Heino Pedusaar

Heino Pedusaar (7. märts 1931 Tallinn – 2. oktoober 2021) oli eesti insener ja helirežissöör; õpikute ja aimeraamatute autor.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Heino Pedusaar lõpetas Tallinna 7. Keskkooli 1949. aastal cum laude. Seejärel jätkas õpinguid Tallinna Polütehnilises Instituudis elektrivõrkude erialal. Esimeseks töökohaks oli Tallinna Jaan Tombi nimeline kultuurihoone, kus ta oli aastatel 1947–1954 helitehnik ja raadioringi juhendaja.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1954–1997 töötas Pedusaar Eesti Raadios ja Eesti Televisioonis heliinseneri ja helirežissöörina. Ajavahemikus 1955–1959 projekteeris ja valmistas ta koos Anatol Sügisega unikaalse elektroonse muusikainstrumendi varioola.

Loominguline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta on kirjutanud elektro- ja raadiotehnika õpikuid algajaile ja raamatuid amatöörhelitehnikast.

1948. aastast oli Heino Pedusaar mitme ajalehe ja ajakirja kirjasaatja (ilmunud artiklid on pseudonüümidega A. Raudsep, Ed. Sarapu, Edur Paas, A. Saar, E. Saar, P. Saar, Arvo Kiiver või V. Pilve).

Autori, tõlkija, koostaja või eritoimetajana on Pedusaar avaldanud 99 raamatut mitmest muusika ja tehnika valdkonnast, lisaks mahuka uurimuse teise maailmasõja eelsest heliplaadisalvestusest koos kõiki vajalikke otsinguvõimalusi pakkuva elektroonilise loendiga "Eesti heliplaatide koondkataloog 1901–1939".

Liikmesus[muuda | muuda lähteteksti]

Pedusaar oli alates 1969. aastast Eesti Kinoliidu, 1976. aastast Eesti Ajakirjanike Liidu ja 1987. aastast Eesti Teatriliidu liige.

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

1962 – preemia Eesti raadionäituselt (universaalne elektriorel Varioola)
1973 – preemia NSV Liidu üleliiduliselt populaarteadusliku kirjanduse konkursilt
1974 – auhind üleliiduliselt leiutajate konkursilt (Eesti Raadio restaureerimisfoonika tehnovarustus)
1979 – Eesti NSV teeneline kultuuritegelane
2001 – Valgetähe III klassi teenetemärk^[1]
2015 – Eesti Rahvuskultuuri Fondi eristipendium