Kristuse ristilöömine

Allikas: Vikipeedia
Vouet' maal "Ristilöömine" (1622, Genova)

Jeesus Kristuse ristilöömine ja surm oli sündmus 1. sajandil pKr. Jeesus, keda kristlased peavad Jumala pojaks ja messiaks, võeti kinni, viidi kohtu ette ning Pontius Pilatus mõistis talle karistuseks piitsutamise ja lõpuks ristilöömise. Jeesuse kannatused ja ristisurm on kristliku teoloogia tähtsad aspektid, millega seostuvad päästmisõpetus ehk soterioloogia ja lunastus.

Jeesuse ristilöömist kirjeldavad kõik neli kanoonilist evangeeliumi, samuti teised tollased allikad, ning üldiselt peetakse seda ajalooliseks sündmuseks.[1][2] Kristlased usuvad, et Kristuse kannatuslugu ennustas heebrea pühakiri, näiteks 22. psalm ja Jesaja laulud kannatavast sulasest.[3] Uue Testamendi järgi võeti Jeesus kinni Ketsemane aias pärast viimset õhtusöömaaega koos kaheteistkümne apostliga ning viidi Sanhedrini kohtu, Pontius Pilatuse ja Herodes Antipase ette, enne kui ta anti sõduritele üle ristilöömiseks. Pärast piitsutamist mõnitasid Rooma sõdurid Jeesust kui "juutide kuningat": ta rõivastati purpurrüüsse, krooniti okaskrooniga, teda peksti ja tema peale sülitati. Seejärel pidi Jeesus minema ristilöömispaika Kolgatasse.

Kolgatas joodeti Jeesust äädikaga segatud veiniga. Matteuse ja Markuse evangeeliumite andmeil keeldus ta sellest. Siis löödi ta risti ja pandi rippuma kahe süüdimõistetud röövli vahele. Markuse evangeeliumi järgi kannatas ta ristilööduna kuus tundi alates kolmandast tunnist, mis oli umbes 9 ajal hommikul,[4] kuni surmani üheksandal tunnil, mis oli umbes 3 ajal pärastlõunal.[5] Sõdurid kinnitasid tema pea kohale kolmekeelse sildi "Jeesus Naatsaretist, juutide kuningas", jagasid omavahel ta rõivad ning viskasid liisku tema mantli peale. Rooma sõdurid ei murdnud Jeesuse jalgu, nagu nad tegid kahe teise ristilööduga (jalgade murdmine kiirendas surma), kuna Jeesus oli juba surnud. Iga evangeelium annab Jeesuse viimastest sõnadest oma kirjelduse, kokku seitse varianti.[6] Sünoptilistes evangeeliumites kirjeldatakse ristilöömise ajal toimunud üleloomulikke sündmusi, mille hulgas on pimedus, maavärin ning (Matteuse järgi) pühakute elluärkamine. Pärast Jeesuse surma võttis Arimaatia Joosep Nikodemuse abiga ta keha ristilt ning mattis kaljusse raiutud hauakambrisse. Kristliku traditsiooni kohaselt tõusis Jeesus kolm päeva hiljem surnust üles.

Tavapäraselt on kristlased pidanud Jeesuse ristisurma teadlikuks ja vabatahtlikuks ohvriks (kuna ta ei püüdnud ennast kohtus kaitsta), mida ta tegi "Jumala esindajana", et kannatada inimkonna pattude pärast ning teha võimalikuks lunastus.[7][8][9][10][11] Enamik kristlasi pühitseb seda ohvrit leiva ja veiniga armulaual, mälestusena viimsest õhtusöögist, ning paljud ka igal aastal suurel reedel.[12][13]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Christopher M. Tuckett raamatus "The Cambridge companion to Jesus", toim. Markus N. A. Bockmuehl, Cambridge Univ Press 2001, ISBN 9780521796781, lk 123-124
  2. Funk, Robert W.; Jesus Seminar (1998). The acts of Jesus: the search for the authentic deeds of Jesus. San Francisco: Harper. 
  3. Cross (2005). "The Passion", The Oxford dictionary of the Christian church. New York: Oxford University Press. 
  4. Markuse 15:25
  5. Markuse 15:34-37
  6. Ehrman, Bart D.. Jesus, Interrupted, HarperCollins, 2009. ISBN 0-06-117393-2
  7. T. E. Pollard "Johannine Christology and the Early Church" 2005, ISBN 0521018684, lk 21
  8. Stephen Edmondson "Calvin's Christology" 2004, ISBN 0521541549, lk 91
  9. The Reading and Preaching of the Scriptures by Hughes Oliphant Old 2002 ISBN 0802847757 page 125
  10. Martin Ralph DeHaan "Studies in Revelation" 1998, ISBN 0825424852, lk 103
  11. Sergei Bulgakov "The Lamb of God" 2008, ISBN 0802827799, lk 129
  12. Alan Richardson, John Bowden "The Westminster Dictionary of Christian Theology" 1983, ISBN 0664227481, lk 189
  13. Christopher A. Hall "Worshiping with the Church Fathers" 2009, ISBN 083083866X, lk 65