Magister Wigbold

Allikas: Vikipeedia

Magister Wigbold (umbes 1365 – tõenäoliselt 1401) oli saksa mereröövlite ehk vitaalivendade üks juhtidest.

Wigboldi hüüdnimi tulenes kahest alamsaksakeelsest sõnast: wig ehk tüli ja bold ehk vapper. Tema tegelik nimi on teadmata. Ka tema elukäigust enne mereröövliks saamist pole teada midagi kindlat. Väidetavalt oli ta enne seda kloostris, kus ta õppis kirjatarkust ja teisi oskusi, mistõttu teda hiljem hüüti ka "seitsme kunsti magistriks". Samuti olevat Wigbold õppinud Oxfordi ülikoolis.

Erinevalt vitaalivendade teistest juhtidest, Klaus Störtebekerist ja Gödeke Michelsist, oli Wigbold üpris lühike, nõrga kehaehitusega ega võtnud võitlustest isiklikult osa. Seevastu olid tema kavandatud erinevad plaanid ja läbirääkimised vastastega, millega vitaalivennad Lääne- ja Põhjamerel suurt edu saavutasid.

Pärast pikaajalist vitaalivendade võimutsemist Lääne- ja Põhjamerel suutis Hansa Liit nad 15. sajandi alguses hävitada. 1401. aastal tabati ja hukati Störtebeker, järgmisel aastal ka Gödeke Michels ning magister Wigbold, kes nagu Störtebekergi Hamburgi juures Grasbrooki saarel hukati.

Ilukirjanduses on magister Wigboldi tavaliselt kujutatud kõrvaltegelasena, kuna põhitähelepanu on suunatud Klaus Störtebekerile. 2010. aastal ilmunud Indrek Hargla romaanis "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" esineb Wigbold aga ilmikvennast dominiiklase, vend Wunbaldusena, kes ajaloolisest Wigboldist mõneti erineb: ta on pikka kasvu, tal on kümneid võitlustest saadud haavaarme ning tal on õnnestunud 1402. aastal hukkamisest pääseda, mistõttu ta leiab oma otsa alles 1409. aastal Tallinnas.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Matthias Blazek: Seeräuberei, Mord und Sühne – Eine 700-jährige Geschichte der Todesstrafe in Hamburg 1292–1949. ibidem, Stuttgart 2012, ISBN 978-3-8382-0457-4.
  • Thomas Einfeldt: Störtebekers Kinder. Ravensburger Buchverlag, Ravensburg 2002, ISBN 3-473-58200-X.
  • Gustav Schalk: Klaus Störtebeker. Ueberreuter, Wien 2002, ISBN 3-8000-2876-X.