Kasutaja:Puuslik/Arminius
 | See on kasutaja Puuslik liivakast. Kasutaja liivakast on kasutajalehekülje alamleht. Siin kasutaja katsetab või valmistab ette loodavaid artikleid. See ei ole entsüklopeediaartikkel. Enda liivakasti loomiseks klõpsa siia. |
Arminius (18/17 eKr – 21 pKr), teatud ka kui Armin või Hermann, oli heruskide pealik, kes juhtis germaanlaste ühisväge võidukas Teutoburgi lahingus.
Arminius suutis koondada germaani hõimud Rooma-vastasesse liitu, kuid Teutoburgi võidule järgnenud lüüasaamised kahandasid tema mõjuvõimu ning Arminius langes konkureerivate hõimupealike vandenõu ohvriks.[1][2]
Arminiuse võit Teutoburgi lahingus mõjutas oluliselt nii germaanlaste kui ka Rooma edasist käekäiku. Roomale osutus kaotus niivõrd suureks löögiks, et see sisuliselt loobus Reini jõe taguse Germaania vallutamise plaanidest.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Arminius sündis 18 või 17 aastal eKr heruski üliku Segimeruse pojana. Ta teenis alul Rooma sõjaväes, kus sai väejuhi väljaõppe. Temast sai Rooma kodanik ning ta tõsteti ratsanikuseisusesse. Umbes 4 pKr sai Arminiusest heruskidest koosneva Rooma auksiliaarideüksuse juht, mis võitles Balkanil Pannoonia sõdades. 7 või 8 pKr naasis ta Põhja Germaaniasse.
Arminius röövis mõjuka Rooma-meelse heruski Segestese tütre Thusnelda ning võttis ta omale naiseks. Kuna Segestes oli Thusnelda juba teisele mehele lubanud, sai sellest alguse isiklik vihavaen.
Teutoburgi lahing ja Rooma vastulöök[muuda | muuda lähteteksti]
Pikemalt artiklis Teutoburgi lahing
Reini jõest itta jäävad alad, mis kulgesid Lippe ja Maini jõgede ääres olid Rooma kindla kontrolli all ning Rooma plaanis oma valdusi kuni Weseri ja Elbe jõgedeni laiendada. Arminius veenis rivaalitsevaid germaani hõime üheskoos roomlastele vastu hakkama.
Keiser Augustus oli määranud Germaania asehalduriks Publius Quinctilius Varuse, kellega Arminiusel olid tekkinud sõbralikud suhted. Kui Segestes Varust eelseisvast hädaohust hoiatas ei kahelnud viimane Arminiuse truuduses.
9 pKr sügisel meelitas Arminius valeinformatsiooni abil Varuse Teutoburgi metsa, kus germaanlaste varitsus hävitas kogu tema armee. Lahing leidis aset Kalkriese mäe lähistel, umbes 20 km kaugusel Osnabrückist. Varuse armee koosnes kolmest leegionist, lisaks kolm ratsaväeüksust ning kuus kohorti auksiliaare. Kokku ligikaudu 20 000 meest. Kui kaotus näis kindel sooritas Varus enesetapu heites end oma mõõga otsa. Lahingu lõppedes lasi Arminius Varuse pea maha lüüa ning saatis selle markomannide valitsejale Marbodile. Sellega lootis ta kahtlevat Marbodi veenda, et üheskoos on Roomale vastuhakkamine võimalik. Roomlaste õnneks jäi Marbod neutraalseks kõrvaltvaatajaks ning germaanlased ei suutnud oma suurt võitu ära kasutada. Rooma väejuht Tiberius jõudis kaheksa uue leegioniga Germaaniasse ning olukord stabiliseerus.
Aastatel 14–16 pKr korraldas Rooma germaanlaste vastu mitmeid karistusreide, milles Arminius korduvalt Germanicuse käest lüüa sai. Suurimad kaotused tabasid teda Weseri lahingus ning hiljem angrivaaride müüri juures. Roomlastel õnnestus tagasi saada kaks kolmest Teutoburgi lahingus kaotatud leegionäride kotkast.
Vaatamata võitudele ei rahuldanud keisriks saanud Tiberius Germanicuse palvet täiemahulise kampaania korraldamiseks, kuna ta oli otsustanud Rooma piiri Reini jõele jätta. Germanicust austati võitude eest triumfirongkäiguga. Leegionäride kolmas kotkas saadi lõpuks tagasi keiser Claudiuse valitsemise ajal.
Hõimudevahelised konfliktid ja surm[muuda | muuda lähteteksti]
Rooma ohu kadudes tõusid taas pinnale hõimudevahelised tülid ning 17 pKr puhkes Arminiuse ja Marbodi vahel sõda. 18 pKr taganes Marbod vägedega Böömimaa "looduslikku kindlusesse",[3] kust ta jägmisel aastal Rooma kaitse alla põgenes.
Lisaks hõimudevahelistele tülidele valmistasid Arminiusele peavalu ka hõimusisesed konfliktid, mis kulmineerusid Arminiuse tapmisega Rooma-meelsete hõimukaaslaste poolt. Nende arvates oli Arminius muutunud liiga mõjuvõimsaks.[1]
Väidetavalt oli Tiberius varem keeldunud ühe katide üliku pakkumisest lasta Arminius mürgitada, öeldes, et: "Roomlased ei maksa oma vaenlastele kätte salakavalusega vaid astuvad neile vastu avalikus relvastatud võitluses".[1]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Siegfried Fischer-Fabian. Nad muutsid maailma. Pildikesi Saksa ajaloost. – Tammerraamat, 2008, lk 13–35