Libahunt

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mütoloogilisest olendist; August Kitzbergi näidendi kohta vaata artiklit Libahunt (Kitzberg)

Saksa puulõige 1722. aastast

Libahunt on paljude rahvaste usundis esinev ajutiselt või alaliselt hundiks muutunud või muudetud inimene.

Libahundi (ka koduhunt, inimesehunt, soend) kujutelm on tuntud ka eesti rahvausundis; võimalik, et laenuna germaani ja slaavi rahvastelt. Eestlaste uskumuste järgi võis libahundiks saada nõia loitsimise (needmise) läbi või ise teatud maagilisi toiminguid sooritades (hundinaha selga tõmbamine, kolm korda ümber nõiutud kivi käimine, enda erilise nõiutud võidega määrimine, nõiasõnade lugemine).

Usuti, et libahundid murravad koduloomi, harvem ka inimesi.

Esines uskumus, et libahunte eristab tavalistest huntidest valge märk kaelal – jälg kaelas kantud sõlest, preesist vms ehteasjast.

Et libahunti taas inimeseks muuta, tuli talle leiba süüa anda. Vahel lisandus nõue, et leiba pidi ulatama sepistatud rauast teraga, näiteks noa otsas.

Libahundiks nimetati ka tavalise hundi kümnendat (ka seitsmendat, üheksandat, kaheteistkümnendat) poega, kes pidavat koduloomi murdma ja sööma mitte kõri kallale hüpates, vaid tagaotsa poolt.

Kirjapandud rahvaluuleline ainestik pärineb ajast, mil Jakob Hurda eestvedamisel alustati Eesti rahvapärimuste kogumist. Rahvaluule kõneles ka soenditest ja libadest. Kogumistöös osales aktiivselt noor kirjamees August Kitzberg. Nimetatud motiivile tuginedes kirjutas ta jutustuse "Libahunt". Hiljem dramatiseeris ta selle ja samanimelist tragöödiat võib pidada eesti näitekirjanduse üheks tippsaavutuseks.

Hilisemas eesti kirjanduses on libahundi motiivi kasutanud Matt Barker, August Gailit, Juhan Jaik, Andrus Kivirähk jt.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]