IPv6

Allikas: Vikipeedia

IPv6 (Internetiprotokolli versioon 6) ehk "uue põlvkonna" Internetiprotokoll (inglise keeles IPng, Internet Protocol Next Generation) on andmesideprotokoll, mis on loodud praegusel ajal üldkasutatava Internetiprotokolli IPv4 asendamiseks.

Põhjuseks uue internetiprotokolli väljatöötamiseks oli vajaduses suurema arvu IP-aadresside järele. Esialgu jagati aadresse pillavalt. IPv4-aadress on kaheastmeline (võrgu aadress ja hosti aadress) ning IPv4 32-bitine aadressiruum on hakanud ammenduma. 232 tähendab küll üle 4 miljardi aadressi, kuid nende ebatõhus kasutamine on viinud IP-aadresside lõppemisele. Mõeldi küll välja ajutisi lahendusi, millest levinuim on olnud NAT (Network Address Translation), kuid see toob kaasa teisi puudusi, millest suurim on võimaluse puudumine otse avalikust võrgust ühendus luua.

IPv6 on nendest puudustest vaba. Selle aadressid on pikemad ja nende vorming on teine. Kasutatav 128-bitine aadress lubab teoreetiliselt anda aadresse 2128-le seadmele, mis on võrreldamatult rohkem kui näiteks isegi liivateri maailmas on (üle saja miljoni miljardi aadressi maakera iga ruutmillimeetri kohta). Nii suur hulk võib tunduda pillamisena, kuid nii näis see ka mitukümmend aastat tagasi 32-bitise aadressiga. Samuti lihtsustab uus protokoll mitmeid marsruutimise probleeme. Üks lihtsustumise põhjus on fikseeritud pikkusega IP-paketi päise kasutuselevõtt, mis kiirendab pakettide töötlemist ja parandab marsruuterite jõudlust.

IPv6-aadress[muuda | redigeeri lähteteksti]

Praegune IPv4 aadress koosneb neljast kümnendarvust vahemikus 0–255, mis on eraldatud punktidega (näiteks 195.10.0.213). IPv6-aadressid jagatakse kirjutamisel tavaliselt 16-bitisteks rühmadeks, eraldades need kooloniga. IPv6-aadresse kirjutatakse kuueteistkümnendarvudena (näiteks 2002:EF9A:1FFF:93:FEB0:0:0:2ADF). IPv6-aadresse saab lühendada: iga grupi eest võib nullid ära jätta ja suurema hulga nulle võib asendada topeltkooloniga (kuid seda ainult ühe korra, sest muidu pole võimalik enam esialgset aadressi taastada).

IP-aadresside paremaks haldamiseks jagatakse aadress võrguosaks ja hosti osaks. Sisse tuleb uut tüüpi aadress, klastriaadress, et tähistada võrgu mingit topoloogilist piirkonda. IPv6 korral saab iga klient enda käsutusse terve 64-bitise võrgu. Väiksemateks osadeks seda enam ei jagata.

IPv6 aadressi ei pea seadmele andma käsitsi, vaid seda saab tuletada näiteks Etherneti MAC aadressist. Vahendid selliseks IP-aadresside seadmiseks on juba IPv6 protokolli sisse ehitatud.

Võrreldes IPv4-ga on IPv6 päise struktuur oluliselt lihtsustunud. Paljud väljad on tehtud mittekohustuslikuks ja osast isegi loobutud. Kuigi aadressi pikkus muutus, on IPv6-päise pikkus ainult poole suurem IPv4 omast. Mittekohustuslikud väljad on paigutatud eraldi päisesse, mis moodustatakse ainult vajaduse korral.

Mobiilsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mobiilsus on peamine põhjus, miks mobiilitootjad eesotsas Nokiaga toetavad IPv6 kiiret kasutuselevõttu. Mobiilsus oli ühtlasi üks peamisi nõudeid uue protokolli väljatöötamisel. Varsti peaks igal mobiiltelefonil olema oma IP-aadress. Mobiilsete seadmete toetuseks vajaliku protokolli Mobile IP realiseerimine on kohustuslik igale IPv6 protokolli realisatsioonile. Seepärast on IPv6 protokollis kohe sees vahendid rändluseks võrkude vahel ja võimalus liikuda ühest võrgust teise.

Turvalisus[muuda | redigeeri lähteteksti]

IPv6 väljatöötamisel oli oluliseks nõudeks turvalisus. Kui IPv4 toetab turvalisust ainult kõrgematel tasemetel (rakenduste vahel), siis IPv6 realisatsioonis on kohustuslik IPsec (IP Security). IPsec võimaldab turvalist sidet, tagades liikluse autentimise, krüpteerimise ja pakkimise. IPv6 rakendamise seisukohalt on oluline, et kõik rakendused saavad kasutada krüptimist, ilma et midagi ümber programmeerima peaks, ja reeglid saab paika panna juba hostidele, mitte konkreetsetele rakendustele. Autentimine tagab, et vastuvõetud pakett oli ikkagi saadetud selleltsamalt aadressilt, mis on kirjas päises, ega võimalda mujalt saabunud pakettide vastuvõtmist. Krüptimine tagab omakorda, et kõrvalised isikud ei saa sidet pealt kuulata või õigemini et sellest pole võimalik aru saada. Turvalisuse aspektid pannakse kirja lisapäisesse, mis järgneb IP-päise põhiosale.

Kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üleminek protokollile IPv6 ei ole lihtne ja võtab aega. IPv6 asendab IPv4 aegamööda, kuid mitmeks aastaks jäävad nad kõrvuti eksisteerima. Üleminekuperioodil kasutatakse IPv6 aadressist ainult 32-bitist osa, et marsruuterid saaksid teha protokollidevahelisi teisendusi.

Praegu saavad tavainterneti kasutajad uue põlvkonna Internetti kasutada läbi virtuaalse tunneli. Ka Eesti suurematel teenustepakkujatel on oma IPv6 testvõrgud olemas.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]