast (Det Norske Arbeiderparti), Vasakparteist (Venstre), Paremparteist (Høyre) ja Talurahvaparteist (Bonderpartiet). Peaministriks oli Johan Nygaarsvold, kaitseministriks oli Birger Ljungberg (1939–1941, osaliselt 1942) ja hiljem Oscar Torp (1942–1945), välisministriks oli 19. novembrini 1940 Halvdan Koht, seejärel kuni 1945. aastani Trygve Lie. Sõja alguses loodi juurde nõuandvate ministrite positsioon. Kaks neist, Johan Ludwig Mowinckel (Vasakpartei, nõuandev minister) ja Anders Frihagen (Norra Tööerakond, kaubandusminister), resideerisid Rootsis, et aidata sealset norralaste vastupanu juhtida. (UK INNST 1947: 19)

Norra eksiilvalitsuse ülesannete püstitamises ilmnevad eelmises peatükis välja toodud eksiilvalitsuste teooria sarnased lähtekohad. Norra eksiilvalitsuse dekreet 1940. aastast kaubalaevastiku enda käsutusse võtmise kohta, Suurbritanniaga sõlmitud koostööleping 1941. aastal ja ka rahva sundvärbamise dekreedid aastatel 1940 ja 1941 näitavad, et valitsus sai oma kohustusi õiguspäraselt täita. Omades teatud majanduslikku iseseisvust, sai valitsus näiteks jätkata ka oma võlgade tasumist ja ajada majanduskoostööd, mis kõik tõstsid valitsuse positsiooni. Kõike eelnevat sai eksiilvalitsus teostada tänu liitlaste Norra eksiilvalitsuse legitiimsuse tunnustamisele. Järgmistes peatükkides analüüsitakse Norra eksiilvalitsuse ülesannete täitmist läbi suhete Suurbritannia, Norra vastupanuliikumisorganisatsioonidega ning riigi vabastamise läbi.

Norra eksiilvalitsuse välispoliitika

Eksiilis olemine tõi Norra valitsuse jaoks kaasa uue ja ootamatu situatsiooni. Norra viimase 35 aasta välispoliitika oli Riste sõnul põhimõtteliselt olematu. Olles ise väikeriik, kes välispoliitikas oli lähtunud majandusest ja kaitsepositsioonist, polnud Norral kohe nähtavaid vahendeid, millega mõjutada liitlaste suhtumist Norra poliitilistesse huvidesse. Norra eksiilvalitsus pidi oma eesmärgi saavutamiseks muutma taolist isolatsionistlikku lähenemist välispoliitikale ja loobuma neutraliteedipoliitikast. (Riste 1995a: 42)

Norra eksiilvalitsuse tegutsemisvõimaluste seisukohast vaadatuna olid olulisemad tema suhted koduste vastupanuliikumisorganisatsioonide ja Suurbritanniaga. Nõukogude Liidu, Ameerika Ühendriikide ja Rootsi Kuningriigiga olid suhted pigem marginaalsed, mitte tervet sõda läbivad. Eesmärgist tulenevalt ei analüüsita Norra suhteid kolme eelmainitud riigiga detailsemalt. Seda käsitletakse vaid konkreetsete teemade juures, kus nende panus oli olulisem. Seega käsitletakse Norra eksiilvalitsuse tegevuse edukuse analüüsimiseks vaid Norra ja Suurbritannia omavahelisi suhteid.

Mõjud välispoliitikale

Norra välispoliitika suunda mõjutas oluliselt kahe sõjaaegse Norra välisministri tegevus. Välisminister Halvdan Koht lähtus suhetes teiste riikidega neutraliteedipoliitikast ja oma reaalpoliitilisest vaatenurgast. Koht leidis, et Norra peab hoidma nö kahe suurriigi, Suurbritannia ja Nõukogude Liiduga, häid suhteid, sest sõja võitja ei olnud veel päris selge. Lepingute sõlmimine ning koostöö tegemiseks partnerite valimine oli seega Kohti arvates ebavajalik ja Norra jaoks pigem kahjulik. Norra välispoliitika suund muutus selgelt Suurbritanniat soosivaks kui Trygve Lie nimetati välisministriks, minetades neutraliteedipoliitika. Uue välisministri ametisse astudes hakati sõlmima ka konkreetseid lepinguid (olulisim oli juba varem mainitud 28. mai 1941 Norra-Suurbritannia koostööleping), mida Kohti juhtimisel oli välditud. Välisminister Lie suunda toetasid ka Londoni valitsusega koostööd tegevad Norra intellektuaalid. Nende sõnul on sõda demokraatia ideoloogiline heitlus fašistliku diktaatorluse vastu, mille tulemus otsustatakse Euroopa rahvaste ülestõusus rõhujate vastu. Ideoloogilises võitluses nägid nad eksiilvalitsuste osa kui olulist moraalset ressurssi liitlaste jaoks. Nad leidsid ka, et Norra eksiilvalitsus peaks tegema võimalikult palju koostööd Briti liitlasega, samas jäädes teenima Norra enda huve. (Riste 1995a: 42)

Suurbritannia ja Norra

Kahe riigi, Suurbritannia ja Norra suhteid mõjutasid Teise maailmasõja alguses neli aspekti:

1. Ajalooline Suurbritannia de facto Norra julgeoleku tagajana, mis tähendas, et Norra eeldas, et vajadusel astub Suurbritannia Norra kaitseks välja.
2. Norra ja Suurbritannia vaheliste suhete halvenemine seoses Talvesõjaga, kui Norra ei andnud lääneliitlastele luba oma vägedega läbida Norra territooriumi, et minna Soomele sõjas Nõukogude Liidule appi. Norra loobus Suurbritannia ja Prantsusmaa poolsest kaitselepingust, mis oleks Saksa okupatsiooni korral taganud Norrale nende riikide kaitse.
3. Suhteid rikkus ka Suurbritannia soov mineerida Norra rannikuäärt, takistamaks sakslaste rauatransporti Narvikist, Põhja-Norras. Merekoridori puutumatust austades andis Suurbritannia võimaluse kogu sealse Saksamaa kaubaliikluse jätkamiseks neutraliteedi kattevarjus. (Churchill 1950: 427)
4. Norra rahva ja Valitsuse pettumus Suurbritannia, Prantsusmaa ja Poola vägede võimetuses aidata sakslasi Norras tagasi lüüa ja liitlaste vägede lahkumine Norra territooriumilt kohe, kui ilmes nende vajadus osaleda lahingus Mandri-Euroopas. See näitas Norra vähest prioriteetsust maailmapoliitikas ja vajadust Norra välispoliitika seniseid suundi redigeerida. Suurbritannia peaminister Teises maailmasõjas, Winston Churchill märgib, et liitlasi ei saa Norra territooriumi suveräänsuse kaotuses süüdistada, kuna Norra ei lubanud liitlastel varakult appi tulla. (1950: 480)

Nagu öeldud, leidis Norra eksiilvalitsus Norra okupatsiooni alguses, et isegi ilma kokkuleppeta määratakse rahu tingimused riikide huvide ja võimuolukorra järgi maailmas: kui Suurbritannia võidab, siis vabastatakse Norra territoorium, vastasel juhul ei oma tähtsust ka Suurbritanniaga sõlmitud erinevad kokkulepped. Põhja-Norrat silmas pidades kardeti Nõukogude Liidu huve tolles piirkonnas, mille aga välisminister Koht välistas, seletades seda Nõukogude Liidu huviga hoida Norra territoorium vaba võõrast suurjõust (olgu selleks siis Saksamaa või Suurbritannia). Seda kinnitas ka Nõukogude Liit, kes viitas, et nad eelistavad iseseisvat Norrat. (UK INNST 1947: 40) Norra eksiilvalitsus ei pidanud sellist lähenemist päris vastavaks Norra ja ülejäänud maailma olukorraga ning see sai Lie välisministriks valimise üheks argumendiks. Lie olulisemateks ülesanneteks said kaitsta Norra huve liitlaste (eelkõige Suurbritannia) juures, saavutada liitlastega parem teineteisemõistmine ja panustada järjest rohkem vastastikusele koostööle. See oli eksiilvalitsuse arvates ainuke võimalus kindlustamaks Norra territooriumi vabastamine Suurbritannia ja USA (kes selleks ajaks oli sõtta astunud) ühe sõjaeesmärgina. (UK INNST 1947: 42) Inglaste meelest oli Norra eksiilvalitsuse tugevaimaks esindajaks Lie’d (Riste 1995b: 66).

Suurbritannia huve silmas pidades tähendas Norra okupatsioon seda, et Saksamaa sai kasutada Norra territoriaalvee koridori, mis andis Saksamaale võimaluse luua ühendus ookeaniga, tuues nii Suurbritannia blokaadile rasket kahju. Lisaks toetus Saksa sõjatööstus peamiselt Rootsi rauamaagile, mida veeti talvel Saksamaale välja Narviki kaudu Norra läänerannikul.

Norra ja Suurbritannia suhted ja ühised tegevused väljendusid peamiselt kahel koostöösuunal: Sõjaline koostöö. Norra eksiilvalitsus pidas sõjategevust Saksamaa vastu üheks oma ülesandeks, üheks väljundiks peeti ka sõjategevust Norra pinnal. Esimesel kolmel aastal rõhutas Churchill sõjaliste operatsioonide teostamist Norras, kuid vaatamata koostatud plaanidele takistasid operatsioonide teostamist sõjalised kaalutlused ja tähelepanu keskpunkti muutumine teistesse sõjapiirkondadesse Euroopas. Kuigi inglased ei suutnud Norra invasiooni teostada, näitasid nad oma jätkuvat sõjalist seotust Norraga läbi eriüksuste rünnakute Norra rannikualadel ja vastupanuliikumisorganisatsioonidega sidemete loomisega. Viimaseid varustati, osaliselt ka juhiti, Suurbritanniast.

Sõjalise vastupanu seisukohalt olulisim oli juunis 1940 loodud Special Operations Executive (SOE) üksus, kuna see tegutses Saksamaa poolt Teises maailmasõjas okupeeritud aladel, vastutades nii ka operatsioonide eest Norra territooriumil. SOE alla kuulus juulist 1941 ka Martin Linge juhitav Norra iseseisev üksus (Norwegian Independent Company No. 1). Norra relvajõud olid sõja alguses Suurbritannia tegevusvalduse all (Udgaard 1973: 98), kuid aegamööda korraldas Norra kaitseminister Oscar Torp Norra eksiilvägede struktuuri reformimise ja valmistas ette nende koostöö Suurbritannia vägedega. Norra võimud panustasid sõjas Saksamaaga Suurbritannia varustamisega uue ja täpse luureinformatsiooniga ja soovitustega, millistes sihtpunktides tasub Norras reide ja sabotaaže korraldada. Tuleb aga märkida, et lõplik sõna reidide ja sabotaažide teostamise kohta Norra pinnal jäi siiski inglastele. (Riste 1995a: 45) See muutus sõja algusaastail peamiseks tüliallikaks. Olukord oli keeruline eriti SOE, Norra valitsuse ja okupeeritud Norra vastupanuliikumise liidrite vahel, sest britid otsustasid tegutseda omakeskis, seades nii okupeeritud riigi rahva ohtu. (Riste 1995a: 43–44)

Majanduslik koostöö. Majanduslik koostöö põhines Nortrashipi tegevusel (Norwegian Shipping and Trade Mission, ülesandeks Norra kaubalaevastiku administreerimine), mis oli Norra olulisim välispoliitiline jõuvahend. Tegemist oli valitsuse poolt 22. aprillil 1940 rekvireeritud kaubalaevastikuga, mis valitsuse Londonisse jõudmise ajal koosnes 985 alusest. (Skodvin 1990: 86) Norral oli tollal maailmas suuruselt neljas ja modernseim kaubalaevastik. Mitmed uurijad peavad Norra kaubalaevastiku tonnaaži eraldamist liitlastele eksiilvalitsusele parema läbirääkimiste positsiooni saavutamise aluseks ja Norra suurimaks sõjapanuseks. (Salmon 1995: 4; Ekman 2005: 198) Norra kullavaru, mis saadi valitsuse kontrolli alla juba riigist lahkudes, oli põhiline garantii, kuna Euroopa riikide valuutat oli vähe ja see ei olnud piisavalt väärtuslik suurele tarnijale, USAle (Skodvin 1990: 86).

Riste leiab, et Norra-Suurbritannia suhete edukus varieerus läbi sõja ja mitmetes erinevates küsimustes. Lõppkokkuvõttes osutusid kõige vähem problemaatiliseks suhted kahe riigi relvajõudude ja luureorganisatsioonide vahel. Norra enda panus relvastatud jõududesse oli väga väike, mistõttu ei saanud nad ka eeldada suurt sõnaõigust operatsioonide kavandamises. Keerulisemaks osutusid suhted Norra sõjalise vastupanuliikumise, Norra territooriumile suunatud sõjaliste ja poolsõjaliste tegevuste küsimuses ning Norra vabastamise küsimuses. Ainuke, millega Norra sai nõuda otsustamises osalemist, oli kaubalaevastik. Riste peab Norra suhetes teiste riikidega oluliseks ka Norra valitsuse tagasihoidlikku käitumist ja enda kui liitlaste toetajaks olemise rõhutamist. Valitsus teadvustas, et ei oma piisavalt mõjujõudu ning hoidis seega tagasihoidlikumat positsiooni. (1995a: 47 – 48)

Eelolevast selgub, et kuigi Suurbritannia oli ajalooliselt Norra de facto toetaja ja Norra järgis neutraliteedipoliitikat, ei taganud see Norra täielikku julgeolekut. Küll aga tunnustas Suurbritannia Norra eksiilvalitsust ja alustas temaga koostööd kohe, kui eksiilvalitsus muutis oma välispoliitika Suurbritannia suhtes soosivamaks. Norra eksiilvalitsus ei suutnud Suurbritanniat Norra vabastamise olulisuses veenda, mis näitab, et oma huvide tähtsustamiseks on eksiilvalitsustel vaja kaalukamaid vahendeid, mida Norral polnud.

Norra eksiilvalitsus ja vastupanuliikumine

Riigi valitsuse ja tema kodanike omavaheline usalduslik suhe on riigijuhtide tegevuse legitiimsuse aluseks. Eksiilis olles peab valitsus tagama oma rahva püsiva usalduse valitsuse tegevuse suhtes, sest ainult sel juhul saab viimane oma riigi territooriumile tagasi tulles taastada endist võimuolukorda ning otsida lahendusi edasiseks tööks. Riste nendib, et üldjuhul on eksiilvalitsustel ühel või teisel põhjusel vähe lootust naasta oma kodumaale. Eksiilis olek mõjub raskelt valitsuse ja tema rahva sidemetele, takistab rahvaga koostöö tegemist ja lähedast kontakti. Kindlasti tuleb arvestada ka kontrolli kaotust selle üle, mis riigis toimub. Nii võib eksiilvalitsus kergesti muutuda klikiks, kes ei esinda kedagi ega midagi. Selle vältimiseks pidi Norra eksiilvalitsus otsima ja hoidma lähedasi ja tugevaid sidemeid okupeeritud Norrasse jäänud rahvaga. (Riste 1995b: 95)

Vaadeldes Norra eksiilvalitsuse eesmärke, oli vastupanuliikumisel praktiliselt kõigis punktides oma roll täita. Esmalt pidid vastupanuliikumised tunnustama Norra valitsust, mis annaks aluse edasistele tegevustele. Vastupanuliikumised olid olulised nii liitlastele luureinfo edastamisel kui ka peaeesmärgi, Norra territooriumi vabastamise planeerimises ja täideviimises. Pärast Norra vabastamist osalesid nad ka riigi ülesehitamises.

Norra vastupanuliikumine sai alguse juba riigi okupeerimise alguses. Vastupanuliikumises mängisid olulist rolli üksikisikud, kes põgenesid Norrast ja otsisid kontakti Londoni valitsusega ning kes hiljem ka agentidena tagasi Norra läksid. (Ulstein 1995: 131) Esimesel sõja-aastal oli olulisimaks kontaktiks valitsuse ja Norra vastupanuliikumise vahel kaubandusminister Anders Rasmus Frihagen, kes resideeris Stockholmis Rootsis (Riste 1995b: 122).

Olulisemaid vastupanuliikumised Norras ning nende tegevus ja suhted Norra eksiilvalitsusega:

XU – luureorganisatsioon Norras, loodi juulis 1940, edastas lääneliitlastele informatsiooni Saksa jõudude ja tegevuse kohta Norras. Algselt oli Milorgi (sõjaline vastupanuliikumise organisatsioon) all, hiljem eraldus aga julgeolekukaalutlustel. XU allutati Kaitse Ülemjuhatuse 2. osakonna alla (Forsvarets Overkommando – FO2). (UK INNST 1947: 176)

Kretsen (norra k.: ring; algselt „RS”) – tsiviilvastupanuliikumine, mis moodustati 1940. aasta okupatsiooni alguses, kuid suurte inimkaotuste tõttu moodustus toimiv organisatsioon alles 1941. aasta suvel. Paal Berg (Norra Ülemkohtu juht) oli Norra eksiilvalitsuse poolt tunnustatud organisatsiooni esindaja. (UK INNST 1947: 165) Paul Hartmann, Kretseni liige, tuli Londonisse 8. septembril 1941 ja hakkas tööle valitsuses konsultatiivse ministrina, olles nii lüliks vastupanuliikumise ja valitsuse vahel. Kretseni poliitiline programm viitas sellele, et 1936. aastal valitud Norra Parlament ei ole oma eesmärki täitnud ja valitsus peaks kohe pärast kuninga saabumist Norrasse laiali minema. (Riste 1995b: 128) Valitsuse ja Kretseni suhet raskendas viimase soov olla tugevalt konstitutsionaalne juhtgrupp Norras, mis oleks valitsuse võimu riigis nõrgendanud. (Riste 1995b: 130) Valitsuse ja Kretseni suhted muutusid paremaks, kui valitsus 1942. aasta detsembris kinnitas, et ei jää pärast Norra vabastamist võimule ja et valitsus peab enesestmõistetavaks seda, et „Norra rahvas, kui konstitutsiooni ja demokraatia alus, otsustab, kes võtab administratiivvõimu üle ja millise suuna Norra pärast sõda valib” (UK INNST 1947: 187). Sõja lõpupoole moodustati Kodurinde Juhtkond (Hjemmefrontents Ledelse – HL), mis koordineeris erinevate vastupanuliikumiste tegevust (vt Lisa 2). HLile anti valitsuse poolt 5. mail 1945 ka täisvolitused, et viia läbi Norra vabastamise administratiivne osa, mis kinnitas Norra eksiilvalitsuse usaldust organisatsiooni vastu. (UK INNST 1947: 167–168)

Milorg (lühend sõnast "militærorganisasjon") – salajane sõjaline organisatsioon Norras, mis loodi mais 1941, et koondada gruppe, kes tahtsid kaasa lüüa riigisiseses sõjalises vastupanus. Nende eesmärke kirjeldas 10. juuni 1941 raport, mille kohaselt nägi Milorg end riigisisese juhtimisorganisatsioonina, kes on vastutav Norra kuninga ees. Valitsuse ja sõjalise vastupanuliikumise suhted tihenesid sügisel 1941, kui Milorgi liikmed kapten Jakob Schive ja professor Johan Holst läksid Suurbritanniasse ja tutvustasid valitsusele mainitud raportit. (UK INNST 1947: 175) Milorg eeldas, et Norra vabastamiseks toimub invasioon ja nad tahtsid koos liitlasvägedega võidelda. Rrelvastumise tahtis Milorg jätta aga viimasele hetkele. Raportile vastas hoopis SOE, kes leidis, et relvastust ja vastavat väljaõpet on vaja, et võimaliku invasiooni korral oskaks ja saaks Milorg kohe tegutseda. Samuti leidis SOE, et sõjaaparaat Norras pidi alluma Norra ja Suurbritannia Ülemjuhatusele. Norra valitsusele tekitas küsimusi Milorgi soov olla riigisisene juhtimisorgan. Esiteks, kuna sõjaorganisatsioonis oli aktiviste, kes soovisid eksiilvalitsuse laialiminekut esimesel võimalusel, ja teiseks, kuna mõõdukamad Kretseni aktivistid olid saavutanud peaminister Nygaardsvoldi valitsuse usalduse. Valitsusele oli oluline, et sõjajärgse Norra valitsemise üle otsustamine jääks eksiilvalitsusele. (Riste 1995b: 114–115)

Lõpliku heakskiidu ja tunnustuse Milorgile andis Londoni valitsus 20. novembril 1941. Milrogi tegevus allutati Sõjaväe Ülemjuhatuse (Hærens Overkommando) alla. (UK INNST 1947: 173) See oli oluline samm integreeritud Norra rinde poole (Riste 1995b: 116).

Kodujõud – (Hjemmestyrkene – HS) organiseeriti Londonist eksiilvalitsuse poolt ja sai oluliseks Norra vabastamisel vastavalt septembris 1944 välja antud valitsuse direktiivile. HS mobiliseeris kokku 47 000 meest ja oli pärast sakslaste kapitulatsiooni Norra jõud. (UK INNST 1947: 183)

Valitsuse ja vastupanuliikumise vahel oli üksmeel, et viimase peamiseks ülesandeks oli mõjutada okupatsiooni lõppstaadiumi. Koostööd tehti vastavalt sõjalisele hetkeolukorrale ning võitlust Norra territooriumil nähti kui võitlust Saksamaa vastu. Vastupanuliikumine pidi olema valmis valitsuse (või siis liitlaste) märguande peale Saksamaa vastu üles tõusma, mis tähendas, et eelnevalt tuli üles ehitada ja välja treenida salajane relvastatud sõjavägi. (UK INNST 1947: 178) Suurimad vastuolud tekkisid Kodurinde ja Suurbritannia SOE vahel, kuna viimane pooldas aktiivsemat sõjalist tegevust, muuhulgas reidide ja sabotaažide läbiviimist Norra territooriumil, mis aga tähendasid sakslaste karistusrünnakuid norralastele. Välisminister Lie ja kaitseminister Torp võtsid vastupanuliikumiste kaebuste peale kontakti Suurbritannia võimudega ja alustasid koostööläbirääkimisi. Selle tulemusena ehitati 16. veebruaril 1942 üles Anglo-Norwegian Collaboration Committee (ANCC), mis tegeles reidide, vabastamise ja sabotaažide sisulise planeerimisega. Komiteega liitus hiljem ka USA esindaja. Selline korraldus muutis koostöö kolmepoolselt (Suurbritannia – Norra eksiilvalitsus – vastupanuliikumine) efektiivseks. (UK INNST 1947: 178)

Norra oli Briti-Ameerika operatsioonipiirkond ja nende strateegia järgi peeti sõda Norras väga ettevaatlikult. Lääneliitlased pommitasid Norra territooriumi vähe ja teostasid vaid üksikuid sabotaaže väheste sõjaliselt oluliste sihtmärkide pihta (näiteks Norsk Hydro). Algselt tehti sabotaaže väliste jõududega, kuid sõja edenedes kaasati norralaste vastupanuliikumisi. Tuntuimaks on Linge Kompanii, kes oli moodustatud norrakatest agentidega. Kodurinde aktsioone juhtis siiski Supreme Headquarters Allied Expeditionary Force (SHAEF).

Kodurinde suurimaks panuseks oli informatsiooni kogumine ja jagamine Norras toimuva kohta, mis tegi liikumise valitsusele vajalikuks. Valitsus arvestas vastupanuliikumiste nõuannetega Norra vabastamise ja sõjajärgse Norra ülesehitamise teemadel. (UK INNST 1947: 210) Valitsuse tunnustus Milorgile ja Kretsenile kindlustas ka vastupanuliikumiste lojaalsuse Norra eksiilvalitsusele ning tugevdas ka liikumiste töö enda edukust. (UK INNST 1947: 215)

Tuleb nentida, et vaatamata norralaste jaoks täiesti uuele olukorrale suudeti töö käigus moodustada tugevad liikumised, mis ühelt poolt hoidsid üleval norralaste võitlusmoraali ja teisalt panustasid ka Norra vabastamise planeerimisse ja selle läbiviimisse, olles valitsuse käepikendusteks ja esindajateks Norra territooriumil.

Norra vabastamine

Eksiilvalitsuse peaeesmärgiks oli saavutada Norra territooriumi vabastamine ja taastada riigi suveräänsus. Inglaste suutmatus hoida Norrat Saksa okupatsioonist oli tekitanud nördimust nii eksiilvalitsuses kui ka rahva seas. Vaatamata sellele ei leidnud Suurbritannia ega ka teised liitlased Norra territooriumi vabastamiseks piisavalt sõjalisi jõude ja seda kuni Teise maailmasõja lõpuni. (Frisvold 1995: 200) Norra strateegilist prioriteetsust tõstsid mõningal määral Arktika piirkonna arengusuunad ning Nõukogude Liidu kasvav huvi Põhja-Norra vastu. Samal ajal peeti olulisemaks Saksamaa ründamist tema südames mitte ääremaades. Võib öelda, et sõja viimasel aastal muutus Norra plaanide sobitamine liitlaste plaanidega suureks probleemiks. Kuna liitlased keeldusid saatmast Norra vabastamiseks piisavaid vägesid, pidi Norra leidma alternatiive riigi vabastamiseks. Lahendusena nähti Milorgi ja tuhandete Norrast põgenenute moodustatud n-ö politseivägesid Rootsis. See jõud kasvas kuskil 14 000 treenitud meheni, kes olid Saksamaa kokkuvarisemise korral lühiajalise märguande peale valmis Norrasse minema. (Frisvold 1995: 200–202)

Norra vabastamise plaanid algasid 1943. aastal, kui arvestati võimalikku Saksamaa allaandmist. Algseks koodnimeks oli Rankin (hiljem Apostle ja Doomsday). (Thorne 1995: 207) Plaanidesse oli seotud ka Milorg, kellelt oodati rahu loomise tegevuste läbiviimist. Kindral Andrew Thorne, kellele anti Norra vabastamise ülesanne, kohtus ka Milorgi esindaja Jens Chr. Haugega (Thorne 1995: 208–209). Norras oli sõja lõpus orienteeruvalt 350 000 sakslast, kelle allutamiseks eraldati aga mitte rohkem kui 30 000 meest. Oli ilmne, et sellise relvajõuga ei olnud ülesannet võimalik täita, seega tuli loota veenmise ja läbirääkimise oskustele, samas lootes ka Saksa sõjaväe heale distsipliinile. (Thorne 1995: 206)

Norra vabastamisega tekkis küsimus ka Nõukogude Liidu plaanide kohta. Pärast 1941. aasta Edeni-Stalini kohtumist ei sõlmitud Suurbritannia ja Nõukogude Liidu vahel ühtegi ametlikku kokkulepet, mistõttu ei teatud Nõukogude Liidu huve Norra suhtes. Nõukogude Liidu osalust peeti oluliseks Põhja-Norras, sest USA ja Suurbritannia ei tahtnud ise selles Euroopa piirkonnas sõjaliselt osaleda. Norra valitsus, kes ei olnud oma positsioonis lääneliitlaste juures enam kindel, otsustas oma huve kaitsta visavii Nõukogude Liiduga: 1) tuues USA ja Suurbritanniaga peetavate vabastamise tsiviil-sõjaliste suhete teemalistele läbirääkimistele ka Nõukogude Liidu; 2) pakkudes Norra vägesid koos venelastega põhjarindel võitlema. (Udgaard 1973: 101–102) Tulenevalt Norra – Nõukogude Liidu kokkuleppest murdsid sügisel 1944 Nõukogude Liidu väed Saksa rindest läbi, jõudes 24. oktoobril Finnmargi maakonna Kirkenesi. Nõukogude Liidu tegevusjuhtimise käsutusse anti ka Norra sõjaväejõude. (Frisvold 1995: 201)

Saksamaa kirjutas alla kapituleerumisaktile Norras 8. mail 1945. Juba 6. novembril 1944 olid kohtunud Norra vastupanuliikumise esindajad välisminister Liega ning justiitsministri Terje Woldiga, et määrata üleminekukord riigis ning administratsiooni töökord. Norra üleminekukord kinnitati Norra peaministri sõnavõtuga 22. detsembril 1944 ja see läks töösse sakslaste kapitulatsioonile järgnevalt. Kroonprints Olav tuli koos valitsuse delegatsiooniga (ministrid Oscar Torp, Paul Hartmann, Sven Nielsen, Sverre Støstad ja Terje Wold) Oslosse 13. mail 1945. (UK INNST 1947: 198) Valitsuse delegatsiooni esimene kohtumine toimus 14. mail 1945 ja seda juhtis kroonprints Olav ning kohal olid ka Kodurinde esindajad. Viimane kohtumine toimus samuti kroonprintsi juhtimisel 29. mail samal aastal. (UK INNST 1947: 235)

Sir Peter Thorne peab üheks sakslaste kiire allumise põhjuseks Norras nende teadmatust Norra vabastajate armee vähesusest. Alles 1945. aasta juuni keskel tulid Norra territooriumile ka USA eritöörühmad, mis lasid kindral Thorne’il tegeleda Wehrmachti repatrieerimise ja Norra suveräänsuse taastamisega. (Thorne 1995: 216)

Norra eksiilvalitsus ja kuningas ei saanud kohe pärast Saksamaa kapituleerumist võtta riski ja pöörduda kodumaale, sest enne tuli kindlustada, et ei toimuks uut vaenlase operatsiooni, mida luureinformatsioonile põhinedes kardeti. Siiski oli oluline, et valitsusel olid Norra vabastamisel oma esindajad. (UK INNST 1947: 194) Juuni alguseks oli olukord Norras piisavalt hea (Peter Thorne'i juhtimisel oli lõpule viidud sakslaste desarmeerimine ja interneerimine ning kaotatud Saksa vägede oht), seega taastati Norra valitsuse suveräänsus. Kuningas Haakon VII saabus 7. juunil 1945. (Thorne 1995: 216–217)

Norra valitsusele põhjustas pettumust fakt, et olles olnud neli aastat ustav liitlane ning panustanud suure osa oma ressurssidest Lääne suurvõimude käsutusse, jäi ise vajadusel toetusest ilma. (Udgaard 1973: 105) Lääneliitlaste asemel oli alates 1943. aastast Rootsi valitsus see, kes teavitas oma valmisolekust pakkuda abi Norra taastamistöödeks. 13. aprillil 1944 oli sõlmitud Norra eksiilvalitsuse ja Rootsi valitsuse vahel krediidileping (lepiti kokku Rootsi krediidi andmine Norrale 200 miljoni krooni ulatuses varustuse ostmiseks. Krediiti ei pidanud Norra tagasi maksma), mis visandas ka tulevast koostööd, olles esimene ametlik diplomaatiline leping kahe riigi vahel pärast Saksa okupatsiooni. (UK INNST 1947: 51) Rootsi, olles väljaspool teiste liitlaste kokkuleppeid, sai seada Norra eelisolukorda. 1944. aasta kevadel väitis Lie, et suhe Rootsiga muutis Norra vähem sõltuvaks Lääneliitlaste heatahtlikkusest. (Udgaard 1973: 109)

Saksamaa kapitulatsiooni järel võib öelda, et Norra eksiilvalitsuse peaeesmärk – Norra territooriumi vabastamine Saksamaa okupatsioonivõimust ja oma suveräänsuse taastamine – teostati. Norra eksiilvalitsus ei suutnud aga täielikult kehtestada oma huve liitlaste juures, mistõttu jäi Norra vabastamine juhuslikuks. Nii uurimiskomisjon kui ka teised uuringud leiavad, et see oli paratamatus ja ei sõltunud Norra eksiilvalitsuse tegevusest, siiski mõjutas see Norra eksiilvalitsuse suhtumist Suurbritanniasse. Norra suhtumine Nõukogude Liitu aga paranes, kuna viimane panustas Põhja-Norra vabastamisse.

Allikad

• Churchill, S. W. The Gathering Storm. London: The Reprint Society LTD, 1950
• Derry, T.K. A History of Modern Norway 1814 – 1972. Oxford: Claredon Press, 1973
• Ekman, S. Förbindelser under krig. – Norsk-svenske relasjoner i 200 år. Oslo: Prosjekt 1905, 2005, 197–214
• Frisvold, P. Planning the Liberation: the Norwegian contribution. – Britain and Norway in the Second World War. London: HMSO, 1995, 197–220
• Moland, Arnfinn. Milorg and SOE. – Britain and Norway in the Second World War. London: HMSO, 1995, 141–151
  • a) Riste, O. Relations between the Norwegian government in exile and the British government. – Britain and Norway in the Second World War. London: HMSO, 1995, 41–49
  • b) Riste, O. London-regjeringa. 2. trükk. Oslo: Den Norske Samlaget, 1995
• Salmon, P. British Strategy and Norway 1939–1940. – Britain and Norway in the Second World War. London: HMSO, 1995, 4–13
• Skodvin, M. Krig og okkupasjon 1939 – 1945. Oslo: Det Norske Samlaget, 1990
• Talmon, S. Recognition of Governments in International Law with Particular Reference to Governments in Exile. Oxford: Clarendon Press, 1998
• Thorne, P. sir. Andrew Thorne and the Liberation of Norway. – Britain and Norway in the Second World War. London: HMSO, 1995, 206–220
• Udgaard, N. M. Norway between East and West in World War II. – Cooperation and Conflict, 1973, Vol. 8, No. 2, 91–117
• Ulstein, R. Norwegian intelligence in the Second World War. – Britain and Norway in the Second World War. London: HMSO, 1995, 129–139

Välislingid

• Norra Riigiarhiivi digitaalkogu. Innstilling fra Undersøkelseskomisjonen av 1945. Regjeringens Nygaardsvolds virksomhet fra 7. juni 1940 til 25. juni 1945. Oslo: Storting, 1947. http://da2.uib.no/cgi-win/WebBok.exe?slag=lesbok&bokid=innstillinger2, 22. mai 2008
• Norra Parlament. Norra Põhiseadus. http://www.stortinget.no/english/constitution.html#fulltext, 6. märts 2008