Jääksoode tüübid

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Jääksoode tüübid jagunevad nende tekkeviisi põhjal või siis neile iseloomulike omaduste alusel. Näiteks klassifitseerivad Arvi Paidla ning Bryan Wheeler jääksood järgmiste omaduste alusel:

  • suhteliselt tasase reljeefiga frees-jääksood;
  • liigendatud pinnamoega karjääri-jääksood, mis on kujunenud tükkturba kaevandamise tulemusena.[1][2][3]

Jääksoode tüübid Paidla järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Lähtudes turba jääklasundi paksusest (õhuke – paksus alla 0,5 meetri, paks – paksus üle 0,5 meetri) ning selle iseärasustest, on Arvi Paidla Eesti frees-jääksood jaotanud neljaks rühmaks:

  1. õhukese lasundiga, karbonaatsel lamamil lasuvad jääksood;
  2. õhukese lasundiga, mittekarbonaatsel lamamil lasuvad jääksood;
  3. paksu madalsoolasundiga jääksood;
  4. paksu siirdesoo- või rabalasundiga jääksood.

Paksu madalsoolasundiga ja karbonaatsel lamamil asuvaid õhukese lasundiga frees-jääksoid soovitab Paidla kasutada põllumajanduses, ülejäänud kahte tüüpi jääksoid aga metsakasvatuses.

Karjääri-jääksood jaotab Paidla karjääride vahele jäävate turbapeenarde ehk kuivatusväljakute pinnal paljanduva turba põhjal kaheks:

  1. madal- ja siirdesooturbaga jääksood;
  2. rabaturbaga jääksood.

Karjääri-jääksoode edasise kasutamise eesmärgil peab ta kõige sobivamaks rajada nendesse veekogud. Turbavarude säästlikku kasutamist arvesse võttes soovitab ta kuivatusväljakud freesida ning seejärel majandada kogu ala frees-jääkväljadena.[1][3]

Jääksoode tüübid Pika ja Valgu järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Jaak Pikk ja Uno Valk on rühmitanud frees-jääksoid nende sobivuse alusel metsastamiseks järgnevalt:

  1. alla 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood, kus veerežiim on puude kasvule soodne, s.t põhjavee tase jääb sügavamale kui 0,3 m;
  2. alla 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood, kus võib esineda üleujutusi ja mis pidevalt või periooditi kannatavad metsakasvatuslikust seisukohast liigniiskuse all;
  3. üle 0,5 m või paksema turbakihiga jääksood, kus veerežiim on puude kasvuks soodne;
  4. üle 0,5 m või paksema turbakihiga jääksood, mis pidevalt või periooditi kannatavad metsakasvatuslikust seisukohast liigniiskuse all.

Veerežiimi poolest metsakasvatuseks sobivad, vähem kui 0,5 m paksuse turbakihiga jääksood on jääkturba toiteainetesisalduse järgi jaotatud omakorda kaheks:

  1. oligotroofse soomullaga jääksood;
  2. mesotroofse või eutroofse soomullaga jääksood.[4]

Taastaimestumise potentsiaali arvestades, on ka Selin jaotanud jääksood õhukese ja paksu turbakihiga jääksoodeks. Kusjuures õhukese turbakihiga jääksoos toimub taastaimestumine kiiremini kui paksu turbakihiga jääksoos. Seda arvesse võttes tuleks rohumaade, loodusliku metsauuenduse ning eutroofse või mesotroofse iseloomuga veekogude rajamiseks kasutada õhukese turbakihiga jääksoid. Paksu turbakihiga jääksood sobivad hästi aga marjakasvatuseks, väetatavateks metsaistandusteks ning oligotroofse iseloomuga veekogude loomiseks.[3][5]

Jääksoode tüübid Money järgi[muuda | muuda lähteteksti]

Loodusliku taassoostumise eelduste järgi on Põhja-Euroopa jääksood Russ Money järgi jaotatud kaheksasse rühma:

  • A – Looduskaitselistel põhjustel või kehtivuse kaotanud kaevandamisloa tõttu lõpuni kaevandamata ala. Mitmesuguse suurema languga frees- või karjääri-jääksoo; jääkturbalasund paks (paksus üle 100 cm), pealmise kihi moodustab ombrotroofne turbasammal, mille pH on alla 4,2. Turba jääklasundi pind on tasane, selles leidub vettpidavaid kihte. Jääklasund võib paikneda erinevate omadustega mineraalpinnastel, selle pinnaprofiil ulatub kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemale, s.t ala on toimiva kuivendussüsteemiga;
  • B1 – Frees-jääksoo, mille turba jääklasund on suhteliselt õhuke (paksus alla 100 cm); selle pealmise kihi moodustab ombrotroofne turbasammal, mille pH on alla 4,2, kuid valdav on kõrge lagunemisastmega ja vettpidav madalsooturvas. Turba jääklasundi pind on tasane või mineraalpinna nõgususi järgiv, väiksema või suurema languga, lasub vett juhtival liivapinnasel, milles esineb vettpidavaid savi vms läätsi. Põhjavee alanenud veetasemest tulenevalt esineb vertikaalne veekadu mineraalsesse aluspinda. Jääklasundi pinnaprofiil ulatub kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemale, s.t ala on toimiva kuivendussüsteemiga ning kraavid ulatuvad mineraalsesse pinnasesse;
  • B2 – Frees-jääksoo, milles õhukene turbasambla kiht lasub paksul, kuid kõrge lagunemisastmega ja vettpidava madalsooturba kihil; teiste näitajate poolest sarnaneb B1 tüübiga;
  • C – Frees-jääksoo õhukese (u. 50 cm) madalsoo-jääkturbaga, mis on kujunenud mineraalmaa soostumisel. Jääkturbas esineb rohkesti puidu, villpea, puhmastaimede ja tarnade jäänuseid, vähem turbasammalde jäänuseid. Toitub sadeveest, pealispind on happeline (pH alla 4,8) ja oligotroofne. Puujuurte tekitatud õõnsuste kaudu infiltreerub pinnavesi jääkturbalasundist kiiresti mineraalpinnasesse. Alad on suure languga ning mineraalpinna nõgususi järgivad; turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb kraavidega reguleeritud veetasemest kõrgemal või madalamal; jääkturbakihis esineb kraavidest kandunud mineraalset substraati;
  • D – Frees-jääksoo oligotroofse või mesotroofse tarna-madalsoo jääkturbaga. Pealispind on suhteliselt happeline (pH alla 6); alale võib mõju avaldada pinnavee läbivool või põhjavee väljakiildumine. Ala on suure languga, turba jääklasundi pinnaprofiil kraavidega reguleeritud veetasemest madalamal; kaevandamise ajal juhiti liigvesi alalt ära pumbates;
  • E – Frees-jääksoo õhukese (u. 50 cm) subneutraalse või aluselise oligotroofse madalsoo-jääkturba lasundiga, mis on kujunenud endisel järvemudal või lubjarikkal liivakihil, pinnamood on tasane või kerge languga. Turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb kraavidega reguleeritud veetasemest madalamal; kraavid ulatuvad mineraalsesse pinnasesse; kaevandamise ajal toimus liigvee ärajuhtimine alalt pumpamise teel. Kohati võib esineda põhjavee väljakiildumist;
  • F1 – Frees- või karjääri-jääksoo, mille alla ühe meetri paksuse ning kõrge pH-ga mesotroofse kuni eutroofse turba jääklasundi moodustab alluviaalsel savikihil lasuv tüüpiline lammi-madalsoo turvas. Turba jääklasundi pinnaprofiil asetseb reguleeritud veetasemest madalamal; kaevandamise ajal toimus liigvee ärajuhtimine alalt pumpamise teel (veetaset võidi alandada kuni 2 m);
  • F2 – Sarnaneb F1 tüübiga, kuid turba jääklasundi paksus on rohkem kui üks meeter.[3][6][7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 Paidla, A. 1975. Mis saab jääksoodest? – Eesti Loodus, No 11: 617-623.
  2. ↑ Wheeler, B. D., Shaw, S. C. 1995. Restoration of Damaged Peatlands. HMSO, London.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 Paal, J. 2011. Jääksood, nende kasutamine ja korrastamine. Tartu.
  4. ↑ Pikk, J., Valk, U. 1995. Jääksoode metsastamisekatsete tulemused Eestis. [Käsikiri].
  5. ↑ Selin, P. 1999. Turvevarojen teollinenkäyttö ja suopohjien hyödynäminen Soumessa. Jyväskylän yliopisto. Jyväskylä.
  6. ↑ Money, R. P. 2004. Starting conditions for restoration following commercial peat extraction. – In: J. Blankenburg, W. Tonnis (eds.). Guidlines for wetland restoration of peat cutting areas (Results of the BRIDGE-PROJECT). Bremen, pp. 10-14.
  7. ↑ Money, R. P. 2004. End-point options for wetland restoration – habitat creation from former commercial peat workings. – In: J. Blankenburg, W. Tonnis (eds.), Guidlines for wetland restoration of peat cutting areas (Results of the BRIDGE-PROJECT). Bremen, pp. 31-40.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Jääksoode_tüübid&oldid=5284511"