Mirt Gramann

Mirt Gramann (kuni 1986 Mirt Tõnisson; sündinud 24. mail 1961 Tallinnas) on eesti astrofüüsik.^[1]

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta lõpetas 1979. aastal Tallinna 1. Keskkooli ja 1984. aastal kiitusega Tartu Riikliku Ülikooli füüsikaosakonna astrofüüsika erialal.^[2] Oli aastatel 1984–1987 TRÜ aspirant. Aastast 1984 töötab Tartu Observatooriumis teadurina ja vanemteadurina. Kandidaadiväitekirja astrofüüsikas "Universumi struktuuri modelleerimine ja selle võrdlemine vaatlustega", juhendaja Enn Saar, kaitses 1990 AAI-s.

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisalad:

galaktikad, galaktikagrupid ja parved
galaktikaparvede pekuliaarsete kiiruste jaotus
universumi struktuuri teke ja dünaamika ning aine keskmine tihedus universumis
tumeaine ja tumeenergia

Avastanud galaktikate evolutsiooni sõltuvuse tihedushäirituste amplituudist.^[viide?]

1992–1994 töötas külalisteadlasena Princetoni Ülikoolis USA-s, töötanud 1988 ja 1991 ka Inglismaal Cambridge'i Ülikoolis, 1990 ja 1991 Saksamaal M. Plancki Instituudis ning 1992 Pariisi Observatooriumis.

1996–2014 õpetas füüsikalise kosmoloogia kursust ning 2010–2014 globaalfüüsika kursust Tartu Ülikoolis.

Avaldanud üle 40 teaduspublikatsiooni.

Publikatsioone[muuda | muuda lähteteksti]

Gramann, M.; Einasto, J. (1992). The power spectrum in nearby superclusters. Monthly Notices of the Royal Astronomical Society, 254, 453–465.
Einasto, J.; Gramann, M. (1993). Transition Scale to a Homogeneous Universe. Astrophysical Journal, 407, 443–447.
Gramann, M.; Cen, R.; Gott, J.R. (1994). Recovering the real density field of galaxies from redshift space. Astrophysical Journal, 425, 382–391.
Bahcall, N. A.; Cen , R.; Gramann, M. (1993). Redshift space clustering of galaxies and cold dark matter model. Astrophysical Journal Letters, 408, L77–L80.
Gramann, M. (1993). An improved reconstruction method for cosmological density fields. Astrophysical Journal, 405, 449–458.
Gramann, M. (1993). Second-order solution for determining density and velocity fields of galaxies. Astrophysical Journal Letters, 405, L47–L50.
Einasto, J.; Einasto, M; Gramann, M. (1989). Structure and formation of sulerclusters. IX – Self-similarity of voids. Monthly Notices of the Royal Astronomical Society, 238, 155–177.
Einasto, M.; Saar, E.; Liivamägi, L. J.; Einasto, J.; Tago, E.; Martinez, V. J.; Starck, J.-L.; Müller, V.; Heinämäki, P.; Nurmi, P.; Gramann, M., Hütsi, G. (2007). The richest superclusters. I. Morphology. Astronomy and Astrophysics, 476, 697–711.