Metsahoolekogu

Allikas: Vikipeedia

Metsahoolekogu (ingl Forest Stewardship Council, lühendatult FSC) on Mehhikos registreeritud sõltumatu rahvusvaheline mittetulundusühendus[1], mille eesmärgiks on toetada keskkonnasõbralikku, sotsiaalselt õiglast ja majanduslikult elujõulist maailma metsade majandamist metsamajandamise sertifitseerimise ja sertifitseeritud metsatoodete märgistamise kaudu[2].

Metsahoolekogu asutati 1993. aastal metsamajanduse vabatahtliku sertifitseerimise hoogustamiseks. Metsahoolekogul on rohkem kui 600 liiget 71 riigist.[1]

Metsahoolekogu tegevust finantseerivad heategevusfondid, valitsused, raha laekub ka liikmemaksudest ja akrediteerimistasudest.[1]

Metsahoolekogu ise metsi ei revideeri ega sertifikaate ei väljasta. Seda teevad sertifitseerimisorganid, kelle tegevust hindab, akrediteerib ja kontrollib Metsahoolekogu. Organisatsiooni töögrupid tegutsevad 34 riigis[1], sh Eestis (MTÜ Hea Metsanduse Koda, lühemalt Eesti FSC)[3].

Metsahoolekogu eesmärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsahoolekogu ja Eestis tegutseva MTÜ Hea Metsanduse Koda[3] ühiste eesmärkide hulka kuulub[1]:

  1. toetada ja edendada metsade head majandamist, mille käigus ei kahjustata metsavarusid, ökosüsteeme ega metsaga seotud inimeste huvisid;
  2. toetada ja edendada Metsahoolekogu standardit ja selle järgimist;
  3. anda inimestele teadmisi metsade heast majandamisest, sertifitseerimisest ja metsatoodete märgistamisest (märgistamine võimaldab ostjal valida hästi ja jätkusuutlikult majandatud metsast saadud tooteid);
  4. suunata ja abistada metsamajandamise kavandajaid, metsamajandajaid ja kõiki teisi metsade majandamisest ja sertifitseerimisest huvitatud isikuid.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Möödunud sajandi lõpukümnendil muutus aina aktuaalsemaks keskkonnakaitsjate seas mure metsade pärast: riiklikud vahendid ei suuda peatada metsade hävinemist ja laastamist[4]. 1990. aastal kohtusid puidutöösturid ning keskkonna- ja inimõiguste organisatsioonide esindajad Californias, kus nad rõhutasid metsasertifitseerimise vajalikkust. Sellel kohtumisel mõeldi välja Metsahoolekogu kontseptsioon ja nimi. Kaks aastat hiljem Rio de Janeiros toimunud ÜRO keskkonna- ja arengukonverents andis paljudele mittetulundusühingutele võimaluse kokku saada ja avaldada toetust valitsusvälisele, sõltumatule ja rahvusvahelisele metsa sertifitseerimisskeemile.[5] 1993. aastal kogunesid keskkonnakaitsjad, töösturid ja kogukondlike rühmituste esindajad, et luua ja käivitada ülemaailmselt kasutatava hea metsamajandamise sertifitseerimissüsteem[6]. Aasta hiljem avati Mehhikos Metsahoolekogu Sekretariaat, 2003. aastast asub kontor Saksamaal[5].

Organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsahoolekogu on liikmesorganisatsioon, kuhu kuuluvad nii üksikisikud, ettevõtted kui ka assotsiatsioonid. Liikmed on jaotatud kolme koja vahel: keskkonna, sotsiaal- ja majanduskoda. Kodade süsteem tagab organisatsioonis võrdse hääleõiguse kõikidele huvigruppidele. Metsahoolekogus on liikmeid üle kogu maailma, näiteks keskkonnakonnakotta kuuluvad Maailma Looduse Fond, Greenpeace, majanduskotta mööblitootja IKEA ja suur Euroopa metsanduskontsern Stora Enso. Sotsiaalkojas on enamasti ühe riigi piires tegutsevad või kohalikud ühiskondlikud organisatsioonid.[7] Eestist kuulub Metsahoolekogu keskkonnakotta Eestimaa Looduse Fond ning majanduskotta Lembit Maamets ja NEPCon OÜ[8]. Keskkonna, sotsiaal- ja majanduskoda moodustavad kokku Metsahoolekogu üldkogu, mis on organisatsiooni kõrgeim juhtorgan. Üldkogu koguneb kord kolme aasta jooksul, kus valitakse Metsahoolekogu juhatus. Juhatus koosneb üheksast liikmest ja jaotub kolme koja vahel võrdselt. Metsahoolekogu igapäevase juhtimisega tegeleb FSC tegevdirektor.[7] Alates 2012. aasta oktoobrist on tegevdirektoriks Kim Carstensen[9].

Printsiibid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsahoolekogu on oma organisatsioonis ette seadnud 10 printsiipi ja nendest lähtuvat 56 kriteeriumit, mis on aluseks kõikidele Metsahoolekogu metsamajandamise standarditele. Kõik Metsahoolekogu sertifitseeritud metsamajandajad üle kogu maailma peavad neid printsiipe ja kriteeriumeid järgima oma tegevuses.[10] Kuna printsiibid ja kriteeriumid kehtivad globaalselt, siis on need ka väga üldised. Sellepärast on vaja sertifitseerimise käigus kasutada standardeid, mis on vastavalt piirkondlikele oludele kohandatud. Kohandamise käigus lisatakse kriteeriumitele indikaatorid, mis täpsustavad kriteeriumi nõudeid ning võimaluse korral sätestavad ka kvantitatiivsed tingimusi riigis või piirkonnas.[4]

Metsahoolekogu 10 printsiipi[10]:

1. printsiip: kooskõla seaduste ja Metsahoolekogu põhimõtetega.

Metsamajandaja peab järgima asukohariigis kehtivaid seadusi, selle riigi poolt allakirjutatud rahvusvahelisi leppeid ning võetud kohustusi ning täitma kõiki Metsahoolekogu printsiipe ja kriteeriume.

2. printsiip: maa omandi- ja kasutusõigus ning kohustused.

Maa- ja metsaressursi pikaajaline omandi- ja kasutusõigus peab olema selgelt määratletud, dokumenteeritud ja õiguspärane.

3. printsiip: põlisrahvaste õigused.

Põlisrahvaste seaduslikke ja tavaõigusi peab arvestama ja austama maa, piirkondade ja loodusvarade kasutamisel.

4. printsiip: ühiskondlikud suhted ja töötajate õigused.

Metsa majandamisel peab säilima või suurenema metsatööliste ja kohalike elanike sotsiaalne ja majanduslik heaolu.

5. printsiip: metsast saadavad hüved.

Metsa majandamine peab panustama erinevate metsasaaduste ja metsaga seotud teenuste efektiivsemale kasutamisele, et kindlustada metsade majanduslik elujõulisus ning tuua kasu ühiskonnale ja keskkonnale.

6. printsiip: keskkonnamõju.

Metsa majandamisel peab kaitsma elurikkust ja sellega seotud väärtusi, veervarusid, pinnast ning ainulaadseid ja majandamise suhtes tundlikke ökosüsteeme ja maastikke ning sellisel viisil säilitatakse metsa ökoloogilised funktsioonid ja terviklikkus.

7. printsiip: majandamiskava.

Koostatakse, järgitakse ja ajakohastatakse majandamiskava, mis peab vastama tegevuse intensiivsusele ja ulatusele. Majandamistegevuse pikaajalised eesmärgid ja nende saavutamise vahendid peavad olema selgelt sõnastatud.

8. printsiip: seire ja hindamine.

Vastavalt metsamajandamise ulatusele ja intensiivsusele peab rakendama seiresüsteemi, mille abil on võimalik hinnata metsade seisundit, tootlikkust ning metsamajandamise sotsiaalseid ja keskkonnamõjusid. Lisaks saab seiresüsteemi abil teha kindlaks metsatoodete päritolu.

9. printsiip: kõrge kaitseväärtusega metsade säilitamine.

Kõrge kaitseväärtusega metsade majandamine peab säilitama või tõstma selliste metsade tunnusväärtusi. Kõrge kaitseväärtusega metsi puudutavaid otsuseid langetatakse alati ettevaatusprintsiibist lähtuvalt.

10. printsiip: istandused.

Istanduste planeerimine ja majandamine peab toimuma kooskõlas Metsahoolekogu kõikide printsiipide ja kriteeriumitega. Kuna tööstuslikud istandused pakuvad mitmesuguseid sotsiaalseid ja majanduslikke hüvesid ning panustavad maailma puuvajaduse rahuldamisele, peaksid istandused leevendama survet looduslikele metsadele ning kaasa aitama metsade taastamisele ja kaitsmisele.

Sertifitseerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Metsahoolekogu sertifitseerimise tüübid võib jagada kolmeks: metsamajandamise sertifitseerimine (ingl Forest Management), tarneahela sertifitseerimine (ingl Chain of Custody) ja kontrollitud puidu sertifitseerimine (ingl Controlled Wood). Sertifikaate ei väljasta Metsahoolekogu, vaid akrediteeritud sertifitseerijad.[11] Sertifitseerimine on vabatahtlik ja see toimub sooviavalduse alusel[4].

Metsahoolekogu sertifitseeritud puit


Metsamajandamise sertifitseerimine

Metsamajandamise sertifitseerimine on protsess, mille käigus Metsahoolekogu poolt akrediteeritud sertifitseerija kontrollib metsamajandamise vastavust Metsahoolekogu piirkondlikule standardile kandidaadi poolt majandatavas metsas. Kui kandidaadi majandatav mets vastab nõuetele, siis saab metsaomanik sertifikaadi, mis kinnitab metsa majandamise head kvaliteeti.[4] Kui sertifitseerija leiab mõned vähetähtsad mittevastavused Metsahoolekogu nõuetega, siis väljastatakse sertifikaat koos ajakavaga, milles on märgitud, millal puudulikud tingimused peavad olema täidetud. Suuremate mittevastavuste korral seatakse metsamajandajale eeltingimused, mis peavad olema täidetud enne Metsahoolekogu sertifikaadi väljastamist.[12]

Kui metsamajandaja on saanud sertifikaadi, võib ta kasutada puidu müügil Metsahoolekogu kaubamärki[4]. Metsahoolekogu kaubamärgiga metsatoode näitab, et tootmiseks on kasutatud puitu, mis on pärit säästva metsamajanduse printsiipide järgi majandatud metsast – metsaraie pole toimunud illegaalselt, raietööde käigus ei ole kahjustatud metsa ökosüsteemi ning ei ole kasutatud ebaseaduslikku ega lapstööjõudu. Ainult sertifikaadi saanud ettevõtetel on võimalik oma toodangut märgistada Metsahoolekogu kaubamärgiga.[2]

Tarneahela sertifitseerimine

Metsahoolekogu tarneahela sertifitseerimine annab võimaluse sertifitseeritud materjali jälgida tagasi selle päritoluni. Tarneahela sertifikaat on ettevõtetele, mis toodavad, töötlevad või vahendavad metsasaadusi, mis müüakse turul Metsahoolekogu märgise all. Ettevõtted peavad suutma välja selgitada toormaterjali päritolu, mida kasutatakse Metsahoolekogu märgisega metsatoodete tootmisel ning suutma seda lahus hoida muust materjalist tootmis- või töötlemisprotsessi käigus. Ainult seda sertifikaati omavad ettevõtted võivad märgistada oma tooteid Metsahoolekogu logoga või müüa seda edasi sertifitseeritud materjalina. Seega on tarneahela sertifikaat lüliks Metsahoolekogu nõuete järgi majandatud metsade ja Metsahoolekogu märgise all müüdavate toodete vahel.[13]

Kontrollitud puidu sertifitseerimine

Kontrollitud puidu sertifitseerimise puhul kasutavad ettevõtted Metsahoolekogu segapäritoluga puidu skeemi, kus sertifitseeritud materjali segatakse kindlaksmääratud nõuetel kontrollitud allikatest pärineva, kuid sertifitseerimata materjaliga. Sellist skeemi kasutades välistatakse sertifitseerimata materjali seast selline puit, mis pärineb keskkonna ja sotsiaalses mõttes kõige kahjulikemast allikatest.[11] Metsahoolekogu leppis 2004. aastal kokku kahjulikes allikates ehk vastuolulise puidu kategoorias[14]:

  • illegaalse metsaraie käigus saadud puit;
  • puit, mille varumise käigus on rikutud inimõigusi või kohaliku kogukonna huve;
  • puit, mis on pärit kõrge looduskaitselise väärtusega metsadest, mille säilimist ohustab metsamajandustegevus;
  • puit, mille eesmärgiks on mitte-metsamaa (näiteks istandike) loomine;
  • geneetiliselt muundatud puit.

Kontrollitud puidu sertifikaat ei anna ettevõttele õigust kasutada Metsahoolekogu tootemärgist kontrollitud allikatest pärit materjalil.[11]

FSC Reede[muuda | redigeeri lähteteksti]

FSC Reede on rahvusvaheliselt tähistatav sündmus, millega juhitakse tähelepanu maailma metsadele ning rõhutatakse metsade keskkonnasõbraliku, sotsiaalselt õiglase ja majanduslikult elujõulise majandamise tähtsust. Selle päeva raames korraldavad eraisikud, ettevõtjad, metsaomanikud, metsamajandajad, koolid ja teised organisatsioonid mitmeid üritusi ning propageerivad vastutustundlikku metsandust ja Metsahoolekogu. FSC Reedet tähistatakse igal aastal septembri viimasel reedel. 2014. aastal tähistati rahvusvahelise Metsahoolekogu kahekümnendat ja Eestis tegutseva Metsahoolekogu töörühma kümnendat tegevusaastat.[15]

Metsahoolekogu tegevus Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ka Eestis on Metsahoolekogu töörühm – MTÜ Hea Metsanduse Koda (varemalt Eesti FSC Töögrupp, lühemalt Eesti FSC)[3], mille eesmärgiks on loodussõbraliku, sotsiaalselt õiglase ja majanduslikult elujõulise metsanduse edendamine Eestis[16]. MTÜ Hea Metsanduse Koda loodi 2002. aastal ja asutajaliikmed jaotati sarnaselt rahvusvahelise Metsahoolekogu liikmetega keskkonna-, majandus- ja sotsiaalkotta[3]. Selle organisatsiooni ülesanne oli välja töötada Eesti oludele kohandatud Metsahoolekogu standard ja hoida seda ajakohasena[1]. Tänaseks on MTÜ Hea Metsanduse Koda standard rahvuslikul tasemel heaks kiidetud[3]. MTÜ on ka Metsahoolekogu kaubamärgi hoidja Eestis[1].


Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Säästva arengu sõnaseletusi. Säästva Eesti Instituut, SEI Tallinn. [1] Vaadatud 24.10.2012.
  2. 2,0 2,1 FSC logo kasutus. Ecoprint, Ecoprint 2008. [2] Vaadatud 29.09.2014.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Eesti FSC lugu. FSC. [3] Vaadatud 29.09.2014.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 Hando, Hain, 2005. FSC Grupisertifitseerimise juhend. Eestimaa Looduse Fond. Vaadatud 29.09.2014.
  5. 5,0 5,1 History. FSC. [4] Vaadatud 29.09.2014. (inglise)
  6. FSC lugu. FSC. [5] Vaadatud 29.09.2014.
  7. 7,0 7,1 FSC organisatsioon. FSC. [6] Vaadatud 30.09.2014.
  8. FSC A.C. Member List. FSC. [7] Vaadatud 01.10.2014. (inglise)
  9. Director General. FSC. [8] Vaadatud 01.10.2014. (inglise)
  10. 10,0 10,1 FSC printsiibid. FSC. [9] Vaadatud 29.09.2014.
  11. 11,0 11,1 11,2 FSC sertifitseerimise ülesehitus. FSC. [10] Vaadatud 01.10.2014.
  12. Metsamajandamise sertifitseerimine. FSC. [11] Vaadatud 02.10.2014.
  13. Tarneahela sertifitseerimine. FSC. [12] Vaadatud 02.10.2014.
  14. Kontrollitud puit. FSC. [13] Vaadatud 02.10.2014.
  15. FSC Reede 2014 FSC. [14] Vaadatud 03.10.2014.
  16. FSC Eesti FSC. [15] Vaadatud 03.10.2014.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]