Kõrgsurve-vedelikkromatograafia

HPLC aparatuuri ehitus skemaatiliselt, kus 1 – pudelid eluentidega, 2 – eluendi degaseerija, 3 – gradientkraan, 4 – eluendi sisestamise nõu, 5 – kõrgsurve pump, 6 – kraan sisestamise asendis, 6’ – kraani laadimisasend, 7 – silmus, 8 – eelkolonn, 9 – kromatograafiline kolonn, 10 – detektor, 11 – andmete töötlemise seade, 12 – jääkide või fraktsiooni koguja.

Kõrgsurve-vedelikukromatograafia (high-pressure liquid chromatography, HPLC) on kromatograafiline tehnika, mille korral kasutatakse liikuva faasina vedelikke (eluent) ja statsionaarse faasina väga peeneteralisi (suurusjärgus 5μm) kromatograafilise kolonni täidiseid. Nimetatakse seda meetodit ka kõrgefektiivne vedelikukromatograafia (high-performance liquid chromatography, HPLC). Peeneteralise täidise suure takistuse tõttu tuleb proovi eluendiga kolonnist läbivoolutamiseks kasutada survepumpa, et saavutada piisav vedeliku rõhk (kuni 400 at). Välja on arendatud HPLC spetsiifilised aparatuursed lahendused.

Võrdluseks: Madalsurve kromatograafia tähenduses kasutatakse mõistet kolonnkromatograafia. Siin ainete segu lahutatakse täidiskolonnis kusjuures eluent liigub kolonnist läbi vedelikusamba raskuksjõu toimel.

Kõrgsurvekromatograafiat kasutatakse biokeemias ja analüütilises keemias uuritava segu komponentide identifitseerimiseks või komponentide suhtelise sisalduse määramiseks (kolonni sisediameeter tavaliselt 4,6 mm) või mingi komponendi puhastamiseks ja kogumiseks (kolonni sisediameeter üle 10 mm).

Kõrgsurve vedelikukromatograafias kasutatakse erinevat tüüpi statsionaarse faasiga täidetud kolonne, millest sõltub ainete lahutamise mehhanism ja vastavalt sellele eristatakse rida meetodeid. HPLC – kui üldise aparatuurse tehnika – enamtuntud meetodid (ja meetodite modifikatsioonid) on järgmised:

• vedelik-vedelikukromatograafia korral ainete segu lahutumine põhineb komponentide kahe erineva mitteseguneva vedelfaasi (üks liikuv teine statsionaarne faas) vahel jaotumise erinevustel; kõige enam kasutatav on kõrgefektiivne vedelikukromatograafia, mille puhul eristatakse mitmeid edasiarendusi ja modifikatsioone nagu:
  • normaalfaasi vedelikukromatograafia (NPLC, kus statsionaarne faas on polaarne ja liikuv faas on mittepolaarne);
  • pööratud faasi kromatograafia (RPLC, see on vedelikukromatograafia modifikatsioon, milles liikuv faas on oluliselt polaarsem kui liikumatu faas);
  • hüdrofiilne interaktsioonikromatograafia (HILIC, see on vedelikukromatograafia modifikatsioon, milles tüüpiline liikuv faas on atsetonitriil (MeCN) väikese vee lisandiga ja siin analüüdid väljuvad polaarsuse suurenemise järjestuses);
  • mitsellaarne vedelikukromatograafia (MLC, kus liikuv faas on pindaktiivset ainet sisaldav vesilahus);
  • ultrakõrgsurve ehk ultraefektiivne vedelikukromatograafia (U-HPLC ehk UPLC, kus kasutatakse ekstra peeneteralist täidist);
  • kiraalne kromatograafia (see on meetod enantiomeeride lahutamiseks kasutades kiraalset liikuvat või kiraalset liikumatut faasi)
  • vedelikukromatograafia süsteemid proteiinide puhastamiseks
• ioonivahetuskromatograafias toimub ioonide lahutamine tahkel polüelektrolüüdil (ioniidil), toimuvad ioonivahetusreaktsioonid lahustunud proovi ja ioniidi vahel
• eksklusioonkromatograafia (SEC ehk HPSEC) (geelfiltratsioon, geelkromatograafia (GPC), molekulaarsõel kromatograafia) puhul segu läbivoolutamisel poorsest polümeersest materjalist või geelist või molekulaarsõeltest molekulid väljuvad kolonnist sõltuvalt nende suurusest
• afiinsuskromatograafia on meetod bioproovide lahutamiseks spetsiifilise interaktsiooni läbi

Vaata ka

• Jaotuskromatograafia
• Kolonnkromatograafia
• Kromatograafia