Kasutaja:Tonyoak
Alcatrazi föderaalvangla(tuntud ka nimega Alcatraz ja The Rock) oli kõrgeima turvalisusega Ameerika Ühendriikide föderaalvangla Alcatrazi saarel. Vangla asus 2.01 kilomeetri kaugusel San Franciscost, California rannikust. Vanga töötas 11. augustist 1934 kuni 21. märtsini 1963.[1]
Enne föderaalvanglat asus saarel 1860. aastast Ameerika Ühendriikide militaarvangla. Sinna suunati vanglakaristust kandma sõjaväelased, kes olid rikkunud armee reegleid ja eeskirju. 1932. aastal moderniseeriti hooneid tipptasemel turvanõuetega ning sellest sai föderaalvangla. Võttes arvesse suuri turvanõudeid ja San Francisco külma lahe tugevaid voogusid, uskusid vanglaametnikud, et Alcatraz on põgenemiskindel ja Ameerika tugevaim vangla.[1]
Alcatrazi föderaalvangla oli mõeldud eriti ohtlikele kinnipeetavatele. Aastate jooksul oli Alcatrazil vangistuses umbes 1576 Ameerika kõige halastamatumat kurjategijat, sealhulgas Al Capone, Robert Franklin Stroud("Alcatrazi linnuspetsialist"), George Kelly, Bumpy Johnson, Alvin "Creepy" Karpis(kes viibis Alcatrazis vangistuses rohkem aega kui ükski teine kinnipeetav). Samuti pakkus vangla eluaset personalile ja nende peredele.[1]
29 aasta jooksul tegi põgenemiskatse 14 vangi, millest kõige tähelepanuväärsem oli 1956. aasta mais vägivaldne põgenemiskatse, mida ühtlasi nimetatakse Alcatrazi lahinguks. 1962. aasta juunis põgenes vanglast kolm meest – Frank Morris, John Anglin ja Clarence Anglin.[1] Nad valmistasid seebivahast ja paberist enda peade kujutised, mille asetasid põgenemisööl vooditesse. Vanglast põgeneti läbi seina uuristatud aukude. Saarelt lahkumiseks kasutati vihmamantlitest ehitatud kummipaati, mille osad leiti rannast. Pärast meeste kadumist kuulutati välja laiaulatuslikud otsingud, kuid neid ei leitud kunagi üles.[2]
Kolmekordne vanglahoone oli jaotatud neljaks korpuseks – A korpus, B korpus, C korpus ja D korpus. A korpuses asus lisaks kongidele külalisteruum, raamatukogu ja juuksuri töökoda. B- ja C korpuses olid vangikongid 1,5-2,7 meetri kõrgused. Kongid olid väga lihtsad ja nendes puudus privaatsus. Kongis oli minimaalne mööbel, ilma tekita voodi, laud, külma veega valamu ja tualettpott. D korpus oli mõeldud halvimatele kinnipeetavatele. D korpuse lõpus oli 5 kambrit, kuhu saadeti vangid väära käitumise eest. Sageli koheldi neid seal väga jõhkralt.[1] B ja C korpuses oli kokku 336 vangikongi. Vanglas oli 36 segregatsioonikambrit, kus elasid näiteks afroameeriklased, kes olid rassilise väärkohtlemise tõttu teistest eraldatud. Kaks kambrit C korpuse lõpus olid kasutusel vangla töötajate tualettruumidena.[3] Vangla koridorid olid nime saanud Ameerika kuulsate tänavate järgi, nagu näiteks Broadway ja Michigani avenüü.[1]
Tänapäeval on kinnipidamiskoht avalik muuseum ja üks suurimaid San Francisco turismiobjekte, mis meelitab ligi 1,5 miljonit külastajat aastas. Endist vanglat haldab nüüd Golden Gate'i rahvuspark ning endise vangla hooned on külastamiseks restaureeritud ja hooldatud.[1]
Lähiajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Esimesed 137 vangi saabusid Alcatrazi föderaalvanglasse 11. augustil, 1934 kirde-Kansasest asuvast Leavenworthi vanglast. Lisaks neile oli kinnipeetute seas ka 32 eelnevalt Ameerika Ühendriikide militaarvanglas viibinud vangi. 30. juuniks 1935 oli vangla kinnipeetavate koguarv tõusnud 242 vangini. Vangla esimesel aastapäeval täheldati Vanlgate Büroo poolt, et lisaks hoonesisesele tugevale distsipliinile, on see ka teiste kinnipeetavate asutuste siseselt tõusnud ning suuremaid rikkumisi pole terve aasta jooksul tekkinud.
.jpg)
10. jaanuaril, 1935 toimus saarel tormist tingitud maalihe, mis põhjustas ka vangla töökoja lihkumise. Peale seda algasid kogu saarel tõsisemad ümberkorraldused. 1936.aastal tugevdati kogu saart ümbritsevat kivivalli ning vangla katusele lisati ka valvetorn. Samal kuul rekonstrueeriti ka kasarmut, kuhu lisati üksteist uut kooperatiivkorterit ning üheksa ühetoalist ruumi. Kokku elas saarel selleks ajaks 52 vanglaametnike perekonda, kelle hulgas oli 126 naist ja last. Lisaks eelmainitud uuendustele jätkati nende teostamist aga aastate jooksul veel ning muudatused said täielikult valmis 1941. aastaks. Kogu rekonstrueerimise kulud olid kokku 1,1 miljonit dollarit. Tähelepanu vääriv on asjaolu, et tehas, mis maalihkes kannatada sai ning kus kinnipeetavad tööd said teha, tootis Teise Maailmasõja ajal üle 60000 lastivõrgu Ameerika Ühendriikide militaarväele. Veel tootsid nad näiteks sõjaväe vormirõivaid.[1]
Lõpuaastad[muuda | muuda lähteteksti]
1950ndateks aastateks olid vangla tingimused täiustunud ning kinnipeetavatel oli näiteks võimalus filme vaadata, muusikainstrumente kasutada ning raadiot kuulata. Sellegipoolest polnud asutus just kuigi populaarne ning lisaks oli see ka Ameerika kõige kulukam vangla. 1959. aastaks olid kulud asutuse ülalpidamiseks kolm korda kõrgemad kui keskmisel Ühendriikide vanglal. Kõige suurem oli aga probleem vangla ehitusliku seisukorra halvenemisega, mille tingis mereäärne soolane õhk ja tuul. Selle parandamiseks oli vaja 5 miljonit dollarit ning kuigi ehitustööd algasid 1958. aastal, siis juba kolm aastat hiljem hindasid tehnikud hoone rekonstrueerimise läbikukkunud ürituseks. Vangla suleti 1963. aastal eelkõige suurte kulutuste tõttu, kuid oma osa mängis ka 1962. aastal aset leidnud suur põgenemine, mistõttu oli asutus laialdase uurimise all.[1]
Töötajad ning töötingimused[muuda | muuda lähteteksti]
Põhiliseks töökohaks oli administratiivsetel töötajatel vangla sissekäigus asunud hoone, mis sisaldas ka vangiülema kontorit, kellest esimeseks oli James A. Johnston. Kokku oli vangiülemaid läbi aastate kokku neli, kelleks olid lisaks eelnimetatule ka Edwin B. Shope, Paul J. Madigan ja Olin G. Blackwell. Samas hoones asusid veel erinevate ametipostide töötajate kontorid. Töötingimused olid selle aja kohta üpris moodsad, sisaldades nii trükimasinat, raadiot kui ka telefoni.
Vanglas oli algselt 155 töötajat, kes olid küll väga hästi välja koolitatud turvaalaselt, kuid kel puudus täielikult esmaabi väljaõpe. Üldiselt töötasid valvurid viis päeva nädalas kaheksa tundi. Uue valvuri palgaks oli 1948. aasta detsembris 3024,96 dollarit aastas. Sellejuures oli töötaja üks söögikord 25 senti ning üüri maksti saarel vahemikus 10-43 dollarit olenevalt korteri- ning leibkonna suurusest.
Vanglal oli ka haigla, mis oli rajatud juba föderaalvangla aegadel, 19. sajandi lõpuosas. Haigla asus söökla kohal, teisel korrusel. Seal hoiti ka haigeid vange, kes mõningatel juhtudel viibisid seal aastaid ravil. Neist kuulsaimad on Stroud ja Al Capone.[1]
Söökla[muuda | muuda lähteteksti]
Alcatrazi söökla asus saare keskosas ning seal toitusid lisaks vangidele ka kõik vanglatöötajad. Söökla mahutavuseks oli 250 inimest ning einestati kuuekohaliste laudade taga, mis hiljem asendati neljakohalistega. Hoone teisel korrusel asus eelmainitud haiglaosa ning ka ruum, kus kinnipeetavad said nädalavahetustel filme vaadata.
Sööklas oli ka kindel kord, mis sisaldas vilesüsteemi. See jaotas näiteks ära, kes tuleb sööma, kuhu keegi istub ning millal võib sööma hakata. Süüa anti vangidele kolm korda päevas. Hommikusöök algas kell 6.55, lõunasöök 11.20 ning õhtusöök 16.25. 20 minuti jooksul oli võimalik süüa nii palju kui sooviti, kuid toitu ei tohtinud ära visata, sest selline teguviis võis jätta vangi ilma erinevatest privileegidest.[1]