Kaanon (Uus Testament)
Sõna kaanon tuleb kreekakeelsest sõnast κανών (mõõdupuud, juhtnöör). Vanas kirikus on sõna olnud kasutusel 4. sajandi algusest ning viitab tekstidele, mida on tuvastatud pühakirjana. Samuti tähistab sõna kaanon reeglistiku, mille abil saab määrata, millist teksti kaanoni teoste sekka lugeda [1]
Uue Testamendi kaanoni teke[muuda | muuda lähteteksti]
Uue Testamendi kaanoni teke sai alguse esikoguduste suulistest pärimustest ning apostlite kirjade korjamisest. Nii kirju kui suulisi pärimusi ühendati ning loodi esimesi kogumike. Selliseid kogumike võis leida juba 2. sajandil Pauluse misjonikeskustes Korinthoses ja Ephesoses.[2] Juba 2. sajandil tõdes Justinos, et apostlite mälestusi (nimetatakse ka graphe-ks) loetakse jumalateenistustel käskude ning prohvetite lugude kõrval võrdväärsena.[2]
2. sajandi keskpaiku võttis Markion ette olulisi samme, mis aitasid kaasa Uue Testamendi kaanoni lõplikule kujunemisele. Markion määras Vana Testamendi Uuest Testamendist vähem olulisemaks. Tema vaatepunktist käsitletakse Vana Testamendi Jumalat vaid maailmaloojana mitte kui Jeesuse Kristuse isa. Nõnda kehtestas ta oma kogudustes uue pühakirja kogumi, mis koosnes Luuka toimetatud evangeeliumist ning kümnest Pauluse kirjast.[3]
Ühtne pilt Uue Testamendi kaanonist hakkas kujunema 3. sajandi algusest. Kõige olulisem tõend selle kohta on 18. sajandil leitud Muratori kaanon, mis pärineb umbest 200. aastast ning sisaldab Rooma koguduse kaanoni loendi. Säilinud tekst algab Markuse evangeeliumi viimaste sõnadega. Loend sisaldab Johannese ning Luuka evangeeliume. Loendis edasi leiame – Apostlite teod ning 13 Pauluse kirja – 1 Kr ja 2 Kr, Ef, Fl, Kl,Gl 1 ja 2 Ts, Rm, Fm, Tt 1 ja 2 Tm. Samuti mainitakse Pauluse kirja laodikealastele, seda aga Katoliiklik kirik mõistis hukka Markioni sekti võltsinguna. Edasi leiame Johannese ilmutuse ning samuti Peetruse apokalüpsi raamatut.[4]
Uue Testamendi kaanoni lõplik kujunemine[muuda | muuda lähteteksti]
3. sajandi alguses töötas Origenes välja raamatute rühmitamise ning aitas sellega kaasa lõpliku kaanoni tekkimisele.
- 1. rühm – homologoumena – kirjad, mis olid kirikus üldiselt kasutusel: 4 evangeeliumid, 13 Pauluse kirjad, 1 Pt, 1 Jh, Apt ja Ilm.
- 2. rühm – amphiballomena – mis olid vaidluse all: 2 Pt, 2 ja 3 Jh, Hb, Jk ja Jd;
- 3. rühm – pseude – tuvastatud võltsingud: Egiptlaste, Tooma, Basilidese ja Mattiase evangeeliumid[5]
367. aastal kujunes välja Uue Testamendi raamatute lõplik loetelu kuna Eusbios täpsustas raamatute rühmitamist veelgi. Uue Testamendi lõplik kaanon koosneb 27 raamatust.
Uue Testamendi 27 raamatust peeti kinni ka reformi ajal. Kuna humanistid panid kahtluse alla osade apostlite raamatud, pidas Martin Luther vajalikuks luua kriteeriumid, mille alusel välja selgitada, milline raamat kuulutab Kristust ja milline mitte. "Mis Kristust ei õpeta, see ei ole apostellik, kuigi seda teeks Peetrus või Paulus, ning, mis kuulutab Kristust, see on apostellik, kuigi seda teeks Juudas, Hannas, Pilaatus või Heroodes." Vaatamata, Lutheri kriitikale Apostlite tegude, Heebrelastele ja Ilmutuse raamatute vastu jäävad ka need pärast reformatsiooni kaanoniliste tekstide hulka. Luther järjestub need loetelus viimastena, märkides need nõnda vähem olulisemaks.[6]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- E. Lohse. (1994). Uue testamendi tekkelugu