Krbava lahing
 | See artikkel vajab toimetamist. (Jaanuar 2022) |
 | Artiklis puuduvad viited. (Jaanuar 2022) |
| Krbava välja lahing | |||
|---|---|---|---|
|
Osa Osmanite sõjad Euroopas Saja-aastane Horvaatia–Osmanite sõda | |||
 16. sajandi illustratsioon Krbava välja lahingust | |||
| Toimumisaeg | 9. september 1493 | ||
| Toimumiskoht | Krbava väli Horvaatia kuningriigis | ||
| Tulemus | Osmanite võit | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
| Kaotused | |||
| |||
Krbava välja lahing (horvaadi: Bitka na Krbavskom polju, Krbavska bitka; ungari: Korbávmezei csata; türgi: Krbava Muharebesi) peeti 9. septembril 1493 Horvaatia Lika piirkonna Krbava väljal Bayezid II Osmanite riigi ja tollal Ungari kuningriigiga personaalunioonis oleva Horvaatia kuningriigi armee vahel.
Osmanite vägesid juhatas Bosnia sandžakkbei Hadum Jakub-paša ja Horvaatia armeed juhatas Imre Derencsényi, Horvaatia ban, kes oli Ungari kuninga Ulászló II teenistuses. Varem 1493. aasta suvel korraldasid Osmanid rünnaku läbi Horvaatia Kraini ja Steiermargi. Umbes samal ajal möllasid Horvaatias kokkupõrked Frankopanide ja Horvaatia bani vahel, kuid uudised Osmanite sissetungist sundisid neid rahu tegema. Horvaatia aadlikud kogusid suure armee ja püüdsid kinni Bosnia sandžakki naasvad Osmanite väed. Kehv taktika ja ban Derencsényi avatud lahingu valik kogenuma Osmanite ratsaväe vastu tõi kaasa Horvaatia armee täieliku lüüasaamise.
Osmanite riik ei saavutanud kohest territoriaalset kasu, kuid järgnenud kümnenditel laienesid Osmanid järk-järgult Lõuna-Horvaatiasse.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Bosnia kuningriigi 1463. aastal Osmanite kätte langemist laienesid Osmanid kiiresti läände, ohustades Horvaatia kuningriigi lõuna- ja keskosi. Sealt alates muutusid Osmanite rüüsteretked sagedasemaks. Neid rüüsteretki korraldas Osmanite riigi ebaregulaarne kergeratsavägi akindži. Nad ratsutasid kristlaste territooriumile ning rüüstasid kevadel ja suvel maapiirkondi, vältides kindlustatud piirilinnu ja otsest sõjalist konflikti. Need pidevad rünnakud sundisid kohalikke elanikke oma maa maha jätma, jättes piirilinnused ilma varustuseta. Üks selline rüüsteretk algas 1491. aasta septembris, kui Osmanite ratsavägi ületas Kupa jõe ja jõudis Kraini. Tagasiteel tabas Osmaneid Udbina lähedal Egervári bani Ladislavi ja krahv Bernardin Frankopani Horvaatia armee ning nad said Vrpile lahingus lüüa. Lüüasaamine Vrpiles sundis Osmaneid oma rünnakud 1492. aastal peatama. Pärast Hadum Jakub-paša saamist Bosnia sandžakkbeiks jätkasid Osmanid oma rüüsteretki.
Ettevalmistused[muuda | muuda lähteteksti]
1493. aasta suvel kogus Hadum Jakub-paša 8000 kergeratsaväelasest (akindži) armee ja ründas Jajcet, kuid ei suutnud selle kindlust vallutada. Sealt pöördus ta loodesse ning liikus Kraini ja Steiermarki, rüüstates maapiirkondi. Samal aastal puhkes äsjamääratud Horvaatia bani Imre Derencsényi ja Karlo Kurjakovićiga (Gusićitest) liidus oleva Frankopanide vahel Senji ja mitme muu linna kontrolli üle sõda. 1493. aasta juuli keskpaigaks olid krahvid Bernardin Frankopan ja Ivan VIII (Anž) Frankopan sõjas ülekaalus ja piirasid Senjit. Piiramine lõpetati pärast seda, kui ban Derencsényi juhitud armee saadeti Senjile appi, ja Frankopani armee taganes Sokolaci. Vahepeal süüdistati Frankopane koostöös Osmanitega, kuigi ka nende valdusi laastati. Teated saabuvast Osmanite armeest sundisid neid rahu tegema.
Tagasiteel rüüstasid Osmanid Modrušit Lika põhjaosas, mis kuulus siis Frankopanidele. Frankopanid ja ban Derencsényi tahtsid Osmanid kinni pidada ja kogusid kõigist Horvaatia osadest u. 3000 ratsaväelasest ja 8000 jalaväelasest armee, kuid osa armeest koosnes Krbava ümbruse talupoegadest. Ivan IX Frankopan Cetinski, üks silmapaistvatest Horvaatia aadlikest, pooldas Osmanite armee varitsemist lähedalasuvates kuristikes ja kanjonites. Ban Derencsényi aga tõrjus selle idee ülemjuhatajana, süüdistades horvaate arguses, ja valis lahingu lagedal väljal. Cetinski, nagu kirjutas Tomašić, vastas, öeldes: "See ei ole nagu Ungaris ühest linnast teise ratsutamine. Täna näete, kuidas türklased lahingus võitlevad" ja süüdistas teda Horvaatia kuningriigi lagunemises. Lõpuks saavutas Derencsényi arvamus ülekaalu ja Horvaatia komandörid nõustusid seisma Osmanite armeega silmitsi avatud lahingus Krbava väljal Udbina linna lähedal Kesk-Horvaatias.
Lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Osmanid sisenesid Krbava väljale Gorica madalaima ja kitsaima kohaliku mäekuru kaudu, erinevalt kaks aastat varem läbi Vrpile kuru, kus nad said tohutu kaotuse. Enne lahingut andis Hadum Jakub-paša korralduse hukata Jelšani (tänapäeva Jošan) lähedal kristlastest vangid, et nad ei saaks horvaate keset lahingut aidata. Türgi ajaloolane H. E. Efendi märgib ka, et ta pidas oma meestele "tulise kõne", et "kutsuda esile nende viha ainsa jumala vaenlaste vastu". Pärast kohtumist komandöridega saatis ta osa oma sõjaväest, u. 3000 ratsaväelast, Krbava välja lähedale metsa varitsust korraldama.
Kuigi plaan oli võidelda Osmanite vastu lagedal tasandikul, paigutati Horvaatia armee esialgu Krbava välja idaosa nõlvadele Visući küla lähedale. Armee moodustati vaenlasega frontaalselt vastu astuma ja jagati kolme rühma. Esimene osa koosnes Slavooniast pärit sõduritest, keda juhtis Franjo Berislavić, teist sektsiooni juhtis Ivan Frankopan Cetinski, kolmandat aga Nikola VI Frankopan ja Bernardin Frankopan. Horvaatia jalavägi ja ratsavägi jagunesid kolme sektsiooni vahel võrdselt. Armee ülemjuhataja oli ban Imre Derencsényi. Ka Osmanite armee oli paigutatud kolme rühma. Esimest juhtis Kruševaci sandžakkbei Ismail Bey, teist Üsküpi (Skopje) Mehmed Bey, keskmist rühma aga Hadum Jakub-paša. Osmanite poolel võttis lahingust osa ka Bosnia kuninga Stjepan Tomaše (suri 1461) poeg Ishak-beg Kraljević (Bosnia Sigismund).
Osmanite plaan oli juhtida Horvaatia väed kaugemale läände metsa lähedale, kuhu nad olid varitsuse seadnud. Ismaili parem tiib tegi esimese käigu, suundudes Horvaatia vasaku tiiva poole. Horvaatia armee lahkus nõlvadelt ja tormas Osmanite kallale, alustades lahingut lagedal väljal. Lahingut peeti tihedalt mõõkadega, vibusid kasutamata. Osmanite väed suruti alguses tagasi ja alustasid pettetaganemist, mis meelitas Horvaatia armee jälitama ja viis nad varitsusse.
3000 Krbava välja metsasel alal asunud Osmanite ratsaväelast ületasid Krbava jõe ja ründasid Horvaatia tagalat. Seejärel alustas Osmanite Hadum Jakub-paša peavägi, kes ootas samuti metsa peitununa, frontaalrünnakut. Nii rünnati Horvaatia armeed eest, paremalt ja tagant. Horvaatia Bernardin Frankopani vasak tiib ei pidanud Türgi kergeratsaväe rünnakutele vastu ja asus taganema. Kuid enamik Horvaatia jalaväest oli ümber piiratud ega saanud taganeda. Horvaatia armee sai täieliku kaotuse ja vaid väikesel hulgal meestel õnnestus lähedalasuvasse Udbina kindluslinna ohutusse jõuda.
Lahing algas u. 09:00 ja lõppes pärastlõunal. H. E. Efendi sõnul läks Derencsényi lahingu haripunktis duellile ühe akindžiga, kes ta hobuse seljast lõi, et ta siis käte ja kaela ümber seotud köiega paša juurde tirida. Paša lasi ta seejärel köide panna ning uhkeldas temaga tapetud ja vangistatud Horvaatia sõdurite juures, kelle kõrvad ja ninad ta ära lõigata käskis. Derencsényi suri vangistuses, samas tema vend ja tema poeg Pavao tapeti lahingus. Nikola VI Frankopan Tržački langes ka vangi, kuid vabastati lunaraha eest. Tapetud Horvaatia aadlike seas olid Ivan Frankopan Cetinski, Petar II Zrinski, Juraj Vlatković ja Jajce ban Mihajlo Pethkey. Krahv Bernardin Frankopanil ja Franjo Berislavićil õnnestus lahing üle elada.
Tagajärg[muuda | muuda lähteteksti]
Kuigi Horvaatia aadel sai raske kaotuse, mida iidsed ajaloolased ja kroonikud kirjeldasid kui "Horvaatia kuningriigi esimest lagunemist", ei saanud Osmanite riik Krbava väljal saavutatud võidu tõttu territoriaalset kasu. Kuna kaotused olid rasked, sai Krbava väli kohalikus pärimuses tuntuks kui "Vereväli" (horvaadi: Krvavo polje). Horvaatia ja Ungari kuningriikide ning Osmanite riigi vaheline rahu sõlmiti 1495. aasta aprillis. Järgmised suured Osmanite sissetungid toimus 1512. ja 1513. aastal ning nende tulemuseks oli Horvaatia võit Dubica lahingus. Pärast lahingut ja hilisematel kümnenditel liikus Horvaatia kohalik rahvastik pidevate Osmanite rünnakute tõttu turvalisematele aladele; Loode-Horvaatiasse, rannikule ja saartele ning ka väljapoole riiki. Franjo Berislavićist sai 1494. aastal Jajce ban.
Ajaloolised ülestähendused[muuda | muuda lähteteksti]
Jutustusi Krbava välja lahingust on jäädvustatud erinevates tänapäevastes ja vanemates ajalooallikates. Vanimate hulgas on paavsti delegaadi Antonio Fabreguesi aruanne, mis on kirjutatud 13. septembril 1493 Senjis, ülestähendus Böömimaa reisijalt Jan Hasištejnskýlt 23. septembril 1493 tema reisikirjas, preester Martinaci glagoolitsas jutustus Novi Vinodolski breviaaris 1493. aastal ja lahingu aruanne Nini piiskopi Juraj Divnići kirjas paavst Aleksander VI-le 27. septembril 1493. 1561. aastal kirjeldas Krbava välja lahingut kroonik Ivan Tomašić oma Horvaatia kuningriigi lühikroonikas (Chronicon breve Regni Croatiae) ja 1696. aastal kirjeldas seda Pavao Ritter Vitezović oma teoses Kronika aliti szpomen vszega szvieta vikov. Osmanite poolelt kajastas lahingut Osmanite ajaloolane Hoca Sâdeddin Efendi oma Ajalugude kroonis. Vanemates ajalooallikates toodud arvud kaasatud sõdurite ja hukkunute kohta on enamasti liialdatud. Kuna teated lüüasaamisest levisid kiiresti, tehti vahetult pärast lahingut kirjutatud teated suure kaotuse mulje all.