Loodusturism

Allikas: Vikipeedia

Loodusturism (nature tourism) on turismi vorm ja osa maaturismist, mis keskendub looduselamuste pakkumisele ja kasutab selleks looduskeskkonda ärilistel eesmärkidel.

Loodusturism on kasvav nišiturg ettevõtetele, mis pakuvad teenuseid linnu- ja loodusvaatlejatele, ratturitele, mägiratturitele, erinevatele matkajatele, süstadega liikujatele ning loodusfotograafidele.

Loodusturism, kui looduskeskkonda kasutav ettevõtlusvorm, peab edukaks toimimiseks tagama loodusväärtuste säilimise. Nõnda on loodusturismi käsitletud kui loodushoidlikku turismi, kuid maailmas on palju näiteid, kus loodusturism on kasvanud massiturismiks ning pole eriti loodushoidlik. Näiteks on turistide hordid Yosemite ja Suure kanjoni rahvusparkides hakanud loodusele juba väga suurt mõju avaldama. Ka Eesti kaitsealadel võib kohati täheldada turismist tingitud erosiooni ja muid keskkonnamõjusid, nagu Taevaskoja paljandisse kraabitud nimed või mudale tallatud laukaservad. Seetõttu defineeritakse loodusturismi maailmas eelkõige kui turismi, mis kasutab looduskeskkonda turismiatraktsioonina[1][2][3][4][5] ja harvem toimimisviisist lähtudes.

Seda osa loodusturismist, mis on loodushoidlik, nimetatakse ka säästvaks turismiks või ökoturismiks. Üheks võimaluseks eristada loodushoidlik loodusturism ülejäänud loodusturismist on ökomärgistus.

Loodusturismi eesmärgid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meimer (1998) järgi on loodusturismil tervistav ja majanduslik eesmärk. Tervistavaks eesmärgiks võime lugeda tervislikku puhkust, mille käigus taastub töövõime. Majanduslik eesmärk peab silmas tulu saamist turismiga seotud ettevõtjatele, reisibüroodele ja ka riigile.

Selleks, et tagada loodusturismi jätkusuutlikkus, on oluline, inimesed oskaksid ja tahaksid käituda loodust kahjustamata. See eeldab looduse ja inimtegevuse seoste mõistmist. Samas on loodusturismi toote keskpunktiks loodusobjektid, mida tutvustades näidatakse seoseid looduse ja inimkultuuri vahel ning pakutakse elamusi, mis mõjutavad osalejate väärtushinnanguid. [6] WTO eeldab 1,5 miljardit turisti 2020. aastaks, kusjuures 2004. aastal oli see arv 760 miljonit. Seega peaks see 16 aasta jooksul kahekordistuma. Suures osas on kasv planeeritud arengumaade suunal. Aafrika turism peaks kasvama 5,5%, Aasias – 6%, kusjuures kogu maailmas keskmiselt 4% aastas. Samuti kasvab jõudsalt siseturism.

Loodusmatkade eesmärkideks on tutvustada oma maa loodust ja kultuuri, anda ülevaade looduskeskkonna hetkeseisust, tutvustada looduskaitsealasid, arendada loodusharidust, vaba aja tegevusi ja matkamist looduses, pakkuda inimestele elamusi ja puhkamisvõimalusi, õpetada inimesi looduses õigesti käituma, juurutada keskkonnasõbralikku mõtteviisi.[7]

Populaarsemad loodustegevused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loodusturism on laiemalt turism, mis toimub looduskeskkonnas. Populaarsemate loodustegevuste hulka kuuluvad: giidiga linnu- või loodusvaatlus ning öised „luureretked”, spetsiaalsed retked looduslikult kaunitesse või geoloogiliselt ainulaadsetesse kohtadesse, linnu- , vaala- , hülge- või loodusvaatlus, loodusvaatlused peidikutest või varjenditest koos pildistamise võimalusega, jalutuskäigud fossiilide radadel, maastiku-, ajaloo- ja kultuuriteemalised jalutuskäigud, mille jooksul nähtut interpreteeritakse, väikestes talumajapidamistes tööde vaatlemine ning nendes osalemine.

Aktiivne puhkus looduses[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ratsutamine

Aktiivset puhkust looduses võib põnevamaks muuta muistendite, legendide ja juttudega. Looduses võib harrastada järgmisi aktiivseid tegevusi: jalgratta, tõukeratta sõitmine, koerarakendiga saanisõidud, mootorsaaniekskursioonid, lumeräätsadega matkamine, kalastamine igal aastajal, retked metsikusse loodusesse, suusatamine, tõukekelguga matkamine, kajakitega, süstadega, paatidega, purjekatega, kanuudega sõitmine veekogudel, kalastamine veekogudel, jahtimine, ratsutamine.[8]

Loodusturismi harud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Loodusturismiga haakuvad: aktiivturism, seiklusturism, rekreatsioon, maaturism, ökoturism, säästev turism, vastutustundlik turism.[9]

Rekreatsioon ehk puhkus ehk taastumine (recreation) – töövõime ja tervise taastamine aktiivse puhkusega looduses selleks loodud või kohandatud [[puhkeala]del; tegevus, mida tehakse nautimiseks töövälisel ajal (golf, ragbi).[10]

Põllumajandusturism (agritourism), maaturismi üks haru, on turism, kui maakohtades kohalikud inimesed majutavad välismaalasi.[10]

Säästev turism (sustainable tourism) – kogu turismimajanduse kohandumine vastavalt säästva arengu nõuetele, tegevus oleks keskkonnasäästlik.[11] Säästev areng baseerub elementidele, mis on valitsuste poolt juhitud: õhk, vesi, transport, looduslikud ja kultuurilised väärtused, elukvaliteet. Valitsusel on palju säästva arengu kontseptsiooni sekkumise võimalusi: anda välja seadusi ja muid regulatsioone, korraldada majandust, ressursse ja institutsioone, toetada uuendusi ja levitada häid kogemusi. Säästev areng on oluline nii kõrgeltarenenud riikides kui ka arengumaades.

Ökoturism (ecotourism) on loodusturismi osa, vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus- ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu, tegevused toimuvad väljaspool turismirajatisi. Taotluseks on reisijate teadmiste suurendamine ja kultuuriliste väärtushinnangute laiendamine. Ökoturism on säästva turismi nõudlikum vorm.[10]

Vastutustundlik turism (responsible tourism) turism, mis austab kultuurilist päritolu, ei kahjusta keskkonda, toetab kohaliku majandust ning edendab dialoogi kahe kultuuri vahel ja on kultuuriliseks vahelduseks, on viimasel ajal arenenud vastureaktsiooniks hävitavale massiturismile.[12]

Loodusturism Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harrastus- ja loodusturismi turg on pidevalt otsimas uusi turvalisi ning hea juurdepääsuga sihtkohti, kus loodus-, ajaloo- ja kultuurihuvilisi võtavad vastu väikeettevõtjad, kes oskavad lahti seletada kohalikku kultuuri ning tutvustada loodusressursse.[13]

Matkamine maismaal ja vetel on vanim turismiliik Eestis. Bussiturism sai alguse 1930-ndatel, nendele kaasati järjest rohkem inimesi tutvumaks looduskaunite paikadega, klassiekskursioonid hoogustusid eriti nõukogude ajal. Pereautoturism sai hoo sisse 1960-ndatel, kui autoomanikud hakkasid reisima koos perega Eestis ja väljaspool Eestit. Telkimine, kui üks puhkuse vormidest looduses, alates 1960-ndatest, on seotud autoturismi algusega. Kala-, talgu- ja sporditurism on uuema aja trendid.[14]

Eestis on välja töötatud oma ökoturismi kvaliteedimärkEHE ("Ehtne ja Huvitav Eesti"). Eesti Ökoturismi Ühendus algatas 2000. aastal märgistamisprotsess. Eesti Ökoturismi Ühendus koostöös Rootsi ökoturismi märgisega Naturens Bäst töötasid välja EHE praegused kriteeriumid ja juhendmaterjalid.[8]

Loodusturismi õpetatakse nii bakalaureuse kui magistriõppes Eesti Maaülikoolis.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Duffle, J. (1981) Who will watch the birdwatchers? Wildlife Rewiev, X (7):22–23.
  2. Fennel, D. (2003) Ecotourism. An Introduction. Second edition. Routledge.
  3. Newsome, D., Moore, S. A., Dowling R. K. (2002) Natural area tourism. Ecology, impacts and management.
  4. Valentine, P. S. (1984) Wildlife and tourism: Some ideas on potential and conflict. In: O`Rourke, B. Contemporary issues in Australian tourism, 29–54, Department of Geography, University of Sidney, Sidney
  5. Weaver, D. (2001) Ecotourism. John Wiley & Sons Australia Ltd.
  6. http://www.arenguagentuur.ee/juhendid/loodusturism/79-loodusturismi-ettevotja-kaesiraamat Kasutatud 20.05.2012
  7. Meimer, R. (1998) Ökoturismi mõiste ja sisu. Ettekanne konverentsil „Loodushoid ja turism” Pärnu 1998
  8. 8,0 8,1 http://southestonia.ee/uploads/dokumendid/Loodusturismi_raamat.pdf Kasutatud 25.04.2012
  9. http://www.loodusturism.ee/ Kasutatud 25.04.2012
  10. 10,0 10,1 10,2 http://oxforddictionaries.com/definition/tourism Kasutatud 25.04.2012
  11. http://www.unep.fr/scp/tourism/sustain/ Kasutatud 25.04.2012
  12. http://www.flickr.com/photos/planeta/sets/72157608177472637/ Kasutaud 25.04.2012
  13. http://www.slideshare.net/Ruukel/80429-ruukel-loodusturism Kasutatud 25.04.2012
  14. Koitjärv, T. (2001). Loodusturism kaitsealadel ja väljaspool kaitsealasid. EKAL.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]