Karuse kalmistu
Karuse kalmistu asub Pärnu maakonnas Lääneranna vallas Kinksi külas, umbes 250 m Risti-Virtsu maanteest kagus.[1]
Karuse kalmistu on üks Läänemaa suuremaid oma 3,4 ha suuruse maa-alaga. Kalmistule on maetud umbes 4000 inimest, aga tänapäeval on tähistatud umbes 3000 hauda. Kalmistul on kaks kabelit ja kaks kaevu. Kunagi kalmistut piiranud kiviaed on jäänud matmisala laienedes sissepoole praegusi piire. Väljaspool kalmistut asub peavärava juures abihoone inventari hoidmiseks.[2]
Kuni 18. sajandini maeti tähtsamaid isikuid Karuse kirikusse või kirikaeda. Karuse kalmistu loodi seoses Venemaa keisrinna Katariina II poolt 1772. aastal antud seadusega, millega keelati kirikutesse matmine ning surnuaiad tuli linnadest ja küladest välja viia. Kohtades, kus kirik asus külast eemal, võis ka edaspidi matta kirikaeda, kui aga kirik asus eluhoonete lähedal, tuli surnuaed viia vähemalt 300 sülla (u 600 m) kaugusele.[3] Karuse kiriku ümber küll eluhooneid ei asunud, kuid et kirikuaed oli juba täis maetud, andis seadus võimaluse luua uus kalmistu.
Kalmistu hakkas paiknema seaduse kohaselt kirikust umbes 600 meetri kaugusel kirdes. Selle rajas Karuse Margareeta luteriusu kogudus oma baltisakslastest ja eestlastest liikmete jaoks. Vanim säilinud hauatähis on 1796. aastast.
Karuse kalmistule on maetud baltisaksa perekonnad Wistinghausenid, Middendorffid, Rennenkampffid, Hoyningen Huened ja Stackelbergid. Samuti puhkavad kalmistul kohalikud pastorid Hermann Johann von Middendorff (pastor aastail 1774–1829) ja Alexander Ludwig Baumann (01.06.1799–18.09.1844 vkj, pastor aastail 1835–1844), parun Paul Hoyningen-Huene (28.01.1813–30.09.1884) perekond, Eesti riigitegelase Jaan Teemanti perekond ja lähisugulased, Karuse köster ja kihelkonnakooli õpetaja, Karuse Tarvitajate Ühistu asutaja ja esimees Karl Puusepp, tunnustatud külafotograaf Karl Täht, Karuse algkooli juhataja, õpetaja ja seltskonnategelane Juhan Aomaa, Vatla kooli direktor Leida Siivelt, Kinksist pärit Tuudi algkooli õpetaja Anna Raadiko, Vatla kooli direktor Vello Kaptein, Hanila valla aukodanik, Hanila muuseumi auliige August Tampärg, Virtsu kooli direktor Julius Ilves, kohaliku kolhoosi edendaja Eduard Viipsi jt.[2]
Kalmistul asub krohvitud paekivist väravakabel, millel on puidust kellatorn. Keset kalmistut asub Lihula mõisnike Wistinghausenite paekivikvaadritest laotud hauakabel, mis valmis 1861. aastal. Siia on maetud 1810. aastal Lihula mõisa omandanud Carl von Wistinghausen (16.10.1769–10.09.1824 vkj), tema abikaasa Margareta Luisa Wistinghausen (sündinud Alstadius, 1.03.1776–5.05.1846 vkj), nende poeg, Lihula mõisnik ja Venemaa riiginõunik Eduard Alexander Andreas von Wistinghausen (10.08.1803–27.04.1867 vkj) koos abikaasa Anna von Wistinghauseniga (sündinud Martin of Belloway, 7.10.1811–17.01.1874 vkj), ja teine poeg, Vaiatu mõisnik ja Venemaa õuenõunik, Theodor von Wistinghausen (25.01.1811–16.01.1859 vkj) koos abikaasa Charlotte Wistinghauseniga (sündinud Martin of Belloway, 9.07.1813–26.10.1903 vkj).[4] 1993. aastal restaureeris kabeli Arne Joonsaar, kes tegi seda perekonna järeltulija, Saksamaa Liitvabariigi suursaadiku Eestis, Henning von Wistinghauseni (sündinud 1936) tellimusel. Kabeli kõrvale on maetud veel Charlotte von zur Mühlen (sündinud von Wistinghausen, Peterburis 13.05.1841, surnud Riias 16.10.1901 vkj) ja tema tütar, pastoriproua Anna Rinne (sündinud von zur Mühlen, 7.11.1860–25.12.1886).
Karuse kalmistu võeti sarnaselt paljude teiste vanade Eesti kalmistutega 1997. aastal ajaloomälestisena riikliku kaitse alla.[1] Kalmistu on olnud järjepidevalt kasutuses alates 18. sajandist ning seal on hästi säilinud 18.–19. sajandist pärinevaid tüüpilisi hauatähiseid ja -piirdeid ning kabeleid.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Karuse kalmistu kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 04.05.2015)
- ↑ 2,0 2,1 Kinksi Küla Seltsi koostatud Karuse kalmistu tutvustus
- ↑ Eesti ajalugu IV. Põhjasõjast pärisorjuse kaotamiseni. Tartu: Ilmamaa. 2003. Lk 86. ISBN 9985-77-062-5.
- ↑ Andmed hauatahvlilt Wistinghausenite kabelis