Kasutaja:HSillaots/Perfolint
Prefolint on üks andmesalvestuse vorme. See koosneb pikast paberiribast, kuhu on perforeeritud augud, mille abil saab andmeid salvestada. Perfolinti, mis on praeguseks oma aja ammendanud, kasutati laialdaselt 20ndal sajandil teletaibi vahendusel toimuva suhtluse jaoks, 1950ndate ja 1960ndate arvutite sisendina ning hiljem miniarvutite ja CNC tööpinkide andmekandjatena.
Päritolu[muuda | muuda lähteteksti]
Paberlindid, mida valmistati perfokaartidest, olid laialdaselt kasutusel 19ndal sajandil kangastelgede juhtimiseks. Esimesena kasutas perforeeritud paberlinte kangastelgede kontrollimiseks Basile Bouchon 1725. aastal.[1] Kuid paberlintide loomine oli kulukas, need olid haprad ja nende parandamine oli keeruline. Aastaks 1801 oli Joseph Marie Jacquard välja arendanud masinad, mis valmistasid paberist linte, sidudes perfokaardid järjestusse. Selle tulmusel valminud paberlint, mida kutsuti ka „kaartide ahelaks“, oli vastupidavam ning seda oli ka lihtsam valmistada ja parandada. Tekkis kontseptsioon, mis nägi ette andmete edastamist mitte üksikute kaartide voona, vaid ühe „katkematu kaardina“ või lindina.[2][3]
1846. aastal kasutas Alexander Bain perfolinti telegrammide saatmiseks.[2]
1880ndatel leiutas Tolbert Lanston monotüüpia süsteemi, mis koosnes klaviatuurist ja ühest ratta moodi seadeldisest, mis suhtlesid omavahel perfolindi abil. Süsteem läks kaubanduslikku kasutusse umbes 1897. aastal, ning oli tootmises, küll mitmeid muudatusi läbi tehes, 1970ndate aastateni välja.[4]
Perfolindi kasutamine taandus järk-järgult, pärast aastatepikkust kasutamist, 1990ndatel aastatel.[3]
Perfolintide formaadid[muuda | muuda lähteteksti]
Andmed esitusid vastavalt sellele, kas konkreetses asukohas oli olemas auk või mitte. Lintidel on algupäraselt andmete jaoks viis rida auke. Hilisematel lintidel oli kuus kuni kaheksa rida. Varajane elektromehaaniline kalkulaator, Harvardi 1, kasutas 24-realist paberlinti.[5] Rida väiksemaid regulaarses järjestuses auke, mis olid alati perfolinti stantsitud, toimisid lindi toitena, kasutades algupäraselt radiaalsete hammastega ratast, mida kutsutakse ketirattaks. Hiljem kasutasid optilised lugejad toiteauke ajastuse impulsside genereerimiseks. Toiteaugud on sisestatud perfolindi ühte äärde, tehes nii kindlaks, mis pidi peaks perfolint lugejas paigutuma.[6]
Teksti kodeeriti mitmel viisil. Esimene standardne kodeering oli Baudot, mis pärineb XIX sajandist ja millel oli viis auku. Seda koodi ei kasutatud kunagi teletaipides, ent selle asemel kasutati modifikatsioone, milleks olid näiteks Murray kood, Western Union kood, Rahvusvaheline Telegraafiline Tähestik #2 ja Ameerika kaugprinteri kood.[7] Teistel standardsetel kodeeringutel, nagu näiteks Teletypesetter (TTS), FIELDATA ja Flexowriter, oli 6 auku. Varajastel 1960ndatel juhtis Ameerika standardassotsiatsioon projekti, mille käigus töötati välja universaalne informatsioonivahetuse standardkood, mis sai tuntuks ASCII-koodina. See 7-bitine kood võeti kasutusele mitmete teletaibi kasutajate poolt.[8]
Mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]
Perfolint oli 0,1 millimeetri paksune. Kaks kõige levinumat laiust olid 17,46 millimeetrit 5-bitiste koodide jaoks ja 25,4 millimeetrised lintide jaoks, millel oli kuus või rohkem bitti. Aukude vahel oli 2,54 millimeetrit tühja pinda mõlemas suunas. Andmeaugud olid diameetriga 1,83 millimeetrit, toiteaukude diameeter oli 1,17 millimeetrit pikk.[9] Mõlemas suuruses perfolindi rulle on 2016. aasta seisuga saadaval ka tänapäeval.[10]
Tšaadivaba lint[muuda | muuda lähteteksti]
Enamik perforeerimisseadmeid kasutas tahkeid perforaatoreid. See meetod tekitas tšaadi ehk väikseid ringikujulisi paberitükke. Nende haldamine oli tüütu ja keeruline, kuna väikestel paberitükkidel oli kalduvus kaduda ning häirida teiste elektromehaaniliste teletaibi seadmete tööd.
Ühte lindistantsi variatsiooni kutsuti tšaadivabaks printimisreperforaatoriks. See masin torkas laekunud teletaibi signaali linti ja printis sellele samal ajal sõnumi, kasutades printimismehhanismi, mis sarnanes tänapäevasele paberiprinterile. Lindistants, selle asemel et tekitada tavalisi ümmargusi auke, lõikas hoopis paberisse väikesed U-kujulised sisselõiked, nii ei tekkinud pisikesi paberitükikesi. Auke täielikult mitte välja stantsides jäi paberil olev trükk terveks ja loetavaks. See võimaldas perfolinti lugeda ilma, et peaks auke dešifreerima, mis hõlbustas sõnumi ülekandmist teise võrgujaama.[8]
Teised kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]
Kasutatud perfolint lõigati konfettide suurusteks tükkideks, et seda paraadide ajal akendest välja visata. Sellist traditsiooni hakati kutsuma perfolindiparaadiks ning see sai alguse Manhattanilt.[11] Perfolindiparaadidega tähistati üldiselt mõnesid märkimisväärseid sündmuseid, näiteks esimese ja teise maailmasõja lõppu ning astronautide turvalist naasmist Maale. Innovatiivne kuduja Dorothy Liebes lisas perfolinte mõndadesse uuenduslikesse kunstitekstiilidesse.[12]
Ka tänapäeval peetakse New Yorgis, enamasti Manhattanis, perfolindiparaade, peamiselt siis, kui kohalik spordivõistkond võidab meistrivõistlused, ent tänapäeval ei kasutata selleks enam päris perfolinte.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Virtual Exhibitions in Informatics: Punch card, Universität Klagenfurt (vaadatud 30.01.17)
- ↑ 2,0 2,1 Storage SIG, The Storage Engine: A Timeline of Milestones in Storage Technology, 2015 (vaadatud 30.01.17)
- ↑ 3,0 3,1 Virtual Exhibitions in Informatics: Punched tape, Universität Klagenfurt (vaadatud 30.01.17)
- ↑ Letterpress Commons: Monotype, Boxcar Press (vaadatud 30.01.17)
- ↑ Dalakov, Georgi, History of computers: The MARK computers of Howard Aiken, 12.01.2011 (vaadatud 28.01.17)
- ↑ Clive Maxfield,How it was: Paper tapes and punched cards, EETimes, 10.13.11 (vaadatud 30.01.17)
- ↑ Proesch, Roland (2009). Technical Handbook for Radio Monitoring HF: Edition 2009. Books on Demand. ISBN 3837045730. (vaadatud 28.01.17)
- ↑ 8,0 8,1 U.A.Bakshi, A.V.Bakshi "Electrical Technology and Instruments", Technical Publications, 2009 ptk 3, lk 8 (vaadatud 31.01.17)
- ↑ ECMA 10, Standard for Data Interchange on Punched Tape, november 1965 (vaadatud 28.01.17)
- ↑ http://www.gnt.co.uk/papertape.htm (vaadatud 28.01.17)
- ↑ Glenn's second ticker tape parade BBC News, 17.11.1998 (vaadatud 28.01.17)
- ↑ "Dorothy Liebes Papers" Archives of American Art. Smithsonian Institution. 31.01.2012 (vaadatud 28.01.17)