Ines Rannap
Ines Rannap (23. mai 1930 Tallinn – 13. veebruar 2016 Tallinn) oli eesti viiuldaja, pedagoog ja muusikakriitik.[1]
Viiulimängija hariduse omandas Ines Rannap Herbert Laane juhendamisel Tallinna Riiklikus Muusikakoolis (1944–1948) ja Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille lõpetas 1953. aastal.
Alates 1961. aastast avaldas Rannap ajakirjanduses muusikakriitilisi artikleid ja artiklisarju ning juhtis Eesti Televisioonis muusikasaated („Muusikaelu”, „Igal lapsel oma pill”).
1963–1995 töötas Ines Rannap Georg Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis viiuli, kammeransambli- ja keelpillimuusika ajaloo õpetajana.
Ines Rannap on olnud mitmete eesti heliloojate, sh Edgar Arro, Hillar Kareva, Hugo Lepnurme, Eino Tambergi, Helmut Rosenvaldi ja Harri Otsa viiuliteoste esmaesitaja.
1953–1982 oli ta Eesti NSV Riikliku Filharmoonia solist ning andis aastate jooksul hulganisti soolokontserte, kammeransamblipartneriteks Helju Tauk, Vaike Vahi, Bruno Lukk, Hugo Lepnurm, Rolf Uusväli, Ivo Juul, Leelo Kõlar, Rein Rannap, Uve Uustalu jt. Ines Rannap on korduvalt soleerinud ka Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees ning aastatel 1972–1978 mängis ta vanamuusikaansamblis Sonare. Aastakümneid osales ta ka filharmoonia korraldatud loeng-kontsertidel ning esines NSV Liidus, Ungaris ja Poolas. Lisaks on Ines Rannap uurinud eesti muusikat ja muusikaelu ning koostanud õppematerjale.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1974 – Eesti NSV teeneline kunstnik
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema abikaasa oli Heino Rannap ja nende poeg on Rein Rannap.