Internetikaubandus

Allikas: Vikipeedia

Internetikaubandus on elektroonilise kaubanduse vorm, kus klient saab osta tooteid või teenuseid interneti kaudu. Kõige levinum on kliendi ja firma vaheline kaubandus (B2Cbusiness-to-consumer), kuid leidub ka firmadevahelist äri (B2Bbusiness-to-business).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

1990. aastal lõi Tim Berners-Lee esimese World Wide Webi serveri ja sirvija. Kommertskasutusse jõudis see 1991. aastal. Aastal 1994 loodi esimene internetipõhine pangateenus ja avati esimene veebisait, kust sai pitsat tellida. Samal aastal tutvustas Netscape SSL-krüpteeringut on-line-teenuste jaoks. See mängis olulist rolli e-poodide turvalisuse tagamisel. Samal ajal tutvustas üks Saksa firma oma esimest e-poe süsteemi. Aastal 1995 alustas USAs tegevust Amazon ja 1996 loodi eBay.

Kliendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Internetikaubanduse klientidel peab olema ligipääs internetiga arvutile ja võimalus veebis maksta. Enamik keskmisest suurema sissetulekuga ja kõrgharitud inimesi eelistavad teha oma ostud internetis[viide?]. Suurenenud huvi e-poodide vastu ja tehnika kiire areng võimaldavad luua paljudele meelepäraseid süsteeme ja uusi ostukanaleid.

Logistika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliendid leiavad soovitud toote, kui lähevad müüja veebilehele või kasutavad otsimootorite abi. Enamik müüjaid kasutab e-poodides "ostukorvi tarkvara" (shopping cart software). Selle abil saavad ostjad kiirelt ja lihtsalt soovitud kauba virtuaalsesse ostukorvi panna. Sellele järgneb "kassase minek" – ostu eest tasumine, ja soovitud tarnemeetodi valik. Enamik poode lubab kliendil luua endale isikliku kasutajakonto. Selleks kogutakse vajaminevat teavet kasutaja kohta, et teinekord saaks ostud kiiremini ja kergemini vormistada. Enamasti saab klient oma e-postile ka ostu kinnitava kirja, seda siis, kui ost on vormistatud ja makstud.

Maksmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veebikliendid kasutavad üldjuhul ostu eest tasumiseks krediitkaarti. Eesti on see vähem levinud, kasutatakse pigem deebetkaarte. Paljud poed võimaldavad ka muid makseviise:

  • Sularahas maksmine (kauba kättesaamisel);
  • mobiilimakse;
  • tšekk;
  • otsekorraldus;
  • elektrooniline raha (icegold, bitcoin);
  • kinkekaart;
  • postiülekanne (Western Union);
  • ülekanne (ettemaks).

Mõned veebisaidid ei aktsepteeri turvalisuse huvides rahvusvahelisi krediitkaarte. Osad nõuavad, et kliendi makse- ja tarneaadress oleks samas riigis, kuid on ka poode, mis aktsepteerivad igasugust makseviisi ja saadavad oma kaupa üle maailma. Maksmisprotsess võib toimuda reaalajas (annab kohe kliendile teavet makse toimumise kohta) või hiljem.

Toodete tarne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui maksmine õnnestus, võib tarneprotsess toimuda järgmiselt:

  • Allalaadimine – kasutatakse tihti digitaalsete toodetega, nagu tarkvara, muusika, filmid või pildid.
  • Otsetarne – kasutavad tootjad või edasimüüjad, kes tarnivad kaupa otse kliendile ja ei vii seda vahelattu või poodi. Sellega säästetakse aega ja raha.
  • Poodi järeleminek – klient ostab kauba e-poest ja valib talle lähima kaupluse, kust kauba kätte saab.
  • Väljatrükkimine – kasutatakse piletite, kupongide või kinkekaartide korral.
  • Tarnimine – kasutavad edasimüüjad või vahendajad, et saata laost või poest kaup kliendile.

Ostukärusüsteemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lihtne süsteem lubab toodete ja kategooriate off-line'is haldamist. Pood on loodud HTML-failide ja graafikaga ning laaditakse üles veebiruumi. Sellised süsteemid ei kasuta on-line-andmebaase.
  • Tippsüsteeme saab osta või rentida kui eraldiolevaid programme. Need paigaldatakse firma veebiserverisse või integreeritakse olemasolevatesse süsteemidesse, et muuta kogu töö (tellimine, maksmine, arveldamine, laondus) automaatseks.
  • Portaallahendused lubavad kasutajal registreerida ja luua oma veebipoe portaali, kus mitmed teised poed juba tegutsevad.
  • Vabavarapaketid sisaldavad valmis e-poe tarkvara – näiteks osCommerce, Magento, Zen Cart, PrestaShop jne.
  • Kommertsüsteem valmistatakse vastavalt kliendi vajadusele. Tavaliselt on see kõige kallim lahendus (nt Elioni e-pood).

Eelised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mugavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

E-poed on tavaliselt avatud 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas. Paljudel klientidel on võimalik internetti kasutada nii kodus kui ka tööl. Nutitelefonidega on võimalik virtuaalset poodi külastada igal pool, kus internet levib. E-poest ostetud kaupa on õigus tagastada, uue vastu vahetada või raha tagasi saada (Euroopa Liidus on selleks aega 14 päeva, kaup peab olema säilinud muutumatul kujul).

Informatsioon ja ülevaated[muuda | redigeeri lähteteksti]

On-line-poed peavad kirjeldama tooteid teksti, piltide või multimeedia abil. Mõned e-poed jagavad täiendavat informatsiooni (või viitavad sellele), nagu ettevaatusabinõud, tootedemonstratsioonid või tootja tehnilised nõuded. Peale selle jagatakse ka taustainfot või soovitusi how-to-juhendites, et klient saaks kindlasti toote, mida ta otsib. Mõned e-poed lubavad klientidel enda tooteid hinnata ja kommenteerida. Ülevaated ja blogid jagavad kasutajatele teavet, kust saada toode soodsamalt (Eestis nt hinnavaatlus.ee). Kui tavalistes poodides saab infot toote kohta üldjuhul teenindajatetelt, siis veebipoes käib küsimine e-posti või telefoni teel. Mõned e-poed pakuvad ka vestlust reaalajas.

Hind ja valik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks eelis tavaliste poodide ees on võimalus leida kiiresti parim tehing. Sellega aitavad üldjuhul otsimootorid ja hinnavõrdluslehed. Sageli on odavam tellida korraga suurem kogus kaupa (eriti kui kaup saadetakse välisriigist), sest väikse koguse tarnimine on kallim. Mõned edasimüüjad (nt need, kes müüvad väikseid, aga väärtuslikke kaupu nagu elektroonika) pakuvad tasuta tarnet, kui tellida piisavalt suur kogus.

Miinused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pettus ja turvalisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vähene info e-poe omaniku kohta, suuredab tunduvalt riski langeda pettuse ohvriks. SSL-krüpteering (Secure Sockets Layer) kaitseb krediitkaardi andmeid ajal, kui klient ostu eest maksab, kuid see ei takista identiteedivargust juhul, kui murtakse sisse poe andmebaasi ja varastatakse klientide nimed ja aadressid. Sellisel juhul saab varastada isegi krediitkaardinumbrid. Seetõttu on e-teenuste osutajate peamine mure andmebaaside turvalisus.

Samuti on oht langeda lollitajate küüsi, kes loovad klientidele näiliselt usaldusväärse keskkonna, kus tegelikult varastatakse sisestatud andmeid.

Privaatsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Privaatsus on mõningate klientide jaoks suur probleem. Paljud e-poest ostjad ei soovi, et võrgukaupmehed nende kontaktandmeid jagavad ja rämpsposti (junk mail) saadavad. Mõned veebisaidid jälgivad klientide ostlemisharjumusi, et soovitada tooteid ja teisi veebilehti, mida külastada. Enamik suurematest poodidest kasutab klientide aadresse ja lisab need reklaamilistidesse.

Kuidas vältida pettust?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Enne ostu tegemist tuleks kindlasti veenduda, et[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • veebipood poleks tegutsemist lõpetanud (kui veebipoe haldamiseks kasutatati tasuta tarkvara, siis ei pruugi leht olla maha võetud ka aastaid peale reaalse tegevuse lõpetamist);
  • firma on registreeritud (Eestis saab seda kontrollida lehelt krediidiinfo.ee);
  • veebilehel on üleval kõik vajalik info (tarbija ja edasimüüja õigused, kauba tagastamine jne);
  • kirjas on ka peidetud maksud (tarnimine, kauba käsitlemiskulud).

Lisaturvalisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Saidil on trust seal ehk seda on tunnustanud mõni krüpteeringufirma (näiteks VeriSign).
  • Sait on professionaalselt koostatud.
  • Andmete küsimise hetkel on sait SSLiga turvatud (selle tunnus on veebiaadressi algus https://).
  • Oma andmeid tuleb alati kaitsta "tugeva" parooliga – kasutada suuri ja väikseid tähti, numbreid või sümboleid.