Hülgevõrk
Hülgevõrk on võrk, mida minevikus kasutati püünisena hülgepüügil.
Hülgevõrk oli tuntud mitmel Läänemere maal, näiteks Soomes oli ta kasutusel alates keskajast. Eestis kasutati hülgevõrku saartel, eriti Kihnus. [1]
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Hülgevõrk oli jämedast lõngast kootud, suuresilmaline (silmad 30–50 cm), selle pikkus oli üle 20 meetri ja laius 6 m. Võrgul olid umbes 0,5 meetri pikkused puust ujukid ning kive ei kasutatud eesmärgil, et hüljes ennast paremini võrku mässiks.[1]
Püügiaeg[muuda | muuda lähteteksti]
Hülgepüük algas mihklipäeval ning kestis kuni mere jäätumiseni. Hülgevõrk pandi pimedal sügisööl hüljeste lebamiskivide lähedale vette. Mõnikord korraldati hülgevõrguga püüki ka talvisel ajal jääaugust.[2]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007. Lk 43
- ↑ Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 28
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
Ilmari Manninen. Die Sachkultur Estlands, I Band. Õpetatud Eesti Selts, Tartu, 1931, 79–80.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Filmiaparaadiga hülgepüügil. DIGAR. Päevaleht, nr. 85, 27. märts 1938.
- Hülged rahvapärimuses. Eesti Loodus, nr 12, 2014, 8–13.
- Prangli saare hülgeküttimise traditsioonid. Maaleht, 16. veebruar 2011.