Leta Stetter Hollingworth

Leta Stetter Hollingworth
Sünniaeg	25. mai 1886
Surmaaeg	27. november 1939 (53-aastaselt)
Alma mater	Nebraska-Lincolni ülikool Columbia ülikool
Amet	kirjanik
Töökoht	Columbia ülikool

Leta Hollingworth (sünninimi Leta Anna Stetter; 25. mai 1886 – 27. november 1939) oli Ameerika psühholoog, kelle tööd peetakse psühholoogias teedrajavaks 20. sajandi alguses. On leitud, et Hollingworth andis olulise panuse nii naiste psühholoogiasse, kliinilisse psühholoogiasse kui ka hariduspsühholoogiasse. Ta on tuntud tänu oma tööle erivajadustega lastega.

Lapsepõlv ja haridus

Lapsepõlv

Leta A. Stetter sündis 25. mail 1886 USA Nebraska osariigi Dawesi maakonnas Chadroni linna lähedal. Ta oli Margaret Elinor Danley (1862–1890) ja John George Stetteri (1856–1943) pere kolmest lapsest esimene. Kui ta oli kolmene, suri tema ema pärast kolmanda lapse sünnitust. Pärast seda lahkus isa pere juurest ning jättis Leta koos õdedega vanavanemate – Samuel Thomas Danley (1833–1898) ja Mary (1838–1904) – kasvatada. Kümme aastat hiljem abiellus Leta isa ning võttis lapsed kaasa Valentine'i Nebraskasse. Leta kirjeldas kodust elu negatiivselt, kuna pidi kokku puutuma alkoholismi ja vaimse vägivallaga. Kool oli ainus põgenemistee koduvägivallast. Leta käis Valentini Keskkoolis, kus ta oli oma klassi priimus ning kus ta avastas oskused ja huvi kirjutamise vastu. Tänu tema intelligentsusele, vaimukusele ja huumorile palgati ta 15-aastaselt kohalikku ajalehte tööle. 1902. aastal lõpetas Leta keskkooli ja lahkus kodust.

Bakalaureusekraad

Kui ta oli kõigest 16-aastane, läks ta õppima Nebraska Ülikooli Lincolnis, kus tal läksid õpingud hästi. Ta oli toimetaja kolmes kohalikus ajalehes. Ülikooliõpingute ajal tutvus ja kihlus ta Harry Hollingworthiga, kellega abiellus 31. detsembril 1908. Harry Hollingworth kolis New Yorki, et lõpetada magistriõpingud Columbia Ülikoolis ja lõpetada oma doktorikraad James Cattelli juhendamisel. Leta jäi Nebraskasse, et lõpetada bakalaureuseõpingud. Ta lõpetas Phi Beta Kappa kiitusega 1906. aastal ja sai ühes bakalaureusekraadiga osariigi õpetaja sertifikaadi. See lubas tal õpetada inglise keelt ja kirjandust igas Nebraska riigigümnaasiumis.

Karjääri algus ja abielu

Ta alustas oma karjääri õpetamisega kahes Nebraska osariigi gümnaasiumis. Esimene neist oli DeWittis, Harry Hollingworthi kodukohas. Pärast mitut aastat koolides töötamist kolis ta New Yorki, kus tema kihlatu kirjutas Cattelli juhendamisel doktoritööd. Nad abiellusid 31. detsembril 1908. Leta Hollingworthi plaanis õpetada New Yorgis, kuid varsti avastas, et linna seadused ei lubanud abielus naistel õpetada. Ta jätkas kirjutamist ja mattis ennast majapidamistööde alla, mistõttu oli ta ühel hetkel igavuses, pahane ning tal hakkas kujunema depressioon. Tema jaoks oli raske kannatada asjaolu, et hoolimata tema haridusest ei saanud ta majanduslikult pere heaolusse panustada. 1911. aastal suutis noor abielupaar kokku hoida raha õppemaksu jaoks. Õnneks julgustas abikaasa teda astuma Columbia Ülikooli, kus ta läbis haridus- ja sotsioloogiakursuseid. 1913. aastal sai ta magistrikraadi Columbia Ülikoolis  ja alustas 1914. aastal tööd Binet' intelligentsustestiga. Tänu heale tööle sai temast peagi Bellevue haiglas psühholoogialabori juhataja. Hollingworth jätkas oma akadeemilist teekonda, et õppida hariduspsühholoogiat Edward L. Thorndike'i juhendamisel.

Huvid kliinilise psühholoogia vallas

Pärast magistrikraadi saamist hariduses hakkas ta tööle Clearing House for Mental Defectives'is. Tema tööülesandeks oli läbi viia Binet' intelligentsusteste. Ta õpetas end ise teste kasutama. Avalik Teenistus asus testide läbiviijaid superviseerima ning sealjuures nõudsid, et läbiviijad läbiksid eksami, et tõestada enda oskusi. Hollingworthil läks hästi, tänu millele sai temast esimene psühholoog riigiametnikuna New Yorgis.  Edasi läks ta tööle Bellevue haiglasse. Talle pakuti kohta psühholoogialabori juhina. Ta lõpetas oma doktoritöö Columbias Edward L. Thorndike'i juhendamisel, samal ajal säilitades töökoha psühholoogilise nõustajana New Yorgi politseis. 1916. aastal sai ta PhD kraadi. Peagi pärast lõpetamist pakuti talle õpetajakohta Columbia Õpetajate Kolledžis, kuhu ta jäi tööle elu lõpuni. 

Kuigi Hollingworthi alustas õpetamist, jätkas ta ka tööd Bellevue haiglas. Seal aitas ta luua kliinilist klassifikatsiooni teismelistele. Ta oli seotud kliinilise psühholoogi eetiliste juhiste väljatöötamisega ja kliinilise psühholoogi väljaõppe ühtsete standardite väljatöötamisega. Lisaks õpetamisele treenis ta ka kliinilisi psühholooge ja oli Bellevue erivajadustega laste kooli direktor.

Intelligentsustestid, vaimselt mahajäänud ja erivajadustega lapsed

1920. aastal nihkus Hollingworthi huvi lastele, eriti vaimsete eripäradega lastele. Tänu Lewis Madison Termanile ja tema kaastöötajatele olid 1930-ndateks intelligentsustestid ja võimete järgi grupeerimine jõudnud riigikoolidesse. Terman uskus, et intelligentsuse testimine on hädavajalik, et avastada andekaid lapsi. Nii saab neile pöörata erilist tähelepanu, et aidata neil rakendada kogu potentsiaali, saamaks täisväärtuslikeks ühiskonna liikmeteks. Hollingworth uskus, et andekate ja tavaliste laste harimist on vaja eristada. Kuigi Hollingworth uskus idee olulisusesse, ei pakkunud Terman välja konkreetseid lahendusi, kuidas õppekavu võiks andekate laste jaoks kohandada. Seega sai Hollingworthist aktiivne andekate laste jaoks mõeldud hariduslike strateegiate arendaja. Suur enamus tema tööst toimus samal ajal kui Termanil ja kuigi nad kunagi ei kohtunud, austasid nad üksteist väga. 

Kuigi paljud Hollingsworthi ja Termani seisukohad kattusid, ei nõustunud nad ühes olulises punktis. Terman uskus, et intelligentsus on pärilik omadus, seega keskendus ta vaid selle defineerimisele ja kirjeldamisele. Hollingworth tunnistas pärilikkuse olulisust, kuid sealjuures uskus, et keskkonnal ja harimisel on oma mõju intelligentsuse potentsiaalile. Tänu sellele uskumusele, oli Hollingsworth rohkem huvitatud sellest, kuidas andekaid lapsi paremini kasvatada ja harida.

Tema töö Binet' intelligentsustestide tegemisega Clearing House'is valmistas teda ette tööks nii andekate kui ka vaimselt mahajäänud lastega. Tänu tööle vaimse puudega lastega, avastas ta, et tegelikult on paljudel neist normaalne intelligentsus. Sellegipoolest oli nendel lastel teismeeas kohanemisprobleeme. Tänu sellele avastusele keskendus ta rohkem seesugustele lastele. Ta avaldas sellel teemal mitu raamatut: "The Psychology of Subnormal Children" (1920, "Special Talents and Defects" (1923) ja "The Psychology of the Adolescent" (1928). Viimasest raamatust sai järgneva paarikümne aasta jooksul populaarne õpik. Mitmed väljaanded pidasid õpikut tähtsaks ning avaldasid väljavõtteid peatükist võõrutamise kohta. Lisaks kirjutas ta raamatud "The Problem of Mental Disorder"(1934) ja "Psychology of Special Disability in Spelling" (1918). Lisaks kirjutas ta õpikuid enda õppeainete jaoks Columbia ülikoolis. 

Alates 1920. aastatest hakkas ta rohkem tööle andekate lastega. Hollingworth leidis, et vaimse häirega lastest ainult vähestel olid probleemid seotud kohanemisprobleemidega. Tema sõnul tuleb aga andekus haridus- ja keskkonnateguritest, mistõttu ta uskus, et on olemas kindlaid viise, kuidas toime tulla andekusega ja kuidas harida andekaid lapsi. "Andekas Laps", mille kirjutas Hollingworth 1926. aastal, kirjeldab tulemusi Hollingworthi uuringust, kus ta hindas andekate laste perede tausta, psühholoogilisi-, temperamendi-, sotsiaalseid- ja füüsilisi omadusi. Samuti hõlmab raamat katset luua õppekava, arendamaks 50 seitsme- kuni üheksa-aastasi lapsi üle 155-punktilise IQ-skooriga. Tema viimane raamat oli "Lapsed üle 180-punktise IQ-ga", mis avaldati 1942. aastal, mille tegelikult lõpetas tema abikaasa pärast tema surma. Raamat kirjeldas kuidas paljudel kõrge IQ-skooriga lastel on tihti kohanemisprobleeme, mis tulenevad nii intellektuaalse stimulatsiooni puudusest kui ka vanemlikust hooletusse jätmisest. Hooletusse jätmine tulenes tollasest suhtumisest, kus arvati, et targad lapsed saavad ise enda eest hoolt kanda.  Hollingworth töötas välja selliste inimestega töötamise meetodi, kus rõhutati lapsega igapäevase kontakti säilitamse olulisust. Nende lapse andekust tuleb võimalikult varakult avastada, samuti ei tohiks neid eraldi hoida teistest lastest ja eakaaslastest.

Hollingworthi esimene longituuduuring algas 1922. aastal New Yorgis, kus ta uuris viitkümmet üle 155-punktilise IQ-ga seitsme- kuni üheksa-aastast last. Lapsi uuriti kolme aasta jooksul. Üheks uuringu eesmärgiks oli saada võimalikult hea üldpilt laste kohta: koguti informatsiooni tausta, pere, psühholoogilise seisundi, füsioloogia, temperamendi ja sotsiaalsete omaduste kohta. Uuringu teine eesmärk oli saada teadmisi selle kohta, milline oleks selliste õpilaste jaoks parim õppekava. Selle uuringu tulemused on avaldatud tema raamatus "Andekad lapsed" (1926). Järgmise 18 aasta jooksul lisas ta juurde informatsiooni uuringus osalejate elukaaslaste ja laste kohta. 

Teine eksperiment andekate lastega toimus 1936. aastal. Uuringus kasutati esimese uuringuga sarnast valimit, kuid seekord pöörati rohkem tähelepanu rassilisele heterogeensusele, mis mudeldati tavalise New Yorgi riigikooli järgi. Lapsed värvati kooli Speyeri Koolist, mis sai hiljem tuntuks kui "Leta Hollingworthi tarkade laste kool". Uuringus kasutatud õppekava oli "Tavaliste asjade evolutsioon". Ta avastas, et lapsed soovivad avastada enda ümber olevat maailma. Seega koosnes õppekava toidu, riiete, peavarju, transpordi, tööriistade, ajaplaneerimise ja suhtlemise kohta õppimisest. 

Hollingworthi viimase andekate laste uuringu avaldas pärast tema surma 1942. aastal tema abikaasa. Tegu oli longituuduuringuga kaheteistkümne lapsega, kelle IQ oli kõrgem kui 180. See algas 1916. aastal pärast tööd Binet' testidega. Ta avastas lapse, kelle IQ oli 187, mille tõttu ta otsis järgneva 23 aasta jooksul üles veel 11 sarnaste vaimsete võimetega last. Kuna Hollingworth teadis, et ta ei ela nii kaua, kuni kõik uuringus osalenud lapsed täiskasvanuikka jõuavad, koostas ta raamistiku, mille abil tulevikus saaks töö lõpule viia. Üle 180-punktilise IQ-ga inimestel on tugev soov privaatsusele, nad jagavad harva enda kohta isiklikku informatsiooni, kardavad olla sildistatud "erilisena" ja neile ei meeldi, kui nendele või nende perele pööratakse tähelepanu. Hollingworth saavutas osalejate konfidentsiaalsuse, mistõttu oli tema töö eeskujuks edaspidistele sarnastele uuringutele. Uuringu tulemustena selgus, et paljud eriti andekad lapsed kannatavad kohanemisprobleemide all. Põhjusteks on täiskasvanutepoolne valesti kohtlemine ning intellektuaalse väljakutse puudumine. Täiskasvanud ei arvesta sageli selliste lastega piisavalt, kuna arvatakse, et sellised lapsed on iseseisvad. Samuti murti uuringuga müüt, nagu oleksid erilised lapsed kohmakad, õrnad või ekstsentrilised. 

Hollingworth oli esimene, kes kirjutas andekatest lastest ulatusliku raamatu, samuti oli ta esimene, kes õpetas kõrgkoolis kursust andekatest lastest. Lisaks oli ta esimene, kes uuris lapsi, kelle IQ skoor küündis kõrgemale kui 180.

Naistepsühholoogia

Columbias õppides hakkasid Hollingworthi huvitama tollal levinud väärarusaamad naistest. Thorndike nõustus teda juhendama väitekirjaga funktsionaalsest perioodilisusest, mis keskendus ideele, et naised on menstruatsiooni ajal psühholoogiliselt häiritud. Thorndike'il oli Hollingworthi tööle oluline mõju, kuna ka Thorndike ise oli verieeruvuse hüpoteesi toetaja. Varieeruvuse hüpotees postuleeris, et kuna meeste seas on nii psühholoogiliste kui füsioloogiliste omaduste varieeruvus suurem, siis meeste seas on rohkem teatud omaduse äärmusi, samal ajal kui naistel on rohkem sama omaduse keskmisi väärtuseid (Shields, 1982). Hollingworthi eesmärgiks oli tõestada, et variatiivsuse hüpotees on väär ja et äärmused ei baseeru mitte sool, vaid kultuurilistel teguritel. Ta uskus, et kaasasündinud erinevuste asemel mängivad nähtuses rolli ühiskonna poolt tekitatud soorollid. Kuigi Hollingworthi uurimistöö erines Thorndike'i huvidest, lõpetas ta oma doktorantuuri Thorndike'i juhendamise all. Väitekiri keskendus varem populaarsele uskumusele, et naiste vaimne võimekus väheneb menstruatsioonide ajal. Uuringu jaoks registreeris ta iga päev kolme kuu jooksul nii meeste kui naiste tulemusi erinevates kognitiivsetes, tajulistes ja motoorsetes ülesannetes. Tema uuring tõestas, et varasem uskumus naiste kohta ei vasta tõele. Doktorikraadi saamisel 1916. aastal võttis Hollingworth vastu Thorndike'i pakkumise õpetada Columbia Õpetajate Kolledžis. 

Lisaks oli Hollingworth huvitatud levinud arusaamast, et intelligentsus on suurel määral päritud ning et naised on meestest intellektuaalses tasemes madalamad. Ta uskus, et naised ei saavuta kõrgeid positsioone naistele seatud sotsiaalsete rollide tõttu, mitte sellepärast, et naised oleksid meestest intellektuaalselt halvemad.

Selleks, et põhjalikumalt uurida variatiivsuse hüpoteesi, tegi Hollingworth eksperimendi väikelastega, kuna nad ei olnud veel mõjutatud keskkonna teguritest, mis võivad mõjutada täiskasvanutevahelisi erinevusi. Hollingworth leidis, et keskkondlikud tegurid lasevad meestel valida rohkemate võimaluste seast enda oskustele sobivat ametit. Samal ajal, kui naistele nähti ette koduperenaise rolli, mis ei lasknud neil enda intelligentsust proovile panna. Seesuguse ühiskonnast tuleneva soorolli tõttu võivad ajapikku naiste intelligentsuse skoorid väheneda. Uuringu jaoks kogusid Hollingworth ja Helen Montague tuhandelt vastsündinult poisilt ja tuhandelt vastsündinud tüdrukult erinevaid andmeid. Nad mõõtsid kümmet anatoomilist omadust ja leidsid, et kuigi poisid olid veidi suuremad kui tüdrukud, ei leidunud sugude vahel variatiivsuses erinevusi.

Hollingworth uskus, et peamiselt tema oli selle taga, et Thorndike muutis oma uskumusi nõnda, et hakkas pidama keskkondlike tegureid kaasasündinud teguritest olulisemaks. Samuti oli Hollingworth selle taga, et Terman muutis oma nativistlikku positsiooni sugudevahelistes erinevustes intelligentsuse uurimisel, kuna Hollingworth näitas, et meeste seas on rohkem neid, keda peetakse andekaks just sotsiaalsete normide tõttu. 

Surm ja pärand

Leta Hollingworth suri 27. novembril 1939 (53-aastaselt) kõhukelmevähki. Teda hinnatakse kui enda uuritavatele pühendunud teadlast. Ta rõhutas uuringus osalejatega otsese kontakti hoidmise olulisust. Samuti tuntakse teda 20. sajandi esimese kahe kümnendi teadustööde tõttu, mis aitasid muuta ühiskonna suhtumist naistesse.