Henry Molaison

Allikas: Vikipeedia

Henry Gustav Molaison (tuntud kui H.M. või HM; 26. veebruar 19262. detsember 2008) oli mäluhäirega USA patsient, kellele tehti bilateraalne mediaalne oimusagarate lobektoomia, et kirurgiliselt eemaldada kaks kolmandikku tema hipokampustest, parahipokampaalkäärud, piriform korteksid ja amügdalad. Eesmärgiks oli tema epilepsia ravimine. Teda uuriti põhjalikult alates 1957. aastast kuni tema surmani. Tema juhtum oli oluline ajufunktsioonide ja mälu omavaheliste seoste teooriate arengus. Lisaks mõjutas ta tugevalt kognitiivse neuroteaduse arengut. Molaison elas hoolekandeasutuses Windsor Locksis] Connecticutis, kus teda pidevalt uuriti.

Molaisoni aju hoitakse California Ülikoolis San Diegos, kus see lõiguti 4. detsembril 2009 histoloogilisteks osadeks. Sellest ajast on Molaisoni ajuandmed kättesaadavad kõigile uurijatele.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa Molaisoni kahest hippokampusest eemaldati bilateraalselt.

Henry Molaison sündis 1926. aasta 26. veebruaril ja kannatas kontrollimatu epilepsia all, mida vahel peeti seitsmeaastaselt toimunud rattaõnnetuse tagajärjeks. (Kuigi esmalt sai kirja, et see õnnetus toimus üheksaaastaselt, siis hiljem parandati see patsiendi ema poolt[1].) Ta kannatas aastaid fokaalsete hoogude käes, misjärel kuueteistkümnenda sünnipäeva järel mitme generaliseerunud hoo käes. 1953. aastal suunati ta ravi saamiseks Hartfordi haigla neurokirug William Beecher Scoville poole[2].

Scoville tegi kindlaks, et Molaisoni epilepsia kolle on vasakus ja paremas mediaalses oimusagaras ja tegi raviettepanekuks need piirkonnad kirurgiliselt eemaldada. 25. augustil 1953. aastal Molaisonil läbi viidud bilateraalne mediaalseteoimusagarate eemaldamine hõlmas ka hippokampust ja ümbritsevaid struktuure, sealhulgas eemaldati suur osa amügdaloidest kompleksist ja entorinaalkoorest. Peale operatsiooni ei funktsioneerinud kumbki hippokampustest, sest alles jäetud 2 cm hippokampuskude osutus atrofeerunuks ja entorinaalkoor, mis moodustab suure osa hippokampuse sensoorsest sisendist, oli eemaldatud. Osa tema anterolateraalsest oimusagarast oli samuti hävinud.

Peale operatsiooni, mis oli edukas peamiseks eesmärgiks olnud epilepsia kontrollimisel, kannatas Molaison tugeva anterograadse amneesia all. Vaatamata korras töömälule ja protseduurilisele mälule ei suutnud ta uusi sündmusi enda eksplitsiitsesse mällu salvestada. Mõnede teadlaste arvates oli Molaisonil häirunud võime luua uut semantilist teadmist [3], kuid on teadlasi, kes vaidlevad kahjustuse ulatuse üle. Molaisonil tekkis ka mõõdukas retrograadne amneesia, mistõttu ei suutnud ta meenutada suuremat osa kahest aastast enne operatsiooni ning mõningaid sündmusi, mis toimusid kuni 11 aastat tagasi. Seega oli tegu ajalise gradiendiga retrograadse amneesiaga, mis tähendab, et mälestused olid mõjutatud erinevalt sõltuvalt sellest, kui palju aega neist oli möödunud. Sellele vaatamata töötas korralikult tema pikajaline protseduuriline mälu. See tähendab, et ta suutis näiteks õppida uusi motoorseid oskusi vaatamata sellele, et ta ei suutnud nende õppimist teadlikult meenutada.

Esmakordselt avaldasid Scoville ja Brenda Milner juhtumianalüüsi 1957. aastal[4]. Enda elu lõpuaastail lahendas Molaison tihti ristsõnu [5]. Ta suutis täita lüngad nendele küsimustele, mille vihjed viitasid tema 1953. aasta eelsetele teadmistele. 1953.aasta järgsetele küsimustele suutis ta varasemaid teadmisi uutega kombineerides vastata. Näiteks suutis ta lisada mälestuse Jonas Salki kohta muutes oma mälujälge lastehalvatusest[6].

Henry Molaison suri 2. detsembril, 2008[2].

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Corkin, Suzanne (1984). "Lasting consequences of bilateral medial temporal lobectomy: Clinical course and experimental findings in H.M.". Seminars in Neurology (New York, NY: Thieme-Stratton Inc.) 4 (4): 249–259. doi:10.1055/s-2008-1041556. 
  2. 2,0 2,1 Benedict Carey (12-04-2008). "H. M., an Unforgettable Amnesiac, Dies at 82". New York Times. Vaadatud 05.12.2008. "In 1953, he underwent an experimental brain operation in Hartford to correct a seizure disorder, only to emerge from it fundamentally and irreparably changed. He developed a syndrome neurologists call profound amnesia. He had lost the ability to form new declarative memories." 
  3. Schmolck, Kensinger, Corkin, & Squire, 2002
  4. William Beecher Scoville and Brenda Milner (1957). "Loss of recent memory after bilateral hippocampal lesions". Journal of Neurology, Neurosurgery and Psychiatry 20 (1): 11–21. doi:10.1136/jnnp.20.1.11. PMC 497229. PMID 13406589. 
  5. "The Man Who Couldn't Remember". NOVA scienceNOW. June 1, 2009. Vaadatud 2010-12-09. "In between it all he did puzzles, books upon books of them, a habit he’d picked up as a teenager. Near the end of his life he kept a crossword book and pen with him always, in a basket attached to his walker."  Kontrollige kuupäeva väärtust kohas: |date= (juhend)
  6. Benedict Carey (12-06-2010). "No Memory, but He Filled In the Blanks". New York Times. Vaadatud 08.12.2014. 

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]