Kado keeled

Allikas: Vikipeedia

Kado keeled moodustavad keelkonna Põhja-Ameerikas, mis 20. sajandi alguseks jagunes viieks keeleks.

Kado keeled 19. sajandil

Keelkonna kujunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kado keelkonda kuuluvad keeled moodustasid veel alles 18. sajandil geograafiliselt peaaegu katkematu keelte- ja murdeahela, mis ulatus Kirde-Teksasest ja Lääne-Louisianast lõunas kuni Lõuna-Dakota põhjaosani. Keelkonna oletatav algkodu asub selle ahela lõunaotsas, kus veel ajaloolisel ajal elasid keelkonnale nime andnud kado keele kõnelejad. Laias laastus kattub kado keelepuu keelte geograafilise paiknemisega – põhjapoolsemad keeled on eelmise astme ühisest algkeelest eraldunud ajalooliselt hiljem. Viimane suurem jagunemine toimus 300 kuni 400 aastat tagasi, kui hilisema arikara keele murded eraldusid piki Missouri jõe orgu põhja kulgenud rände tagajärjel paani keele murretest.[1]

Klassifikatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. ja 19. sajandil möllanud taudide põhjustatud drastilise rahvastikukao tagajärjel konsolideerusid arvukad murded 20. sajandi alguseks viieks väheste murdeerinevustega keeleks:

I. lõunakado keeled ja murded
  • kado: kadohadatšo, hasinai, natšitotšes
II. põhjakado keeled ja murded

Mõnesaja aasta eest teineteisest eraldunud arikara keel ja paani keel on üksteisele äärmiselt sarnased, kuid fonoloogiliste eriarengute tagajärjel kummagi keele rääkijad teineteisest enam aru ei saa. Arikara keelt on käsitletud ka paani keele murdena. Paani keele murded on hääldussüsteemi erinevustele vaatamata vastastikku arusaadavad. Rohkem erineb paani ja arikara keelest kitsai keel ning veelgi erinevam on vitšita keel. Keelkonnale nime andnud kado keel on põhjakado keeltega vaid kauges suguluses.

Kado keelte hulka on arvatud kuuluvat ka väljasurnud adai keelt, kuid adaikeelse keeleandmestiku puudulikkuse tõttu pole see täie kindlusega tõestatav.

2010. aasta seisuga on vitšita keelt emakeelena kõnelejaid alles üks, paani ja arikara keele kõnelejaid üks või kaks ning kado keele kõnelejaid paarkümmend. Kitsai keele viimane kõneleja Kai Kai suri arvatavasti 1940ndatel.

Fonoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kado keeled on tüüpilised väikese täishäälikute arvuga põhjaameerika keeled. Täishäälikute arv kõigub kolmest (vitšita, kado ja paani keele skiiri murre) viieni (arikara).

Arikara keeles on 12 kaashäälikut, kitsai keeles 10 ning mõlemas paani murdes ja vitšita keeles 9. Lõunakado allrühma ainsas esindajas kado keeles on 19 kaashäälikut.

Omapärasemad uundused kado keelte hääldussüsteemis on arikara keele helitud vokaalid ja sonorandid ehk sosihäälikud ning kado keeles välja arenenud foneemiline toon.

Morfoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõik kado keelkonna liikmed on polüsünteetilised keeled, mida iseloomustab äärmiselt keeruline morfoloogia. Tegusõnakompleksis avaldub aluse ja sihitise arv (ainsus, kaksus ehk duaal, mitmus, inklusiiv ja eksklusiiv) ning tegevuse jaotus ja levi, keeruline kõneviiside ja aegade süsteem, reaalis ja irreaalis ning muu taoline. Kado keelte tegusõnakompleksi maatriksis võib olla üle kolmekümne positsiooni. Kado keeltele on iseloomulik nimisõna inkorporatsioon ning tegevuse või objekti asendit kirjeldava positsionaali inkorporatsioon tegusõnakompleksi.

Võrdleva kado keeleteaduse ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Albert Gallatin väidab oma 1836. aasta indiaani keelte klassifikatsioonis, et arikarad ja paanid kõnelevad sama keelt ning oletas paani ja vitšita keele omavahelist sugulust.[2] 1844.a. konstateeris Josiah Gregg keeleandmeid esitamata, et paanid ja arikarad ning vitšitad ja kitsaid, seega kõik põhjakado keelte kõnelejad, on ühist päritolu.[3] William Wadden Turner võrdles 1856.a. arikara, paani, kitsai, vitšita ja wako keele sõnu ning postuleeris keelkonna olemasolu.[4] Lisaks leidis ta kuus võimalikku sugulassõna kado keeles ning oletas nende põhjal, et kado keel kuulub samasse keelkonda.[4] Terminit kado keeled kasutas esimesena Latham.[5] [6] Nimetuse kado keelkond võttis kasutusele ameerika etnoloog John Wesley Powell 1891. aastal.[7]

1932.a. postuleerisid Alexander Lesser ja Gene Weltfish välitööde andmetele toetudes keelkonna sisemise struktuuri.[8]

Esimese võrdleva uurimuse kado keelte kohta avaldas Alan R. Taylor 1963. aastal.[9] 2001.a. koostas kado keelkonna ja selle uurimise ajaloo kohta põhjaliku ülevaate Douglas R. Parks[1]

Kado keeli on ühes irokeesi ja siuu keeltega rühmitatud makrosiuu keelkonnaks. Esimesena üritas nende keelte omavahelist kaugemat sugulust tõestada Edward Sapir (1921, 1929). Ainsa keeleteadlasena on makrosiuu keelkonna kohta võrdlevat andmestikku avaldanud Wallace Chafe.[10] [11] Hilisemate võrdluste põhjal on tõendeid kado keelte kuuluvuse kohta makrosiuu keelkonda väheveenvaks peetud[12] [13]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Indiana Ülikooli Ameerika Indiaaniuuringute Instituudi kado keelte andmebaasis leidub arikara ja skiiri keelsete tekstide kogu ning arikara, skiiri ja paani lõunarühma sõnastikud.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Parks, Douglas R. (2001), Caddoan Languages. Ilmunud teoses Handbook of North American Indians, Köide 13, Plains, lk. 80-93, toimetaja Raymond J. DeMallie, (Washington: Smithsonian Institution).
  2. Gallatin, Albert and American Antiquarian Society. (1836), Map of the Indian tribes of North America, about 1600 A.D. along the Atlantic, & about 1800 A.D. westwardly, lk. 116-117, 128-129, (Washington, D.C.: American Antiquarian Society).
  3. Gregg, Josiah (1844), Commerce of the prairies, or, The journal of a Santa Fè trader: during eight expeditions across the great western prairies, and a residence of nearly nine years in northern Mexico, 2. kd., lk. 251, (New York: H.G. Langley).
  4. 4,0 4,1 Whipple, Amiel Weeks (1856), Reports of explorations and surveys to ascertain the most practicable and economical route for a railroad from the Mississippi River to the Pacific Ocean, 1853-1854, 3. Washington. [3. köite 3. osa, leheküljed muudest osadest eraldi nummerdatud, pealkirjastatud Report upon the Indian tribes; vocabularies of Waco and Kitsai are given, pages 65-68, Caddo vocabulary, page 70.
  5. Latham, R. G. (1860), Opuscula. Essays, chiefly philological and ethnographical (London: Williams & Norgate; etc.)
  6. Latham, Robert Gordon (1862), Elements of comparative philology (London,: Walton and Maberly etc.)
  7. Powell, John Wesley (1891), Indian linguistic families of America, north of Mexico, lk. 58-62, (Washington).
  8. Lesser, Alexander ja Gene Weltfish (1932), Composition of the Caddoan Linguistic Stock, Smithsonian Miscellaneous Collections, Vol. 87, No. 6, lk. 1-2.
  9. Taylor, Alan R. (1963), The Classification of the Caddoan Languages, Proceedings of the American Philosophical Society, Vol. 107, No. 1.
  10. Chafe, Wallace L. (1973). Siouan, Iroquoian, and Caddoan. In T. Sebeok (Ed.), Current trends in linguistics (Vol. 10, lk. 1164-1209). The Hague: Mouton. (Reprinted as Chafe 1976).
  11. Chafe, Wallace L. (1976). The Caddoan, Iroquioan, and Siouan languages. Trends in linguistics; State-of-the-art report (No. 3). The Hague: Mouton. (ISBN 90-279-3443-6)
  12. Hollow, Robert C. ja Douglas R. Parks (1980), Studies in Plains linguistics: arvustus kogumikus Anthropology on the Great Plains, toimetanud W. Raymond Wood ja Margot Liberty, lk. 81, (Lincoln: University of Nebraska Press).
  13. Campbell, Lyle (1997), American Indian languages: the historical linguistics of Native America, lk. 262-269, (Oxford: Oxford University Press). (ISBN 0-19-509427-1)