Maameister
Maameister (saksa keeles Landmeister, vene keeles магистр) oli Saksa ordu ametnik, kes juhtis suurema piirkonna orduorganisatsiooni ehk orduharu.
Maameistri ametikoht loodi seoses orduvalduste suure laialipaisatusega. 13. sajandil ja 14. sajandi alguses oli Saksa ordus kolm maameistrit: Preisi, Saksa ja Liivi haru meistrid. Ordut juhtiv kõrgmeister resideeris sel perioodil esialgu Palestiinas, hiljem Veneetsias ja lõpuks Preisimaal. 1309. aastal ühendati Preisi maameistri ja kõrgmeistri amet ja maameistreid jäi vaid kaks: Liivi orduharu ja Saksa oma. Alates sellest ajast nimetati Liivi ordumeistrit tavaliselt maameistriks, Saksa oma aga Saksa meistriks (Deutschmeister). 1525. aastal sekulariseeris viimane Preisis valitsenud kõrgmeister ja maameister Albrecht von Hohenzollern sealsed orduvaldused ja nõnda kadus üks orduharu ja maameistrikoht lõplikult. Saksa meistrist sai esialgu Saksa ordu administraator, hiljem aga ühendati sellega ka kõrgmeistri tiitel. Nii jäi 16. sajandi keskpaigaks alles vaid Liivi maameistri ametikoht. 1562. aasta järel kadus maameistri amet seetõttu kasutuselt.
Maameistrite võimupiirid muutusid aja jooksul tunduvalt. Kui algselt allusid nad otse kõrgmeistrile, siis hiljem saavutas suuri valdusi omav Liivi maameister märkimisväärse iseseisvuse, 1525. aasta järel sisuliselt sõltumatuse muust Saksa ordust. Saksamaal asuva Saksa meistri hallatavad valdused olid väikesed ja nii puudus tal võimubaas, mistõttu ta jäi kõrgmeistrist sõltuvamaks. Hiljem, kui ta ise kõrgmeistri ametikoha üle võttis, ei suutnud ta ordut kuigi efektiivselt juhtida.